Nielsen ja Keerberg: taastuvenergiat planeerides peab vältima kahju loodusele | Arvamus

Nielsen ja Keerberg on tuntud ettevõte, mis on spetsialiseerunud taastuvenergia planeerimisele Eestis. Nende arvamusel on oluline vältida taastuvenergia projekte, mis võivad kahjustada loodust ja keskkonda. Nad rõhutavad, et taastuvenergia arendamine peab käima käsikäes looduskaitseliste meetmetega ning arvestama kohaliku elustikuga. Nielsen ja Keerberg on seisukohal, et taastuvenergia projektide õige kavandamine ja rakendamine võib aidata kaasa keskkonnasõbralikule arengule ning loodushoiule Eestis. Nende seisukoht on oluline kaaluda, kui arutatakse taastuvenergia tulevikku Eestis.

Eesti on võtnud eesmärgiks, et 2030. aastast katame oma aastase elektrienergia lõpptarbimise sada protsenti enda toodetud taastuvelektriga. Juba mõnda aega otsitakse usinalt taastuvenergia tootmiseks sobivaid alasid.

Kõrgenevad ambitsioonid ning mullu saabunud rahalaev õiglase ülemineku ning RePowerEU fondidest, mida Eesti kasutab ka taastuvenergia kiiremaks arendamiseks, on tuule- ja päikeseparkide planeerimisele hoo sisse andnud. Taastuvenergeetika planeeringuid kiirendatakse mitmete administratiivsete tegevuste koondamise ja tähtaegade lühendamisega, ent ka planeeringuprotsesside lihtsustamisega.

Tundub, et kaua oodatud energiapööre on saanud kohalt minema, kuid juba paistavad ka liikumist pidurdavad konarused, mis viitavad juhtimisprobleemidele ja suure pildi puudumisele. Taastuvenergiat planeerides peab vältima kahju looduskeskkonnale ning tegelema sisukalt erinevate huvide arvestamisega. On väga vaja, et riik võtaks ohjad ning juhiks taastuvenergia arendamist strateegiliselt. Miks?

Piirideta arendus varustuskindluse tähe all

Hajaenergeetikale üleminek vajab palju maad ja sidusaid ühendusi, muutes Eesti maastikke, elu- ja looduskeskkonda jäädavalt. Ühelt poolt ei taha inimesed häirivate mõjude tõttu tuuleparke oma kodu lähedale, teiselt poolt oleks patt suruda neid loodusmaastikesse, mis niigi killustatuse all kannatavad.

Kuna energiapööre on siiski vältimatult vajalik, tuleb kokku leppida meie vajadustes ja piirides. Kliimaministeerium on öelnud, et Eesti taastuvenergia vajak on 1400 MW. Praegu on Eestis maismaal juba olemas ja ehitamisel ca 700 MW ulatuses taastuvenergiavõimsusi, aastaks 2030 peaks see olemasolevate plaanide järgi kasvama ca 3800 MW-ni.

Lisaks on riigi eelisarendusaladele kavandatud 1000 MW. See teeb kokku ca 5500 MW, mida on oluliselt rohkem kui siseriikliku energiatarbe katmiseks vaja oleks. Üld- ja eriplaneeringutega kavandatava tuuleenergiaarenduse maht paberil on lausa 6705 MW. Peale selle on juba käimasolevate loamenetlustega merele kavandamisel ca 10 000 MW.

Kliimaministeerium on andnud mõista, et isegi kui pooled kaardistatud projektidest peaksid ebaõnnestuma, on 2030. aastaks seatud eesmärk ainult maismaaparkide toel endiselt saavutatav.

Päikeseparkidest riigil korrektne ülevaade puudub. Ilmselt osalt seetõttu, et neid võib rajada ka planeeringuta. Kliimaministeeriumi info kohaselt on viimastel aastatel rajatud 500 megavatti päikeseparke ning elaniku kohta oleme nende rajamises Euroopas kuuendal kohal.

Päikeseparkide asukohavalikule ja mõjule pööratakse samal ajal oluliselt vähem tähelepanu kui tuuleparkide omale. Nii on tekkimas maakonkurents näiteks väärtuslikele põllumaadele ja metsale, aga ka märgaladele. Energeetikaarenduste lipukirjaks näikse olevat põhimõte “the sky is the limit” ehk piiriks on vaid taevas.

Tuulik või päikesepark paberil ei pruugi kindlasti saada selleks maastikul, kuna keskkonnamõju hinnangud ja uuringud kärbivad võimalikke asukohti ja planeeringuprotsessides peavad oma sõna saama öelda ka kohalikud kogukonnad. Siin selguvad erinevad huvid.

Arendajale tunduvad uuringud liiga palju aega võtvat ning konkurents on tihe. Kui kohalik inimene muretseb vaate, tuttava maastiku kadumise ja halveneva elukeskkonna pärast, siis keskkonnaorganisatsioone painab mure, et piirideta arenduse kogumõju ei hooma ega hinda keegi. On oluline, et me põlevkivist loobuksime, kuid kuhu kõik need tuulikud, päikesepargid ja elektriliinid siis ikkagi tulevad? Praegune protsess kompab võimaluste piire, küsimata meie tegelike vajaduste piiride järele.

Omavalitsus ei saa täita riigi rolli

Taastuvenergeetika lae saab paika panna energiamajanduse arengukavas (ENMAK) ja üle-eestilised mõjud hinnata üleriigilises planeeringus aastani 2050. Mõlema koostamine on parasjagu käimas. Kuid ENMAK-is ei taheta valida kindlat arengustsenaariumit ega panna paika arenduste piire. Hinnatakse vaid erinevate tehnoloogiliste lahenduste rakendatavust ja antakse soovitused riskide vältimiseks. Ehk siis turg juhtigu mängu ja ülejäänu reguleerib end ise.

Üleriigilises planeeringus saaks küll regionaalsel tasandil taastuvenergeetika arenduste koosmõju hinnata, aga see on keeruline, kui strateegilised otsused on tegemata ja olemasolevatest ning kavandatavatest arendustest puudub ülevaade.

Kuskil peab ühiskondlik kokkulepe siiski sündima. Otsus, kust jookseb mõistlik piir siseriikliku energiajulgeoleku tagamise ja taastuvenergeetika ekspordi vahel, tuleb ära teha pigem kasvõi hilja kui üldse mitte. Jääb mulje, et praegu tegeleb riik peamiselt planeerimisprotsesside lihtsustamisega, täitmata strateegilise juhtimise rolli.

“Riigi vaates ongi taastuvenergia planeerimine maismaal justkui kohaliku tasandi ülesanne.”

Neis küsimustes istuvad praegu tulipunktis kohalikud omavalitsused, mis peaksid otsustama, millise osapoole huvid ja argumendid kaaluvad teiste omad üles. Riigi vaates ongi taastuvenergia planeerimine maismaal justkui kohaliku tasandi ülesanne. Samal ajal puuduvad üleriigiline tervikvaade meie taastuvenergeetika vajadustest ning ühtsed juhised, mille alusel energiaplaneeringute tegemisel erinevaid huve kaaluda. On ju elurikkuse hoidmise ja taastamise ning kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid ühtviisi rahvusvahelised, nende täitmine kiiremas korras vajalik.

Lisandub kohaliku kogukonna vaade, oluliste maavarade kättesaadavuse tagamine, rohevõrgustiku sidusus ja hulk teisi aspekte, millega samuti arvestada tuleb. Kohaliku tasandi otsuseid oleks märksa kindlam teha, kui suur pilt on riigi poolt visandatud ja arendustegevus selgemini kureeritud.

Arendused vajavad läbimõeldud suunamist

Et mõista energiapöörde mõju maastike skaalal ja hinnata meie vajaduste ja võimaluste piire, on vaja teha arenduste kogumõju ja maakonkurentsi analüüs, jättes eelkõige välja väärtuslikud põllumaad, märgalad, metsad ja kaitsealad ning neid ühendavad rohekoridorid.

Eesmärgiks tuleb seada ökosüsteemide toimivuse säilimine ja parandamine. Nende heaolust sõltuvad ka majandustegevus ja inimese heaolu. Looduslikud alad puhverdavad kliimamõju, tagavad hea elukeskkonna, väärtuslikud põllumaad toidu. Mõttekus ja vajadus peaksid olema taastuvenergiatootmise piiride aluseks. Muidu on tegu lihtsalt hariliku äriga kliimapäästmise sildi all.

Mõistliku planeerimise võtmetegur on mitmetahuline maakasutus. Energiatootmine tuleb viia inimesele võimalikult lähedale: päikesepaneelid katustele ja tehismaastikele, monokultuurseid põllumajandusmaastikke liigendada väikeenergiatootmistega, tööstusaladele luua võimekus täita mitut funktsiooni korraga, sh olla energiatootmiskohtadeks, käigust väljas kaevandamismaastikele planeerida taastuvenergiaparke. Ehk teisisõnu tuleb soodustada arendust ennekõike juba inimese mõjutatud aladel.

Loodusmaastikele minek peaks olema pigem erandlik ja kindlasti mitte arendaja jaoks esimene ja mugavaim valik. Kõige selle juures ei tohi unustada energiasäästu tohutut potentsiaali nii energiavaesuse leevendamisel kui ka eduka energiasiirde läbiviimisel. Neid erinevaid aspekte ühekaupa ja lokaalselt lahendades võib energiapöördest saada eduloo asemel halb unenägu. Vajame hädasti tervikpilti oma tegelikest vajadustest ja nende rahuldamise keskkonnasõbralikumast tulevikust. 

Nielsen ja Keerberg on tõstatanud olulise teema taastuvenergia planeerimisel – kuidas vältida kahju loodusele. Nende arvamusartikkel annab mõista, et taastuvenergia arendamisel peab arvestama mitte ainult keskkonnahoidlikkusega, vaid ka looduskeskkonna säilitamisega. See on oluline, sest taastuvenergia on tulevikuteema ning me peame tagama, et selle arendamine ei kahjustaks loodust. Nielsen ja Keerberg panevad õigustatult rõhku looduskaitselistele meetmetele ning nende arvamusartikkel annab suuna, kuidas edaspidi taastuvenergia planeerimisel loodust kaitsta.