Martin Mölder: õpetajate streik ja õppetund demokraatiast | Arvamus

Tere tulemast! Täna räägime Martin Mölderist ja tema arvamusest õpetajate streigist ning sellest, mis see meile demokraatiast õpetab. Mölder on tuntud Eesti ajakirjanik ja poliitiline kommentaator, kelle seisukohad on alati teravad ja mõtlemapanevad. Tema arvamus õpetajate streigist annab meile sügava sissevaate Eesti haridussüsteemi ning selle suhet demokraatiaga. Kas õpetajate streik on demokraatia oluline osa või hoopis selle vastuoluline näide? Ole valmis avastama uusi perspektiive ja mõtlemapanevaid ideid selle arutelu raames.

Väga kurb on kuulda mõttekäike, et ainult rumalad inimesed valivad poliitikuid või erakondi valimislubaduste alusel. Vastupidi, valija, kes valimislubaduste alusel otsustab, usub veel demokraatiasse ja selle võimalikusesse, nendib Martin Mölder Vikerraadio päevakommentaaris.

Möödunud riigikogu valimiste eel oli väga hea olla õpetaja. Kõik praegused parlamendierakonnad lubasid otseselt ja üheselt mõistetavalt õpetajatele palgatõusu. Kui Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid valitsust moodustasid, kirjutati see lubadus ka koalitsioonileppesse: “Võtame eesmärgiks tõsta nelja aastaga õpetajate palk 120 protsendile keskmisest palgast.”

Tõsi, siin on oma jagu umbmäärasust. Jutt käib eesmärgi seadmisest ja neljast aastast. Taganemistee on sellesse sõnastusse selgelt sisse kirjutatud. Tähenärija võiks öelda, et midagi tegelikult kindlalt lubatud ei ole.

Õpetajate tööga seotud mured, mitte ainult palgamured, on avalikkusele juba ammusest ajast teada ja tuttavad: tegeliku ja ette nähtud tööaja erinevused, uute õpetajate pealekasvu vähesus, kogu Eesti haridussüsteemi ülesehitus.

Kohati tundub, et haridus on üks pidev probleem, mida ükski valitsus või ükski erakond pole soovinud või suutnud lahendada. Seekordsetel valimistel ja praeguse valitsusega aga midagi murdus. Liiga otsesed olid need valimislubadused ja koalitsioonilepingu vastav punkt. Selle taustal ei saa öelda, et tahtsime ikka parimat, aga välja tuli nagu alati. Sorri, lubame järgmine kord uuesti.

Valitsuses on üheksa ametis oldud kuu jooksul nähtavasti puudunud tahe haridussüsteemi probleemidega tegeleda. Ja demokraatia mõttes on just see kõige valusam. Olid helded valimislubadused. Oli koalitsioonileping, kuhu see sai sisse kirjutatud. Kui aga oli võimalus või vajadus midagi reaalselt ära teha, siis osutus see vähem tähtsaks. Loomulikult on õpetajad pettunud. Loomulikult tahavad nad näidata, et nende muredega ei tohi niimoodi mängida.

Õpetajate streik on oluline õppetund demokraatiast meile kõigile. See juhib tähelepanu ühele väga silmapaistvale momendile, mil demokraatliku esindamise ahel katkes. Politoloogiliselt võib sõnal “esindamine” olla väga mitu erinevat tähendust. Kuid oma keskses tähenduses puudutab see siiski protsessi, mis viib kokku valijate eelistused ja hilisemad valitsuse poliitikad. Ja üks selle kõige põhilisem viis on läbi valimislubaduste.

Erakonnad ja poliitikud piiritlevad valimiste kontekstis, mida nad soovivad teha. See annab valijatele võimaluse valida poliitiku või erakonna, kes kõige enam tema eelistusi võiks ellu viia. Ühtegi teist nii otsest viisi esindusdemokraatia sisulise toimimise tagamiseks ei ole.

Väga kurb ja hämmastav on kuulda mõttekäike, et ainult rumalad inimesed valivad poliitikuid või erakondi valimislubaduste alusel. Vastupidi, valija, kes valimislubaduste alusel otsustab, usub veel demokraatiasse ja selle võimalikusesse. Ta on valija, kes ei ole küüniliselt oma usku kaotanud. Mingi nurga alt on ta võib-olla natuke naiivne, aga probleem pole kindlasti selles, et kellegi poliitilised eelistused kujunevad valimislubaduste järgi.

“Veel avaram küsimus selle streigi varjus on küsimus esindusdemokraatia toimimisest.”

Hariduse problemaatika on palju suurem kui õpetajate palk. Loodetavasti viib streik lõpuks selleni, et terve Eesti haridussüsteem vaadatakse põhjalikult üle. Ning veel avaram küsimus selle streigi varjus on küsimus esindusdemokraatia toimimisest. Õpetajate streigil on väga suur potentsiaal anda oma panus ka sellesse.

Rumal ei ole mitte valija, kes valib valimislubaduste järgi, vaid rumal on see viis, kuidas valimisprogramme koostatakse ja mida nad endast kujutavad. Probleem on valimisprogrammides kui žanris. Need on laias laastus koostatud kui dokumendid, mis koguvad iga erakonna puhul kokku kõikvõimalikud lubadused, mida see erakond või selle erakonna poliitikud tahaksid anda ja täita. Kui neil vaid selleks võimalus oleks. See on menüü olukorraks, kus tellida võib kõike ja isu on piiritu. Piiratud reaalsusega see aga kokkupuudet ei kannata.

Järgmiste riigikogu valimisteni on veel aega ning loodetavasti annab õpetajate streik mitte ainult tõuke Eesti haridussüsteemi paremaks tegemiseks, vaid sellekski, et mõtleme järele, kuidas esindusdemokraatia peaks läbi valimislubaduste toimima. Pole mõtet liiga palju lubada ja pole mõtet lubada seda, mida ilmselt ei tehta. Ja loomulikult ei tohi oma tegelikest kavatsustest vaikida, nagu samuti seekord juhtus.

Valimisprogrammid, kui nüüd päris aus olla, on üpriski kasutud dokumendid. Neid loevad võib-olla ainult mõned üksikud poliitikud, ajakirjanikud ja poliitikast ülihuvitatud kodanikud. Aga valimisprogrammid ei pea sellised olema. Miks mitte teha valimisprogramme, mida inimesed päriselt loevad, mis neid inspireerivad ja mis aitavad paremini mõista, mis ühe või teise erakonna jaoks on oluline. See on lihtne.

Selline valimisprogramm, mida valijad tõenäolisemalt lugeda tahaksid, võiks olla lühike paarileheküljeline dokument. Selle esimene lehekülg võiks olla narratiiv sellest, millisena näeb erakond Eesti riiki ja rahvast ning nende ees seisvaid olulisemaid probleeme ning lahendusi. See võiks piiritleda erakonna maailmavaate ning ideoloogia ja Eesti koha selles.

Valimisprogrammi teine lehekülg võiks olla lühike kokkuvõte absoluutselt kõige olulisematest lubadustest, mille nimel see erakond on valmis piltlikult öeldes lõpuni võitlema. Ning kui erakondades püsib vastupandamatu soov oma kõikvõimalikud lubadused ja seisukohad kuhugi pikemalt kirja panna, siis võib see olla eraldi dokument kuskil erakonna kampaanialehel, kuhu teised erakonnad ja poliitikagurmaanid saaksid vajadusel einestama minna.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Kokkuvõttes võib öelda, et Martin Mölder on tõstatanud olulise küsimuse õpetajate streigi ja demokraatia seose kohta. Tema arvamusartikkel annab mõtlemisainet selle kohta, kuidas demokraatlikus ühiskonnas peaksid kodanikud saama oma õiguste eest seista ja kuidas streik on üks võimalus selleks. Samuti tõstab ta esile õpetajate rolli ühiskonnas ja nende õigust väärikale elule. Kuigi see teema võib olla polariseeriv, on oluline kuulda erinevaid arvamusi ja püüda leida kompromisse, mis viiksid ühiskonda edasi. Mülder on avanud olulise dialoogi ja loodetavasti aitab see kaasa parematele lahendustele tulevikus.