Metsamaa CO2 arvutamise uus metoodika ei päästa Eestit suurest kohustusest | Majandus

Tere tulemast Eestisse! Hiljuti välja tulnud uus metsamaa CO2 arvutamise metoodika ei kõrvalda Eesti kohustust vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid. Kuigi see võib olla oluline samm õiges suunas, seisab Eesti ikkagi silmitsi suureneva survega võidelda kliimamuutuste vastu. Käesolev uudisartikkel uurib, kuidas see uus metoodika mõjutab Eesti majandust ja keskkonnapoliitikat ning kuidas Eesti kavatseb jätkata võitlust süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks. Lugege edasi, et saada teada rohkem selle olulise teema kohta!

Eestil on keeruline täita Euroopa Liidu ees võetud kliimaeesmärke metsamaa kasvuhoonegaaside vähendamisel. Keskkonnaagentuur võttis kasutusele metsamaa CO2 arvutamisel uue metoodika. Kliimaministeeriumi hinnangul ei ole siiski kavas suurest rahalisest kohustusest pääsemiseks statistikat moonutada, nagu ajakirjanduses on väidetud.

Üle-eelmisel aastal täpsustatud Euroopa Liidu kliimaeesmärkide järgi peab Eesti maakasutussektor 2030. aastaks siduma süsinikku 2,5 miljonit tonni, mis arvutati välja toona kasutatud metoodikaga. Eesti pole aga suuteline LULUCF-is, mille alla käib metsamajandus, maakasutus ja turbakaevandamine, nii suuri eesmärke täitma.

Ajakirjanduses on väidetud, et kohustuse mittetäitmisel tuleks Eestil osta rohkem kui miljardi euro eest süsinikukvoote ja nendest vabanemiseks on keskkonnagentuur võtnud kasutusele uue heitmete arvestuse metoodika.

“See metoodikamuutus on vajalik selleks, et võimalikult täpselt kajastada seda, mis põllul toimub,” ütles kliimaministeeriumi kliimapoliitika asekantsler Kristi Klaas.

Tema sõnul ei taga uued andmed seda, et Eestil ei teki täiendava kvoodi ostmise kohustust.

“Seda need andmed ei taga kuidagiviisi. Metsanduse ja maakasutuse sektori eesmärkide täitmine jääb jätkuvalt väga keeruliseks ja seal tuleb teha keerukaid valikuid. Aga vähemalt, mida saab südamerahuga öelda, et metoodika seal all on hea, teaduspõhine,” rääkis Klaas.

Eestil tuleb endiselt 2030. aastaks siduda 2016. kuni 2018. aasta keskmisest heitest 434 kilotonni vähem. Varem kasutati selle arvutamisel metsamaa juures 15-aastast perioodi.

“Aga kuna need raporteerimisperioodid on muutunud üsna lühikeseks – 2021 kuni 2025, 2026 kuni 2030 –, viieaastaseks, siis selle viie aasta muutust me ei suutnud väga adekvaatselt näidata ja läksime üle nüüd uuele metoodikale, kus me näitame seda ühe aasta muutust täpsemini ja siis saame seda perioodi paremini raporteerida. /…/ Üldjuhul metoodikamuutus ei muuda eesmärgi saavutamise raskust,” rääkis keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Madis Raudsaar.

Uus kohustuse suurus selgub alles 2027. aastal, ütles Raudsepp.

LULUCF-i jaoks hakati statistilise metsainventuuri andmeid kasutama 2010. aastast, kus vanemad andmed olid tuletatud, ütles maaülikooli vanemteadur Allan Sims. Seetõttu on praegune metoodika kõige tõepärasem.

“See on juba selles mõttes reaalsem pilt sellest, siin on juba vähem statistikal endal mõju tulemusele. Meil on igal aastal erinevad proovitükid, et me saame proovitükilt mingi tulemuse, aga nendel, mis on statistilised hinnanguvead, on väiksem mõju lihtsalt selle uue metoodikaga,” rääkis Sims.

Kokkuvõttes võib öelda, et uus metsamaa CO2 arvutamise metoodika ei vabasta Eestit suurest kohustusest kliimamuutustega võitlemisel. Kuigi see võib anda parema ülevaate metsade tegelikust süsiniku sidumise võimest, ei muuda see fakti, et Eesti peab tegema tõsiseid jõupingutusi oma süsinikujalajälje vähendamiseks. Kliimamuutuste mõju on juba tuntav kogu maailmas ja meie kohus on võtta vastutust ning teha olulisi muutusi oma keskkonnapoliitikas. See uus metoodika võib olla samm õiges suunas, kuid palju rohkem tuleb veel ära teha.