Neeme Väli: paanika pole ei praegu ega üldse kunagi hea nõuandja | Arvamus

Tere tulemast, lugejad! Meil on suur au tutvustada teile Neeme Väli arvamust “Paanika pole ei praegu ega üldse kunagi hea nõuandja”. Väli käsitleb selles artiklis olulist teemat, mis puudutab meie igapäevaelu ning on eriti oluline tänapäeva kiirete ja pidevalt muutuvate olude ajal. Tema sõnum on selge ja ajatu ning paneb meid tõsiselt mõtlema oma reaktsioonide ja otsuste üle keerulistel aegadel. Loodame, et see arvamusavaldus paneb ka teid kaaluma, kuidas teie suhtute paanikasse ja selle mõjusse teie elus.

Aastavahetusest on möödas mõned nädalad. Kuigi president Alar Karis kutsus oma aastalõpukõnes nägema 2023. aastas ka midagi head, rõõmustavat ja julgustavat, jäi kandvaks siiski murenoot. Seda mitte niivõrd kõnes viidatud kiskleva ühiskondliku fooni ja valitsejate heitlike sõnumite pärast, vaid lootusest, et isegi meeletu ei söanda rünnata NATO territooriumit ja meist ei saa rinderiiki.

Murenoot on mõistetav, sest 2023. aasta suurim ühisnimetaja oli sõda. Kui aastavahetusel mindi õue ilutulestikku imetlema või õõtsuti pealinna keskväljakul venekeelsete hittide rütmis, siis Ukrainas hoolitsesid saluudi eest agressorid ja vaevalt keegi seda raketisadu välja vaatama kippus.

See viib meid paratamatult küsimuseni, mida on 2024. aastast oodata? Mis toimub julgeolekuolukorraga maailmas ja kuidas see Eestit mõjutab? Kuidas käitub meie idanaaber? Kui kindlad võime me olla oma liitlastes? Kas Eesti riigikaitse arendamisel oleks võimalik teha midagi paremini?

Need ja teisedki julgeolekut puudutavad küsimused näitavad üheselt, et Sun Zi sajandeid tagasi sõnastatud põhimõte, et “sõda on riigile suur asi, elu ja surma pinnas, allesjäämise ja hävingu kulg, mida ei tohi jätta tähelepanuta.”1 kehtib jätkuvalt ja seda eriti väikeriikide kohta. Riigi kestma jäämiseks olulist probleemi tuleks analüüsida süsteemselt, kaaludes põhjalikult kõiki mõjureid, sest hinnangutega rabistamisest pole kellelgi kasu.

Aga võta näpust, jaanuari alguses vajutati paanikanuppu. USA Euroopa-vägede endine juht Ben Hodges lohutas soomlasi Helsingin Sanomates, et kui venelased tahaksid NATO ühiskaitset testida, siis tehakse seda tõenäoliselt Balti riikides, mitte Soomes2.

Delfi vahendas meile Saksa ajalehes Bild avaldatud stsenaariumit, milles kirjeldatakse NATO ja Venemaa vahelise võimaliku konflikti eskaleerumist3. Toimetaja jättis enda teada, et stsenaarium on mõeldud õppuseks ja salajaseks nimetatud dokumendi märge “nur für den Dientsgebrauch” tähendab meie mõistes, et see on mõeldud ametkondlikuks kasutamiseks.

Edward Lucas hoiatas, et NATO on Kremlile järgmises agressioonivoorus ahvatlev sihtmärk ja leidis, et võimsa sõjalise liidu kollektiivne julgeolekugarantii on Leedu, Läti ja Eesti jaoks seni paljuski ainult paberil4.

Peaminister Kaja Kallas lühendas ajalehele The Times antud intervjuus optimistide rahulootused kaheksalt aastalt kolmele5. See toimis liblika tiivalöögi efektina, mis vallandas praeguseni kestva omapärase rahvusliku massohismilaine, milles osalemise tung hõlmab kõiki alates rahvasaadikutest kuni kommunikatsiooniekspertide ja teatrikriitikuteni.

Kirsina tordile maandus eelnevale otsa teade kaitseväe juhataja Martin Heremi ennetähtaegsest lahkumisest. Kaitseväe võrdlemine ralliautoga on päris hea. Mootor ju tiksub, sõidukile on soetatud tuttuued rehvid ja paak värskelt täis tangitud. Tõsi, mõne roostepleki varjamiseks on kasutatud teipi, navigatsioonisüsteem on vananenud ja piloot jalutas minema.

Oht

Venemaa on Venemaa, tema naabruses pole meil kunagi ohutu olnud. Joonlauaga mõõtmine ja vaidlus, kas ta suudab oma sõjalise jõu taastada viie aasta või nelja aasta ja kahekümne päevaga, ei muuda võimaliku konflikti tagajärgede kontekstis mitte midagi. Küll on selge, et kogu agressori sõjatööstuse toodang ja värvatud isikkoosseis kulub sõjategevuse jätkamiseks Ukrainas.

Järelikult on Venemaa sõjalise võimsuse taastamisega alustamise eeldus sõjategevuse lõpetamine Ukrainas Kremlile soodsatel tingimustel.

Teiseks ei usu ma, et Eesti, Läti või Leedu eraldivõetuna Venemaale strateegilist huvi pakub. Kui Baltimaid rünnatakse, siis eesmärk pole mitte ühe või teise regiooni riigi nõrgestamine, vaid NATO kui organisatsiooni usutavuse õõnestamine ja liitlaste ühtsuse lõhkumine.

“Samal ajal on naiivne arvata, et mida hüsteerilisem toon ja õõvastavam maalitud pilt, seda rohkem meid kuulatakse.”

Loomulikult on Venemaaga ühist piiri omavates riikides ohutunnetus teravam kui näiteks lõunaeurooplastel ja meil tuleb tõsiselt pingutada, et sõnum ka neile kohale jõuaks. Samal ajal on naiivne arvata, et mida hüsteerilisem toon ja õõvastavam maalitud pilt, seda rohkem meid kuulatakse.

Edward Lucasel on õigus, et sellised isetäituvad ennustused on julgeolekule ohtlikud, sest kuskilt läheb tunnetuslik piir, mille ületamisel muutub käremeelne hoiataja Kremli hübriidsõja kasulikuks idioodiks.

Paanika pole kunagi hea nõuandja. Näitena saab tuua Ukraina ründamise ehmatusest püstitatud loosungit, et 24. veebruariks 2024 peame sõjaks valmis olema. Nimetatud tähtaeg kirjutati lausa kaitseministeeriumi arengukava juhtmõtteks. See mõjutas näiteks teostatud hangete tingimusi ja põhjustas ka vaidlusi võimearenduse prioriteetide seadmisel.

Tähtaeg jõuab kuu aja pärast kätte, aga Venemaa võitu ei paista kusagilt ja ukrainlased peavad vapralt vastu. Volodõmõr Zelenski võttis Eestist lisaks talle kingitud Musta mere laevastikule suunda näitavatele sokkidele ja Ukraina sõduritele annetatud ordenile kaasa ka meie siira tänu Ukraina rahvale selle eest, et nad on suutnud seda, mida peeti võimatuks.

Sõjal Ukrainas on vahetu mõju meie julgeolekule, sest selle kulgemisest sõltub mitte ainult Venemaa tugevus või nõrkus, vaid ka reeglitel põhineva maailmakorra tulevik. Kõige lihtsalt ja tabavalt sõnastas Ukraina abistamise põhjenduse seal sõdiv Oliver Mets “Minu jaoks oli selge, et suures pildis on tulejoonel kas mina või mu lapsed.”6

Liitlased

Enne Eesti külastamist käis Zelenski Leedus ja Vilniuses lubati Ukrainale veel 200 miljoni euro väärtuses sõjalist abi7. Saksamaa kantsler Olaf Scholz lubas mõned päevad enne seda kahekordistada selle aasta relvaabi kaheksa miljardi euroni8. Briti peaminister Rishi lubas Kiievis 2024-2025 aasta jooksul sõjalist abi 2,5 miljardi naela ulatuses9.

Eesti valitsuse detsembris kinnitatud 80 miljoniline abipakett10 võib sakslaste ja brittide panuste kõrval tunduda kõhnukene. Me oleme alati varmad oma tähtsuse rõhutamiseks kasutama erinevaid suhtarve, aga tõsiasi on see, et abi kogustes me suurriikidega võistelda ei suuda. Ega peagi, sest mastaabid ja võimalused on niivõrd erinevad. Palju olulisem on liitlaste veenmine, et nad jätkuvalt panustaksid ja mitte ainult Ukraina, vaid ka meie regiooni julgeolekusse.

Washingtonis takerdunud 60 miljardi ja Brüsselis ootel oleva 50 miljardi euro liikuma saamine peaks olema meie diplomaatide ja ametnike prioriteetide loendi tipus. Loetlen neid arve selleks, et rõhutada liitlassuhete olulisust. Head suhted, koostöö ja koordinatsioon liitlastega, igaühe panuse väärtustamine on äärmiselt tähtis.

Paraku oli alles hiljaaegu kombeks näidata halvustavalt näpuga sakslastele ja osatada meie arvates liiga väikese panuse pärast. Nüüd võib üle päeva peavoolumeediast lugeda, missugune hirmus elukas on Donald Trump ja kuidas maailm kokku kukub, kui ta peaks USA presidendiks valitama.

Mul on hästi meeles Trumpi eelmisel ametiajal NATO tippkohtumise eel valitsenud kerge paanika Brüsselis, sest ametnikud polnud kindlad, kas Trump on valmis kokkulepitud teksti otsusena kinnitama. Jah, tema väljaütlemised on kohati reljeefsed. Jah, tema käitumine tihti ennustamatu. Kuid NATO konsensuslikud otsused said tehtud ning Trumpi ametiaja lõpus oli Euroopas rohkem USA sõdureid kui selle alguses ning, mis kõige olulisem, eurooplased hakkasid rohkem riigikaitsesse investeerima.

Meeldib see meile või mitte, kelle iganes ameeriklased sügisel presidendiks valivad, tuleb meil selle otsusega elada, sest USA jääb ka peale seda julgeoleku kontekstis meie kõige olulisemaks strateegiliseks partneriks. Seega tuleb sõimamise asemel mõelda koostöövõimalustele. Seda enam, et me oleme ka enda eduloo üles ehitanud liitlaste rahakotile.

Detsembris üllitas kaitseministeerium nn Ukraina strateegia11. Tegemist on poliitikadokumendiga, mille peapostulaat väidab, et kui iga Ramsteini koalitsioonis osalev lääneriik panustab aastas Ukraina abistamiseks 0,25 protsenti SKP-st, siis on võit Venemaa üle kindlustatud. Eesti ise on valitsuskabineti tasemel vastava otsuse juba teinud.

Kaitseväe juhataja vahetus

Strateegia olemasolu on tõepoolest oluline. See aitab ühendada eesmärgid, meetodid ja ressursid ühtseks tervikuks. James Sherr rõhutab, et lääs ja Ukraina vajavad pika sõja strateegiat ja sellele strateegiale vastavaid ressursse12.

Ukraina võidu jaoks oleme strateegia välja pakkunud, kuid Eesti enda sõjaline strateegia on jätkuvalt puudu. Mõni ime siis, et meie otsused pole teinekord järjepidevad ja vajavad ümbertegemist.

Võtame või kaitseväe juhataja ootamatu lahkumise. Mitte väga ammu tõestas kaitseminister Hanno Pevkur tulihingeliselt vajadust kaitseväe juhataja ametiaega pikendada nii valitsuse kui riigikogu riigikaitse komisjoni ees13. Nüüd, pelgalt kuu aega peale pikendusena saadud ametiaja algust on kaitseminister sunnitud sama siiralt kõiki veenma, et tegelikult pole lisaaega vaja ja võimalikest kandidaatidest on järjekord ukse taga.

Usun, et tegemist pole mitte ministri soologa, vaid mõlemal juhul tegutses kaitseminister ametkonna antud suuniste alusel. Kui nii, siis on meil juhtimisprobleem, sest minister pandi lihtsalt tanki.

Heremi järglase valikuprotsess paistab toimuvat tagurpidi. Avalikkuse ette põrgatati kiirustades hulk nimesid, ilma esmalt määratlemata, missugustele kriteeriumitele vastavat inimest me otsime. Ainus, mida siiani oluliste omadustena rõhutatakse, on esinemisoskus ja naljasoon14. Just nagu otsiksime me uut Kärna Ärnit või lisajõudu Märt Avandile ja Ott Sepale Eesti Laulu vaheklippides.

Kindlasti on eneseväljendamise oskus kaitseväe juhi jaoks oluline, sest tal tuleb seletada sõjalisi vajadusi poliitikutele arusaadavas keeles ja tõlkida poliitilisi suunised sõjaväelastele mõistetavateks suunisteks. Kõige tähtsam on siiski võime strateegiliselt mõelda, oskus näha tervikut ja mõista kaitseväe rolli riigi kui terviku süsteemis. Loodan väga, et seekord arvestatakse valikul rohkem küpsust ja sõjalist sisu, mitte poliitilist ja ametkondlikku mugavust.

1 Sun Zi Sõja Seadused, kaitseväe Ühendatud Õppeasutused 2001, lk 117.

In conclusion, Neeme Väli’s assertion that panic is never a good advisor is a valid reminder for the people of Estonia. In times of crisis or uncertainty, it is important to stay calm and rational, rather than giving in to fear and panic. Väli’s message serves as a timely advice for individuals to approach challenges with composure and critical thinking. By remaining level-headed, we can make better decisions and navigate through tough situations effectively. It is essential that we heed Väli’s words and strive to maintain a sense of calm and reason, both now and in the future.