Meelis Oidsalu: Andres Parmase “talletused” väärivad eraldi uurimist | Arvamus

1789499he568t24

Estonia has long been home to a rich tapestry of cultural history, one that has been artistically preserved by individuals such as Meelis Oidsalu and Andres Parmas. Their contributions, particularly in the realm of documenting and archiving our cultural heritage, deserve to be highlighted and explored further. In a society that is constantly evolving, it is crucial to recognize those who have dedicated themselves to preserving our past for future generations. Join us as we delve into the fascinating world of Oidsalu and Parmas, and discover the valuable insights they offer on Estonia’s cultural landscape.

Mõnes mõttes on isegi loogiline ja ootuspärane, et prokurör, kes tunneb end ebakohaselt survestatuna, hangib enne mure avalikustamist vajalikud tõendid. Iseküsimus on, miks peaprokurör Andres Parmas üldse eeldab, et tema väiteid niisama, ilma “märkmeteta” ei usutaks, kirjutab Meelis Oidsalu.

Riigi peaprokuröri Andres Parmase viis oma sõltumatuse eest võidelda on samavõrra inspireeriv ja sümpaatne kui ebatraditsiooniline.

Ei leidu just palju riigiasutuste juhte, kes vastaks ametist lahkumise väidetavale survele kuudepikkuse läbimõeldud infooperatsiooniga, mis päädib ministrile suunatud avaliku kahtlustuse esitamisega. Just nii sobib nimetada 10. märtsil Eesti Ekspressis avaldatud Märt Belkini ja Holger Roonemaa artiklit “Minister kangutab nii kriminaalmenetlusi kui peaprokuröri,” milles ajakirjanikel on olnud kasutada piinlikult täpsed tsitaadid justiitsminister Kalle Laaneti ja Andres Parmase vahelistest vestlustest.

Peaprokurör ütleb, et on “omaenda vestlusi ministriga talletanud ülestähendusi tehes viimastel kuudel, mil tundsin tavatut survet.” Täpsustamist vajab, kas see puudutab ainult telefonivestlusi või ka muus formaadis toimunud suhtlust.

Väidetavalt küsis Kalle Laanet kolmapäeval peaprokurörilt telefonitsi, kas Parmas on nende kõnesid salvestanud. Peaprokurör olevat öelnud, et tegi märkmeid. Kui Parmas ka seda telefonivestlust kuidagi talletas, siis oleks õiglane, kui ta ka seda ajakirjanikega jagaks, et saaksime veenduda, kas ja kuivõrd on tema suhtluses justiitsministriga manipulatsiooninoote.

Loe rohkem:  Peeter Espak: jutt, et USA lahkub NATO-st, kahjustab meie julgeolekut | Arvamus

“Samasuguseid meeleolule osundavaid märkmeid tehakse muide julgeolekuasutuste pealtkuulatud kõnede üleskirjutustes.”

Eesti Ekspressi 10. märtsi artiklist nähtub ilmselgelt, et toimetusel on olnud võimalus kuulata vähemalt ühe, 29. veebruaril toimunud Laaneti ja Parmase telefonikõne salvestust. Ministri tsitaadid on üksikasjalikud ning artiklis on info ka ministri ärrituse kohta kõne ajal. Samasuguseid meeleolule osundavaid märkmeid tehakse muide julgeolekuasutuste pealtkuulatud kõnede üleskirjutustes. 

Ajakirjanikud kinnitavad artiklis ühe vaidlusaluse lause kohta, et nad teavad, mida minister täpselt 29. veebruari telefonikõnes Parmasele ütles. “Teada” saavad ajakirjanikud Laaneti lause täpset sõnastust ainult siis, kui nad on kõne salvestust ise kuulanud, vastasel juhul oleks tegu ühe tüli osapoole väite esitamisena ajakirjanduslikult tõendatud teadmise pähe ja seda mainekad ajakirjanikud endale lubada ei saa.

Õigupoolest on toimetusel võimalik praegu peaprokuröri aidata kinnitusega, et lugejad on millestki valesti aru saanud ning tegelikult ei olegi Parmas neile salvestust ette mänginud.

Parmas põikleb selge vastuse andmisest, kuidas ta Laaneti kõnesid talletas, aga eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on võimalik infot talletada ka helilindile, mis tähendab, et see sõna hõlmab ka helisalvestamise tähendust.

Sõna “talletamine” taha pugedes (ilmselt soovides vältida ebameeldiva ajaloolise konnotatsiooniga “lindistamist”) tekitab peaprokurör ise meediasündmuse. Miks?

Kui ka peaprokurör iseenda Laanetiga peetud kõnesid lindistas, siis kuritegu ta sellega toime ei pannud. Enda kõnesid võib lindistada. Viisakas on kõne teist osalist teavitada, kui salvestatakse. Arvestada tuleb ka võimalusega, et kaotad usalduse, kui niiviisi käitud, eriti kui selline salajane “talletamine” on toimunud kuude kaupa ja sa pärast seda, kui oled oma “talletustega” avalikkuse ette tulnud, hakkad järsku hämama.

Mõnes mõttes on isegi loogiline ja ootuspärane, et prokurör, kes tunneb end ebakohaselt survestatuna, hangib enne mure avalikustamist vajalikud tõendid. Iseküsimused on, kas kuude kaupa toimunud “talletamine” on toonud piisavalt tõendeid ning miks peaprokurör üldse eeldab, et tema väiteid niisama, ilma “märkmeteta” ei usutaks. Kummalisel kombel käisid Parmas ja Laanet kolmapäeval aru andmas peaprokuröri kunagise koduerakonna Isamaa isevärki uurimiskomisjoni ees, kuigi korrektne koht selle vaidluse lahendamiseks oleks riigikogu õiguskomisjon.

Loe rohkem:  Kerttu Männiste muuseumitöötaja pole lihtsalt kuluartikkel | Arvamus

Kodanikuna olen mõistagi kahe käega talletamise poolt. Ideaalvariandis võiks kõik poliitikute ja ametnike kõned ning kuluaarivestlused saada talletatud, transkribeeritud ja avaldatud näiteks ERR-i uudisteportaalis. Alustada võiks Laaneti ja Parmase kogutud vestlustest. Seejärel võiks liikuda tähestiku järjekorras peaprokuröri talletatud vestluste toimikuid pidi. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Meelis Oidsalu seisukoht Andres Parmase “talletuste” eraldi uurimise vajalikkusest on oluline ja põhjendatud. Parmase loodud materjalid annavad unikaalse sissevaate Eesti kultuurilukku ning nende süvitsi uurimine võib tuua uusi teadmisi ja perspektiive nii Parmase enda loomingu kui ka Eesti kultuuripärandi kohta üldiselt. Seega tasuks kindlasti pöörata tähelepanu sellele teemale ning julgustada uurijaid ja kultuuritegelasi rohkem tegelema Parmase “talletustega”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga