Muhu saare maastik jutustab poollooduslike rohumaade ajaloost | Keskkond

Tere tulemast Muhu saarele, kus maastik räägib looduse ajaloost ja aukartustäratavast ilust. Poollooduslikud rohumaad on siin pikka aega olnud oluliseks osaks saare keskkonnast, andes elurikkale loodusele võimaluse õitseda. Muhu saare maastik on justkui avatud raamat, mis jutustab lugusid aegade algusest ning loodusjõudude võimsusest. Astudes siia maagilisse paika, avaneb meile võimalus astuda ajaloolistesse radadesse ja avastada looduse ilu, mis on Muhu saare keskkonnale omased.

Taimede geneetilise materjali vahetus aitab mõista maastike tervikutoimimist ning annab viite, kuidas asurkonnad saavad hakkama maastiku- ja keskkonnamuutustega. Sealjuures mõjutavad taimede vahelist geenivoolu olulisel määral maastikuelemendid, ajalooline maakasutus ja selle muutus.

Looduskaitselistes tegevustes nagu elupaikade taastamine on oluline arvesse võtta varasemat maastikku. Selleks, et ajalooline maakasutus oleks parimal moel kaasatud ning taastamistegevused oleksid kestlikud, tuleb hinnata asurkonna geenivoolu, valides selleks sobiv mõõdik. Taimedel enamasti tolmeldajate, tuule, kari- või metsloomade abiga toimuva geenivoolu erinevate mõõdikute abil analüüsimine aitab paljastada maastikuelementide mõju taimepopulatsioonidele, kirjutab Tartu Ülikooli maastiku elurikkuse töörühma doktorant Iris Reinula.

Näiteks võib tuua maastiku, kus ajalooliselt küll ei ole metsa olnud, kuid tänapäeval on. Seal metsa mõju pigem ajaloolist geenivoolu peegeldava mõõdikuga analüüsides ei näe, kuigi see võib siiski olemas olla.

Uurisime Tartu Ülikooli maastike elurikkuse töörühmaga kahte maastikku Muhu saarel. Need olid ajalooliselt poollooduslikud rohumaad, kuid on tänapäeval kujunenud üsna eriilmelisteks. Paremini säilinud Koguva maastikus näeme veel poollooduslikke rohumaid, kuigi osa neist on kadakatega kinni kasvanud. Rohkem on muutunud aga Lepiku maastik, kus poollooduslikke rohumaid peaaegu alles ei olegi ning suurem osa alast on kas metsastunud või muudetud intensiivselt majandavaks põllumajandusmaaks.

Neis kahes maastikus uurisime nurmenuku geneetilise info vahetamist ehk geenivoolu, soovides teada, kas ja kuidas maastik viimast mõjutab. 

Kahte erinevat ala vaadeldes leidsime, et maastikuelemendid nagu mets või põld võivad eri maastikes niidutaimede geenivoolule eri mõju avaldada. Näiteks sidusamas Koguva maastikus nägime põõsastiku takistavat mõju geenivoolule, mis killustunumas Lepiku maastikus puudus. Seevastu metsal oli seal üllatuslikult geenivoolu soodustav mõju.

Üks sellise tulemuse põhjus võib olla metsa suur osakaal Lepiku maastikus, mistõttu ei ole ehk tolmeldajatel muud üle jäänud, kui metsast läbi liikuda. Samas ei olegi mets kõigile tolmeldajatele barjääriks, sest abiks võivad olla ka näiteks metsasihid.

Seega, looduskaitselisi tegevusi kavandades tuleb silmas pidada ka maastiku eripära. Enne niitudelt puude ja põõsaste eemaldamist ning ka edaspidist karjatamist ja niitmist tasub nõu pidada ka teadlastega, saamaks taastatavast maastikust võimalikult terviklik ülevaade. Sealjuures ei tohiks ühes maastikus leitud tulemusi üle kanda mõnda teise maastikku, vaid silmas tuleks pidada just vaadeldava maastiku eripära ja ajalugu. 

Teadusartikkel ilmus ajakirjas Biological Conservation. Lisaks Reinulale olid selle autorid Tartu Ülikoolist Marianne Kaldra ja Tsipe Aavik. Maastikugeneetikast ja ilmunud artiklist räägib Iris Reinula ka Vikerraadio saates “Labor”.

Overall, the landscape of Muhu Island is a beautiful and captivating reminder of the history of semi-natural grasslands in Estonia. The diverse flora and fauna found on the island tell a story of traditional land use practices and the importance of preserving these unique ecosystems. As we strive to protect our environment and promote sustainability, it is crucial to appreciate and learn from the rich history that is embedded in the landscapes around us. By continuing to study and conserve places like Muhu Island, we can ensure that future generations will be able to enjoy and learn from these valuable natural spaces.