Merle Jääger: kirjutan siis, kui midagi mind korralikult närvi ajab | Inimesed

Merle Jääger on Eesti kirjanik, kes paneb sõnad paberile vaid siis, kui ta end tõeliselt närvi aetuna tunneb. Tema teravad sõnavõtud ja julgus väljendada oma emotsioone läbi kirjutatud sõnade teeb temast silmapaistva isiksuse Eesti kirjandusmaastikul. Tema töödes peegeldub aus ja otsekohene lähenemine elule ning ühiskonnale. Merle Jääger on tõeline mässaja, kes julgeb välja öelda asju, mida paljud kardavad tunnistada. Tema looming kutsub üles mõtlema ja tegutsema ning ta on kindlasti üks neist kirjanikest, kelle sõnu tasub jälgida ja kaasa elada.

Näitleja, luuletaja, kaitseliitlane ja seto kultuuri eestvedaja Merle Jääger ütles Vikerraadio saates “Kajalood”, et positiivne tagasiside kirjatöödele soojendab südant ja annab kinnitust, et tühja näitleja ei kirjuta.

Jääger võtab avasüli vastu kevadet, mis algab tema jaoks siis, kui tihased häält hakkavad tegema. Lisaks naudib Jääger vareslaste pulmamängude jälgimist. “Nii-nii tore on jälgida, kuidas nad lendavad ja õudselt toredaid häälitsusi teevad. See on lahe,” tõdes Jääger.

Jäägeril jäi enda sõnul seljataha intensiivne talv, kuhu mahtus ka Vanemuise teatri lavastuse “Prohvet ja idioot” prooviperiood. “Vahepeal oli ikka üsna karm. Materjal avaldas vastupanu. Prooviperiood oli nii meeletult intensiivne. Tundsin, et aju kõvaketta peale ei mahu enam grammigi informatsiooni. Vahepeal tahaks, et asi lihtsalt settiks. Aga kuna seal olid probleemid, et lükkus nädal aega edasi, siis kokku osutus kuidagi intensiivseks. Ja issand – tantsusammud oli ka veel vaja meelde jätta! Mis asja – räpp! Ma ei saa pihta,” selgitas Jääger ning lisas, et pikk töökogemus on õpetanud, et kiired ajad on mööduvad.

Suveks tuleb Jäägril rinda pista lavastusega “Ivan Narodny – mees, kes luiskas tõde”. “Ristinimega on ta Jaan Sibul. Hull aeg nõuab hulle inimesi. Äärmiselt põnev ja väga kirju elulooga persoon, kes istus tsaariajal kinni valeraha trükkimise eest. Lisaks on ta istunud ka hullumajas, seda teda päris normaalseks ei tunnistatud, aga päris hulluks ka mitte,” avas Jääger Aapo Ilvese kirjutatud näidendi tausta. Samas tõdes Jääger, et kuigi tal on hetkel Vanemuise teatris viis rollis, jaksaks ta neid veel võtta.

Jääger tegutseb ka ajakirjanduses ning saab väga tihti ka positiivset tagasisidet. “Aeg-ajalt tuleb mulle ka sõnumeid inimestelt, kelle arvamust ma väga hindan. Näiteks Villu Kangur saatis mulle üks kord ühe minu loo peale sõnumi. Seda on südant soojendav kuulda, sest järelikult ei kirjuta ma tühja. Ei loksuta õhku niisama edasi-tagasi,” tõdes Jääger, lisades, et enamasti kirjutab ta siis, kui mingi asi teda korralikult närvi ajab.

Jääger ei mõista noori, kes väidavad, et neil on ennast inglise keeles lihtsam väljendada. “Ma ausalt öeldes kahtlen selles. Vaevalt sa jõuad selle inglise keele sügavusteni, mida sa arvad valdavat. See, mida nad väljendavad, on üsna pinnapealne.

Talu, kus Jääger elab asub umbes 800 meetri kaugusel Eesti-Vene piirist. Ta kinnitas, et elu eesti ja vene keele, Eesti õigeusu ja vene õigeusu piirimail on midagi muud kui elu Läänemere rannal või mõnel saarel. “Samas on tänu õigeusule väga paljuski Setomaal säilinud muinasaega väljaminevat kombestikku,” tõdes Jääger.

“Ma olen tihtipeale siin-seal kuulnud, et kuidas inimesed ahhetavad, et setod söövad surnuaia peal, et see ju mingisugune slaavi komme. Ei ole. Taguge see endale kõrvade vahel, kallis rahvas – see on paganlik komme,” toonitas Jääger ning soovitas eestlastel vaadata rohkem muinasajaloo poole. “Eesti ajalugu ei hakanud peale sellest hetkest, kui meid luterlasteks tehti,” lisas ta.

Jääger peab endiselt Tartut endale armsaks. Tallinna närvilisus talle ei istu ja mõned muud linnad on liiga uimased. “Tartu on täpselt paras. Ja mulle kuidagi nii meeldib see tudengite mass. Ma tavaliselt lähen koju mööda Rüütli uulitsat ja kõige toredamad ongi reede. Nüüd on jälle ilmad soojemaks läinud ja see melu ja kuidas need massid liiguvad on kuidagi nii tore,” rääkis Jääger.

Oma jalutuskäikudest hakkas punk-poetess ka luuletust kirjutama. “Ma ei tea kui pikaks see kujuneb, sest pärast iga reedet lisandub sinna jälle detaile juurde. Ma kahtlustan, et see luuletus on nagu Tallinna linn, mis mitte kunagi valmis ei saa. Eelmine reede läksin koju ja sain jälle paar fraasikest juurde,” ütles ta ning lisas, et Rüütli tänavalt koju jõudes on ta paksult positiivsust täis.

“Kuigi, noh, vestlesin ka naljaka noore natsikutsikaga, aga räuskas, mis ta räuskas, oli ta ikkagi kuidagi naljakas. Kokkuvõttes ei suutnud ta mind kõigutada,” naeris Jääger.

Soe suhe Tartuga on tinginud ka pika koostöö Vanemuise teatriga. “Kuna ma linna ei taha vahetada, siis jääb mul üle ainult Vanemuine. Aga mulle meeldib siin nagunii,” tõdes Jääger ning lisas, et tema jaoks on näitleja elukutse väga mugav. “See ei ole midagi kaela murdvat ning tekst on kogu asja juures kõige väiksem mure. Aga muidu on näitleja töö väga mugav. Esiteks kella 11 proovi minna on minu jaoks täiesti normaalne. Kui ma peaksin kella seitsmeks minema, siis see oleks kole,” selgitas Jääger, kes peab ennast pigem õhtuinimeseks.

Positiivsena toob Jääger välja ka asjaolu, et tööriideid ise soetama ei pea. Ka suvelavastusi ta probleemsena ei näe ja peab neid üheks suvepuhkuse vormiks. “See on lihtsalt teises keskkonnas, teiste inimestega. See on ausalt nagu puhkus,” tõdes Jääger.

Merle Jääger on andekas kirjanik, kes leiab oma inspiratsiooni olukordadest, mis teda närvi ajavad. Tema aus ja otsekohene lähenemine kirjutamisele teeb tema lood väga kaasahaaravaks ja autentseks. Ta suudab tabada igapäevaelu emotsioone ning väljendada neid sügavalt ja mõjusalt. Jäägeri teosed pakuvad lugejatele võimaluse end samastada ja kaasa tunda erinevate olukordadega, mis meid kõiki aeg-ajalt närvi ajavad. Tänu sellisele avameelsele ja teravmeelsele kirjutamisele on Merle Jääger kindlasti üks Eesti olulisemaid kaasaegseid kirjanikke.