Nädala parimad lood | Liis Ring, Brian Eno, Buzhold, Ariana Grande jt | Nädala parimad lood

Tere tulemast, muusikasõbrad! Sel nädalal pakume teile suurepärast muusikaliste avastusi, alustades Eesti laulja Liis Ringi uue singliga ja lõpetades legendaarse muusiku Brian Eno uue loominguga. Lisaks sellele tutvustame ka kohalikku talenti Buzholdi ning räägime ka maailmakuulsa popdiiva Ariana Grande’i viimasest hittloost. Olge valmis avastama uut ja põnevat muusikat erinevatest žanritest ning nautima parimaid lugusid sellel nädalal!

Nii seinast seina valikut pole ammu olnud. Kõige pöörasem tantsumuusika on kõrvuti tasaste tilinatega, teises ääres paneb kodumaine pop punk Brian Enoga seljad kokku.

Liis Ring “I Found What I Was Looking For”

Eesti muusik Liis Ring tõi meile kevade juba varem kohale. Austraalia plaadifirma Longform Editions alt ilmunud 25-minutilise teose aluseks on Jaapanis salvestatud helid, kust aimub korraga nii kauget linnamüra kui ka tärkava-õitseva looduse ilu, mis õõtsub ringi orientaalse ambient’i uduvines. Kogu ruum kuulaja ümber on täidetud, aga Ring ei ürita meie tähelepanu võita, vaid laseb meil seal keskel rahulikult olla.

Salute “System (feat. Empress Of)”

Suurema osa elust Austrias elanud Salute toob briti bassimuusikasse värsket verd, tema lähenemine on skeenele truu, aga samas julgeb ta olla kogu aeg ühe sammu ees või kõrval, teenimata tingimata konkreetset žanri või tantsumuusika allhoovust. Ta on juba varem avaldanud muusikat Technicolouri alt, nüüd annab ta oma debüütalbumi välja Ninja Tune’i alt ning on ka kuulda, et klubist liigub ta rohkem tantsupopi suunas, tegemata samas loominguliselt ühtki lahjendust.

Caroline Polachek “Coma”

Sel nädalal on põhjust rääkida kahest loost, milles mängib olulist rolli hüperpopi produtsent Danny L Harle. Kui Dua Lipa “Training Season” on lubatud reivimõjutustele vaatajata ikkagi üsna turvaline raadiolugu, kust nurgad on täielikult maha lihvitud, siis Caroline Polacheki “Coma” on palju mitmekihilsem ja huvitavam. Jungle-ballad võib äkki selle kohta öelda? Just sellises suunas võiks ja peaks ka Dua Lipa minema. kui Beyoncé julgeb kantrit teha, siis mis see väike reivisahmakas ikka teha saab?

Pizzafacial “DJ Disco Disaster”

Ega mul ei tule naljalt kunagi pähe mõtet, et paneks nüüd pop pungi peale, aga seda meeldivam on aeg-ajalt selle otsa koperdada ja siis taas positiivselt üllatuda. Kodumaine bänd Pizzafacial ei tee mingeid imesid, ei ürita nad siin midagi ümber defineerida või pop punki kaasaega tõsta. Sarnaselt varasematele singlitele kummardavad nad taas oma eeskujude suunas, aga Pizzafacial pole siiski mingi tühine kaver-bänd, vaid neis on särtsu ja nakkavat energiat, tänu millele võiks nende kodukootud pop punk plahvatus vabalt ka piiri taga žanrifännidele korda minna.

Effy & Mall Grab “iluv”

Paari varasema ning ka värske koostöö pinnalt võib öelda, et briti uuekooli reivi tippude Effy ja Mall Grabi duo on üks parimaid asju, mis selles vallas üldse toimub. Ühest küljest teevad nad gaas põhjas (vist isegi läbi põranda vajutatud!) funktsionaalset kütet, aga kui oled bassiga korra lagipähe saanud, siis juba järgmiselt hetkel ehitavad nad sinna kihiti peale ka õhulisemat elektroonikat, mis annab võimaluse ka kodus diivanil vaid varvast õõtsutades reivida.

Buzhold “Why So Gloomy?”

Uskumatu, et ühe nädala jooksul saan rääkida nii värskest kodumaisest pop pungist kui ka shoegaze’ist. Uus ansambel Buzhold alles alustab oma teekonda ning olen kindel, et lähiajal kuuleme neist veel rohkem, sest nende debüütalbum “What It Meant?” on terviklikum kui mitmete teiste kolmandad-neljandad plaadid. Ja olgem ausad, shoegaze on praegusel juhul pigem taandav definitsioon, sest juba plaadi avaloos kuuleb näiteks päikselisi indie-kitarre, mis on kingajõllitajate jaoks veidi liiga päikselised, kuid just see julge žanripiiridest üleastumine muudabki nad tähelepanuväärseks. Seega jätke see nimi endale meelde!

Brian Eno “Lighthouse #429”

Brian Enost on valmimas dokfilm ja muidugi ta loob sellele ise originaalmuusika. Kes ootab kerget ambient’i, peab pettuma, sest parimal juhul on see ambient punk: Eno on vägivaldselt võtnud jungle’i trummirütmid algosadeks lahti, pannud need free jazz’i reeglite järgi tööle ning pannud dirigendina sinna ette eksperimentaalse-defineerimatu saksofoni, mis ilmub suure puhanguga ja siis jääb õhku rippuma. Iga teise helilooja käe all muutuks selline talumatult tüütuks mürasupiks, Eno aga hoiab seda kaost väga täpselt vaos.

Ariana Grande “Yes, and? (The Blessed Madonna Godsquad Mix)”

Minu arust on Ariana Grande tänavu ilmunud hittsingel “Yes, and?” liiga hõre lastelauluke, mis püüdis võtta kõik trikid üle Madonna “Vogue’ilt” ja teha näo, et on seejuures meeletult originaalne. Õnneks riisus The Blessed Madonna sealt kogu tüütu ballasti minema, pani mahlakamad bassid taha põksuma ja andis sellele loole näo, mis sellel pidanuks juba originaalis olema. Ka seda remix’i võiks vabalt kõik kommertsjaamad maailmas mängida.

Laryssa Kim “L’Attente – Auspicio”

Itaalia ja Kolumbia juurtega muusik Laryssa Kim on oma albumil “Contezza” nii julgelt piiriülene, et ma ei julge esimese põgusa tutvuse pinnalt tegelikult veel suuremaid järeldusi tehagi. Kuskilt põhjas liigub eksperimentaalne elektroonika, millest aimub nii Mica Levit kui ka Loraine James’i, seal peal on otsekui pehme polstrina õhuline drone, kust vahelt ilmub ootamatult välja Kimi eleegiline RnB vokaal. Õigemini on ta täielik vokaalne kameeleon, igas loos võtab ta uue näo, ilma artistinime nägemata arvaks, et kuulame juba uut artisti. Nädala avastus, millega veedan ilmselt veel pikalt aega.

Serpentwithfeet “Deep End”

Kuigi Serpentwithfeeti debüütalbumist on möödas juba viis-kuus aastat, siis seisab ta kuskil veidras RnB pimedas nurgakeses endiselt üsna üksinda. On hetki, kus ta lahustab rütmid oma muusikat täielikult ja liigub arhailise gospeli suunas, järgmisel hetkel on ta digihurmur, kes oma autotune-vokaaliga üritab otsekui kaugeneda maksimaalselt inimlikkusest. Uus album “Grip” viib samuti kuulaja tihti tupikusse, kuna see muusika ei vasta neile definitsioonidele, mida pealtnäha sealt ootaksime, ent seda huvitavam ongi sinna tasapisi sisse puurida.

Kuula kõiki lugusid:

Sel nädalal on olnud palju head muusikat nii Eestist kui ka välismaalt. Liis Ringi, Brian Eno, Buzholdi ja Ariana Grande’u looming on meid kõiki närvi võtnud ja rütmis hoidnud. Need lood on tõestanud, et muusika ühendab meid kõiki, sõltumata meie taustast või keelest. Nädala parimad lood on näidanud meile, kui oluline roll on muusikal meie igapäevaelus ja kuidas see mõjutab meie emotsioone. Jääme ootama järgmist nädalat ja uut muusikat, mis paneb meie südamed põksuma ja jalad tatsuma!