Meelis Oidsalu: miks keeras Hanno Pevkur Martin Heremile selja? | Arvamus

Tere tulemast, head lugejad! Täna uurime Meelis Oidsalu ja Hanno Pevkuri vahelist pinget, ning põhjust, miks Pevkur otsustas selja pöörata Martin Heremile. See intrigeeriv ja põletav arvamusartikkel avab seletamatud vaenud ja keerulised seosed Eesti poliitikas. Meelis Oidsalu on paljudele tuttav kui terav silm ja tugev arvamusliider ning tema analüüs lubab paljastada põhjused, miks selles tormilises poliitilises maastikus keerati kellegi teisele selja. Astugem siis sisse selle arutelu põnevasse maailma ja avastagem tõde!

Kaitseminister Hanno Pevkuri eelistatud kandidaat kaitseväe juhataja kohale on avalikkusesse jõudnud info kohaselt 1. jalaväebrigaadi ülemana töötav kolonel Andrus Merilo. 51-aastasest kogenud maaväelasest kolonel Merilost sai Eesti kaitseväe juhataja valimiste “must hobune”. Seejuures läks Pevkur oma kandidaadina kolonel Merilot tutvustades kindral Martin Heremi soovituse vastu, kelle soosik juhi kohale oli olnud kindralmajor Veiko-Vello Palm.

EKRE on juba pikemalt aega avalikult teinud kindral Heremi ja tema juhtimisstiili vastast kampaaniat, samuti pole saladus, et nad on teinud riigikaitsekomisjonis pingutusi, et kindral Heremi pärandit n-ö jätkav kindralmajor Veiko-Vello Palm ei osutuks valituks.

EKRE-ga liitusid selles võitluses kulisside taga Eesti 200 riigikaitsekomisjoni saadik Peeter Tali ja komisjoni juht Kalev Stoicescu. Pikka aega on EKRE-ga muudelgi hääletustel kambas olnud kunagine kaitseliidu ülem Meelis Kiili Reformierakonnast, kes on riigikogus levitanud kaitseväe arenguid kritiseerivat memo.

Riigikaitsekomisjon on haaras kaitseväe juhataja nimetamisel initsiatiivi kohe alguses, nad panid kohe pärast kindral Martin Heremi lahkumisavaldust mõni nädal tagasi kanna kindlalt maha, andes Sakala tänavale selgelt mõista, et kaitseväe juhatajaks võiks saada ükskõik kes, aga mitte kindral Martin Heremi soosik kindramajor Veiko-Vello Palm.

Palmi vastasesse kampaaniasse on lisaks nimetatutele panustanud ka Eesti 200 juht välisminister Margus Tsahkna, kes andis teada, et Eesti 200 ei toeta kaitseväe juhataja valimistel kindralmajor Palmi, vaid üht teist kindralit. Tsahkna kandidaat ei jäänud lõpuks tõsiseltvõetavate kandidaatide nimekirja, seda teatud käitumuslike asjaolude tõttu.

“Reformierakondlastele on pinda käinud kaitseväe avalikud nõudmised kaitsekulu jätkuvaks suurendamiseks.”

On teadmata, mis olid Hanno Pevkuri kaalutlused kaitseväe juhataja valikuprotsessi alustades, aga võib oletada, et ka Pevkuri enda soov oli vältida kindralmajor Veiko-Vello Palmi nimetamist viimase sõnakuse pärast. Reformierakondlastele on pinda käinud kaitseväe avalikud nõudmised kaitsekulu jätkuvaks suurendamiseks.

Kindralmajor Palm käib närvidele ka riigikantseleile, millega ta on avalikult vaielnud uue riigikaitse ja tsiviilkriisi seaduse vajalikkuse üle. Riigikaitsekomisjoni arvates vaidleb praegune kaitseväe juhtkond liiga palju poliitikutega ning sekkub nende väitel poliitikasse.

Ükskõik, kas need etteheited on õigustatud või mitte, on riigikaitsekomisjon suutnud kaitseminister Pevkuri hetkel nagu jänese auto esilaternate valgusvihkude vahele püüda. Kuidas teisiti iseloomustada valikuprotsessi, mis lõpeb ametlikult kõige vähem kvalifitseeritud ja madalama auastmega kandidaadi nimetamisega kaitseväe juhi kandidaadiks?

Kolonel Andrus Merilo kogemust ja iseloomu kuidagi halvustamata või pisendamata on võimalik väita, et ta ei vasta hetkel veel kaitseväe juhataja kandidaadi kriteeriumidele.

Esiteks ainuüksi seetõttu, et on avalikkusele tundmata. Kaitsevägi pole Eestis tavaline riigiasutus, eriti mitte praeguses julgeolekukeskkonnas. Teiseks pole Merilol olnud oma senistes ametites poliitikutega suhtluse rutiinset kogemust, aga just poliitikutega sujuvat suhtlemist ning poliitiliste kaalutluste mõistmist uuelt kaitseväe juhilt oodatakse. Kolmandaks pole kolonel Merilo pikemat aega töötanud üheski NATO staabis ja seda ootust tulevasele kaitseväe juhi kandidaadile on väljendanud ka riigikaitsekomisjoni esindajad.

Lisaks on kaitseväe juhilt nõutud oraatorioskusi, kuna kaitseväe juhataja on midagi enamat kui tavaline riigiasutuse juht. Vabariigi aastapäeva paraadil kehastub kaitseväe juht kaitsetahte ülempreestriks, kelle ülesanne pole ainult anda julgustavaid teateid Eesti kaitseolukorra kohta, vaid retooriliselt ehitada ka Eesti riiklikku vaimsust.

Ma ei välista, et kolonel Merilol see oskus puudub, kõnesid kirjutavad pealegi sageli nõunikud, aga Merilo ei ole esinemisoskuse poolest kuigi tuntud ka kaitseväe sees. See ei peaks olema kaitseväe juhi valikul mõistagi määrav.

Praegusel ajahetkel on vaja valida etteotsa inimene, kes suudab vajadusel võita sõja, mitte kõnesid pidada. Sõjamehena on aga kolonel Merilo kindlasti usutav. Sellest hoolimata paneks kaitseminister Pevkur kolonel Merilot kandidaadiks nimetades talle tohutu avaliku ja organisatsioonisisese tõestamissurve. Kas kaitsevägi on tõesti sellises kriisis, et taolist valikut õigustada?

Katastroofi kolonel Merilo valimise korral kindlasti ei toimu. “Mustad hobused” mõjuvad avalikkusele intrigeerivalt ja küllap on kaitseminister näinud Merilos omadusi, mis võimaldavad tal kaitseväe juhatajana edukas olla.

Küll aga tuleb nii Pevkuril kui ka kaitseministeeriumi kantsleril Kusti Salmil ootamatust valikust tulenevalt teha selgitamistööd selle osas, kuidas viis kaitseväe juhataja väidetavalt läbimõeldud valikuprotsess nii auastme, teenistuskäigu kui tundmatuse tõttu kõige vähem kvalifitseeritud kandidaadi eelistamiseni. Mis põhjustel kindral Martin Heremi soosik Veiko-Vello Palm või siis teised kandidaatidena nimetatud kindralid vastuvõetamatuteks osutusid?

Poliitiliselt kogenematu koloneli kaitseväe juhiks edutamisel on Pevkuril võimalus isiklikult demonstreerida end eduka tsiviilkontrolli teostajana. Pevkur on varemgi näidanud end personaliküsimustes isepäise otsustajana, näiteks välisluureameti peadirektori nimetamisel ei arvestanud ta lahkuva peadirektori Mikk Marrani soovitusega ning välisluure juhiks sai esimest korda kaitseväelane.

Erakondadel on selliselt värskendatud tsiviilkontrolliõhustikust üht-teist võita. Poliitikud võivad üritada “musta hobust” rohkem enda vankrite ette rakendada ning anda tegutsemiseks ette selgem raam, muuhulgas ootus, et kaitsevägi ei teeks enam avalikku kihutustööd kaitsekulude suurendamise asjus.

Tsiviil-militaarpinged on läänes laiemalt kasvanud seoses suurenenud ohutajuga ja erinevate arusaamadega, kuidas kasvanud ohule reageerida. Poliitikutele meeldib probleemide lahendamist viimase hetkeni edasi lükata. Või isegi hilisemaks kui “viimane hetk”. Kaitseväelased sellist loogikat ei mõista, neid on koolitatud vastupidi toimima.

Eesti kaitseväe jätkuvat väiksust arvestades on oluline, et vähest ressurssi ei hakataks tulevikus kulutama ja suunama läbi erakonnastatud võimeplaneerimise, mis on olnud EKRE pikaajaline kaitsepoliitiline siht ja millega kaasnevad ärihuvide esindamine, mis sõjalistega tingimata ei ühti. Me ei adu, kui tilluke on kaitsevägi jätkuvalt hoolimata pingutustest, meie majandus on lihtsalt nii väike, et suurt kaitseväge lubada ei saa.

Tervikutunnetus ja tervikuks häälestatus on väikese sõjaväe puhul määrava tähtsusega. EKRE tegevusest relvafirmade lobijatena riigikogus on varem kirjutatud. Nagu ka välisminister Tsahkna edust kaitsetöösturina.

Kindral Martin Heremi vastased meeleolud on osaliselt olnud seotud sellega, et Herem on igasugule erakondlikule survele vastu astunud. Kindral Herem aga kaotas ennetähtaegselt ametist lahkudes veidi initsiatiivi järglase nimetamisel.

“Pevkur on igatahes eelistanud olupoliitilist rahu ja keeranud kaitseväe praegusele juhtkonnale selja.”

Pidevad vaidlused ühismeedias ühe kindla erakonna esindajatega on võimaldanud väita, et kaitseväe juhataja tegeleb poliitikaga, ka siis, kui ta enda arust lükkab ümber valeväiteid, mis on iga avaliku teenistuja, ka kaitseväelase õigus. Lollidega vaieldes pidi jääma lolliks, poliitikutega vaidlemise kohta kehtib vist samalaadne reegel. Olgu vaidlus sisult tehniline, mulje jääb ikka selline, et sekkud poliitikasse. Pevkur on igatahes eelistanud olupoliitilist rahu ja keeranud kaitseväe praegusele juhtkonnale selja.

Kolonel Andrus Merilo teab ja tunnistab ilmselt ka ise, et kaitseväe juhataja kandidaadina kahvatub nii tema töökogemus kui ka kvalifikatsioon mõnegi konkurendi ees, mistap tuleb tal lisaks poliitikute survele hakkama saada kaitseväe siseselt muutuva dünaamikaga. Küsimus pole Merilo eeldustes, vaid kasvamisajas, mida ta ka ise on tunnistanud, et vajab.

Kindral Martin Heremi ja enne teda kindral Riho Terrase ajal suudeti kaitseväes kehtestada miski, mis polegi kaitsevägedes üldiselt nii loomuldasa levinud, seda nimetatakse unity of effort ehk pingutuse ühtsuseks. See on toonud kaasa ka pingeid, sest varasemalt on harjutud, et kaitseväe sees on mitu kaitseväge (väeliiki, juhtimistasandit), mis kõik ujuvad enam vähem sama tuleviku suunas, aga oma valitud tempos ja mitte üdini paralleelsetel trajektooridel. Kindral Terras ja kindral Herem panid need erinevad mikromaailmad omavahel terviklikult kokku kõlama.

Kaitsevägi on riigiasutus ja sõjabürokraatlikku inertsi on seal praegugi kohati rohkem kui meditsiinivaldkonna, aga märksa rohkem kui maksunduses. Kindral Riho Terrase ja kindral Martin Heremi reformid kaitseväes on olnud võrreldavad Marek Helmi kunagiste saavutustega maksuameti reformimisel, aga need reformid on pooleli.

Eesti sõjalise kaitse seisukohast on oluline, et algatusi ei lammutataks ja et kaitseväge ei hakataks taas juhtima nagu nullindatel, kui kaitseväe juhataja oli rohkem esinduskuju ning riigikaitse arenes vastavalt organisatsioonisisele kontoripoliitilisele seisule, mitte suurele terviklikule plaanile.

Kolonel Andrus Merilo nimetamisega kaitseväe juhataja kandidaadiks vastu kindral Martin Heremi soovitust loevad paljud ohvitserid ja mõned väeliigid välja selget negatiivset hinnangut Heremi senisele liinile. Ühtlasi ka võimalusi juhtkonna vahetusega seoses oma positsioonide ja agendade kehtestamiseks, mis kindral Heremi valitsemise ajal on olnud kõrvale surutud, sest sõjalist tervikut arvestades ongi paratamatu, et ressurssi igale poole ei jagu.

Kaitseväes muutuste vallandamine on ilmselt üks “musta hobuse” nimetamise tagajärgi või kaalutlusi. Eeldatavalt teeb kaitseminister Hanno Pevkur sellist valikut tehes ka teatavaks, milliseid muutusi ta kaitseväes võrreldes kindral Martin Heremi suunaga soovib näha ja kuidas need muutused aitavad pingestunud julgeolekuolukorras Eestit paremini kaitsta.

Viimane aeg oleks kaitseministril neid oma kaalutlusi ka avalikkusega jagada, seda hakkavad küsima ka meie liitlased, kellele enne on Eesti sõjalise kaitse arenguid serveeritud kui ajaloolist edulugu. Põhjendatult.

Praegu paistab kaitseväe juhataja valimise protsess liiga palju välja nagu poliitik Hanno Pevkuri jaoks mugav kulissidetagune sobing ja liiga vähe kui kaalutletud ja avalikkusele arusaadav riigikaitseline otsus. Olupoliitilised kaalutlused said kaitseväe järgmise juhi valikul riigikaitsest olulisemaks.

Kaitseväe juhi valimine ongi raske ja keeruline protsess nii kandidaatidele kui ka otsustajatele. Hanno Pevkuri asi on tõestada, et ta pole seda raskust lihtsalt mugavusest või erakonnapoliitilisest väiklusest vältinud.

In conclusion, the controversy surrounding Meelis Oidsalu’s decision to turn his back on Hanno Pevkur and support Martin Herem raises questions about political loyalties and ethics in Estonia. It not only reflects the complex and often unpredictable nature of party politics, but also sheds light on the personal motivations and alliances that shape decision-making in the political arena. Ultimately, Oidsalu’s choice highlights the need for transparency and accountability within the political system, as well as the importance of maintaining integrity and consistency in leadership. It remains to be seen how this incident will impact Estonia’s political landscape in the future.