Marko Mihkelson: lääneliitlastel tuleb aktiivselt oma positsioone tugevdada | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Marko Mihkelson on juba ammu olnud tunnustatud rahvusvaheline poliitik, kelle arvamus ja seisukohad on alati kõnekad ning mõjusad olnud. Tema väide, et lääneliitlastel tuleb aktiivselt oma positsioone tugevdada, on äärmiselt oluline ning pakub palju diskussiooni ning mõtteainet. Mihkelsoni selge sõnum on, et lääneliitlastel tuleb astuda vastu autoritaarsele režiimile ning kaitsta oma demokraatlikke väärtusi. Tema arvamus on kindlasti midagi, mida tasub kuulata ning arutada.

“Kas te olete sõjaks valmis?” Nii küsis minu käest läinud aasta augustis Bahmuti lähedal Ukraina armee legendaarse 24. mehhaniseeritud brigaadi komandör, Ukraina kangelastähe kavaler, kolonel Ivan Holiševskõi.

Ta teadis, mida ta rääkis. Tema deviis brigaadikomandörina on lihtne: “Au teenitakse välja lahingus!” Võitluses oma kodumaa vabaduse eest on ta näinud vaenlase tahet hävitada oma teelt kõik võõras või vastu hakkav. Ta teab, kuidas ei tohi Venemaad alahinnata, sest suurt sõda pidav ja inimeludest mittehooliv tuumariik on ohuks kogu maailmale.

Läinud nädalal New Yorgis Põhjala ja Balti kolleegide ühisvisiidi käigus oli meil võimalus kohtuda Ukraina diplomaatiarinde tõelise suurtegija, ÜRO suursaadiku Serhi Kõslõtsjaga. Venemaa tuima valetamist rahvusvahelise poliitika suurlaval oskuslikult tõrjuv ja oma riigi huve hästi kaitsev diplomaat polnud oma hinnangus toimuvale paljusõnaline: me kõik oleme juba uues ilmasõjas. “Peame seda tunnistama ja sellest lähtuvalt ka tegutsema,” olid tema sõnad.

Suursaadik Kõslõtsjal on õigus. Olen ka ise varem öelnud, et me juba elame maailma muutvate sõdade keskel. Kas see on kolmas maailmasõda, me veel lõpuni ei tea, kuid lihtne tõde seisneb selles, et maailmakord, mille raamides me veel paar aastat tagasi elasime, ei taastu sellisel kujul enam kunagi.

Kus me siis praegu asume, mis meid ees ootab ning mida me peame halvima ärahoidmiseks tegema?

Alustaksin sellest, et ilmakorda muutvate sõdade ahel ei saanud alguse kaks aastat tagasi Venemaa täiemahulise invasiooni algusega Ukrainas. Venemaa hävitussõda Ukraina vastu algas 2014. aasta veebruaris ehk juba kümme aastat tagasi. Kuid ka see daatum ei sobi hästi toimuva lähtepunkti tuvastamiseks.

Kui jätta kõrvale asjaolu, et Venemaa on läänemaailma demokraatlikku korda üritanud pidevalt murendada enamlaste võimuletulekust saadik ega ole loobunud Nõukogude Liidu lagunemise järel impeeriumi taastamise kavadest, siis selgeima väljakutse kehtiva maailmakorra muutmiseks esitas president Vladimir Putin 2007. aasta veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes. Tegemist oli sisuliselt 21. sajandi stiilis sõja kuulutamisega kogu läänemaailma vastu.

Sisuliselt väljendas Kreml selle kõnega valmisolekut ja tahet muuta maailmakorda viisil, mis tõrjuks Ameerika Ühendriigid seniselt juhtpositsioonilt, lõhuks lääneriikide transatlantilise julgeolekuarhitektuuri ning võimaldaks Venemaal seeläbi saavutada ammu unistatud liiderpositsioon kontinendi julgeoleku määramisel.

Kõike seda ja veel jõulisemate sõnadega kinnitas Putin üle alles hiljuti, eelmise aasta oktoobri hakul Valdai klubi kohtumisel. “Ukraina kriis ei ole territoriaalne konflikt ega ka regionaalse geopoliitilise tasakaalu loomine. Küsimus on palju laiem ja fundamentaalsem: jutt käib põhimõtetest, millel hakkab baseeruma uus maailmakord,” ütles Putin Valdais 5. oktoobril 2023.

Kuid juba Münchenis kõlanud sõnadele järgnesid teod, mis on meid nüüdseks viinud suure globaalse katastroofi ehk nagu Putin ütleb uue maailmakorra kehtestamise lävele.

Sündmuste ahel sai alguse pehmest riigipöördekatsest Eestis 2007. aasta kevadel, millele on järgnenud NATO laienemise peatamiseks ühe viiendiku Gruusia territooriumi okupeerimine, Krimmi poolsaare okupeerimine ja illegaalne annekteerimine, Süüria kodusõtta sekkumine ja seeläbi Moskvale Lähis-Idas uue dominantsuse tekitamine, Ühendriikide sõnade usaldusväärsuse testimine Süürias, lääne liitlaste tõrjumine Sahelis Malist Sudaanini, Lähis-Ida sõjarattale uue hoo andmine Hamasi terrorirünnakule kaasa aidates, riigipöördekatse Montenegros, Brexiti referendumisse sekkumine ja Kataloonia iseseisvusliikumise toetamine, USA valimistesse sekkumine, immigratsioonilainetele kaasaaitamine koostöös rahvusvaheliste kuritegelike organisatsioonidega, Euroopa äärmusjõudude toetamine traditsiooniliste väärtuste kaitse sildi all, NATO-le ja USA-le ultimaatumite esitamine ning lõpuks Ukraina kui iseseisva riigi hävitamiseks massiivse sõjajõu vallapäästmine.

Kõik see poleks nii mõjuv ja edukas, kui Venemaal poleks selja taga veelgi suurema ambitsiooniga Hiinat. President Xi Jinping pole teinud saladust, et Hiina soovib käimasoleva sajandi keskpaigaks muuta rahvusvahelist status quo’d viisil, mis tagaks kommunistlikule suurriigile tegevusvabaduse maailmakorra muutmisel oma sõjalist ja majanduslikku jõudu arvestades, seda kasvatades ning vajadusel kasutades.

Seepärast sobib Hiinale Venemaa tegevus lääne juhitud maailmakorra lõhkumise nimel vallandatud sõdade ahel. 2022. aasta veebruari hakul kinnitasid Putin ja Xi ühisdeklaratsioonis, et “Vene-Hiina uued riikidevahelised suhted on ülemuslikud Külma sõja aegsetest poliitilistest ja majanduslikest liitudest”. Sellega võeti koos kindel kurss vastandumisele USA ja kogu lääne demokraatliku maailmaga.

Aasta hiljem, 22. märtsil 2023 ütles president Xi Kremli trepil kahepäevaselt riigivisiidilt lahkudes Venemaa presidendile: “Praegu toimuvad muutused – sellised, mida me pole sada aastat näinud – ja meie oleme koos nende muutuste juhid”.

Hiinal ja tema tuules liikuval Venemaal, mida külgedelt toetavad Iraan ja Põhja-Korea, on pikk plaan. Nende enesekindlust suurendab teadmine, et lääneriikidel napib praegu võimalusi rahvusvahelise ühisrinde tekitamiseks ja näiteks Venemaa täielikuks isoleerimiseks.

Paljud ÜRO liikmesriigid, isegi need, kes on Venemaa agressiooni hukka mõistnud, on pigem äraootaval seisukohal ning liiguvad lõpuks nende kiiluvette, kes selle ilmasõja mõõtmetes vastasseisu autoritaarsete suurriikide ja demokraatiate vahel lõpuks võidab.

Hiljuti õnnestus mul koos kolleegidega kuulata ühe lääne suurriigi luureteenistuse juhi arutlust maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisaru mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentuurluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest.

Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud lääne otsustajate pihta. Ta küsis otse: miks meie mõtteviis otsib lahendusi kaotusega leppimisest? Miks meil puudub strateegiline visioon lääne väärtus- ja liitlasruumi mööndusteta kaitsmiseks ilmakorda muuta üritavale jõule otsustavalt vastates?

“Eksistentsiaalset ohtu tunnetades on meile algusest peale selge olnud, et see sõda määrab ära ka meie saatuse.”

Lääne olulisemates pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Eesti on olnud hea teenäitaja. Eksistentsiaalset ohtu tunnetades on meile algusest peale selge olnud, et see sõda määrab ära ka meie saatuse. Välisminister andis põhjaliku ülevaate sellest, mida tuleks teha Ukraina aitamisel nende võidule oma iseseisvussõjas. Kui Eesti eeskuju järgiksid meie suuremad liitlased, oleks Ukraina võit täna käegakatsutavamas ulatuses.

Kuid asi pole ainult Ukrainas. Nagu kirjeldasin, ei sõdi Venemaa mitte üksnes Ukraina hävitamise, vaid kogu läänemaailma kujundatud põhimõtete, normide ja mõjupiiride muutmise nimel. Seda mõistmist praegu napib, sest endiselt nähakse Ukrainat, Lähis-Idas toimuvat, Saheli arenguid või potentsiaalset pingete kasvu Ida-Aasias üksteisest lahutatuna. Seejuures pidev ja avalikult väljendatud kartus käimasolevaid sõdu ise eskaleerida on kui vesi lääne vaenlaste veskile.

Viimasel ajal mitmel pool Euroopas kõlanud hoiatused Venemaa võimalikust rünnakust NATO vastu on ühest küljest vihje puudulikule kaitsevalmidusele ja vajadusele uute kaitseinvesteeringute järele, kuid teisalt loovad iseenesest kujutluse, et läänel polegi midagi selle vältimiseks võimalik teha.

Eestile on sellise narratiivi levimine ja iseenesestmõistetavaks muutumine ülimalt ohtlik, sest nii võivad liitlased harjuda mõttega, et äkki aitab nende maailma säästa Venemaa ultimaatumitele allumine. Moskvas mõistetakse, et lääs justkui ei taha sõdida oma huvide eest. Seda ettekujutust oleme koos loonud Afganistanist, Sahelist ja nüüd ehk ka Lähis-Idast taandumisega, aga ka Ukrainale sõjalise abi andmisel aeglaselt ja liiga ettevaatlikult käitudes.

Kartus eskaleerida sõda Venemaaga on kahjuks vastupidise efektiga. Venemaa muutub sellest veelgi enesekindlamaks ja loob endale ettekujutuse lääne vastase sõja võimalikust võidust suuremat verd valamata. Eestile on kõige ohtlikum stsenaarium just nimelt poliitilise kõhkluse ja strateegilise peataoleku levik meie liitlaste seas.

Seepärast on täiesti arusaadav, miks meie välispoliitika lähiaegade peatähelepanu peab olema suunatud Ukraina toetamisele, meile eluliselt olulise liitlasruumi ühtsuse hoidmisele ning oma panuse andmisele lääne laiema võidustrateegia kujundamisel ja selle ellu rakendamisel.  

Passiivse kaitse asemel tuleb lääne liitlastel ennast kokku võtta ja asuda aktiivselt oma positsioone tugevdama ning erinevatel rinnetel initsiatiivi haarama. See ei juhtu muidugi üleöö ning vajab elluviimiseks oluliselt enam poliitilist tahet ja reaalseid kaitseinvesteeringuid, kuid mis on alternatiiv? Kas tõesti me tahame vahetut sõjalist kokkupõrget Venemaaga?

Selle kokkupõrke vältimiseks tuleb võtta selge ja ühemõtteline kurss Venemaa strateegiliseks lüüasaamiseks nii Ukrainas kui ka mujal. Kõik sammud, mis teenivad seda eesmärki, on tee rahu taastamise ja globaalse sõja vältimise suunas. Kesksel kohal peab olema mõistagi Ukraina püsiv piiranguteta toetamine, et Venemaa ei saavutaks oma agressiooni seatud eesmärke.

Võit Ukrainas on läänele võit paljude riikide silmis, mis teeb oluliselt lihtsamaks ka teistel nähtavatel ja nähtamatutel rinnetel edu saavutamise või meile nii olulise ühistel reeglitel põhineva ilmakorra kaitsmise.

Samal ajal on oluline demokraatiate senisest aktiivsem globaalne koostöö ja võimalusel meie väärtusruumi järjekindel laiendamine. Ukrainale liitumiskutse andmise protsessi algatamine NATO Washingtoni tippkohtumisel oleks üks selliseid jõulisi signaale.

Euroopa julgeolekuarhitektuur tuleb kujundada viisil, kus Venemaa on isoleeritud ega oma vähimatki mõju tehtavate otsuste üle. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni aastakonverentsil Venemaa vetole allumine Eesti eesistumise otsustamisel oli häbiväärne ning lääneriigid ei tohiks seda ühelgi viisil enam lasta korduda.

Tegelikult kinnitas toimunu, et OSCE tuleb sellisel kujul laiali saata ning Venemaa osaluseta taas rajada juba uutel alustel ja põhimõtetel. Miks mitte kasutada selleks näiteks Prantsusmaa algatust Euroopa poliitilisest liidust, kuhu võiks kutsuda täisosalusega ka Ameerika Ühendriigid, Kanada ja ehk ka teised demokraatiad üle maailma.

Riigikogu väliskomisjon on käesoleva koosseisu esimese tööaasta jooksul parlamentaarsele riigile kohaselt tegutsenud aktiivselt valitsuse tegevuse jälgimisel, välispoliitiliste põhiküsimuste kujundamisel ning olnud rahvusvaheliselt aktiivne Eesti huvide edendamisel.

“Kahjuks näeme, et nii mõneski meile olulises liitlasriigis on sisemised vastuolud aeglustanud Ukrainale abi andmist.”

Eriti praegu, kui meie maailma tahetakse jõuga hävitada, tuleb Eestil tegutseda välispoliitikas poliitiliselt ühtselt ning teineteist toetavalt. Venemaa eesmärk on lääneriike nõrgestada seest, et me oleks sügavalt polariseerunud ega suudaks kiirelt ja efektiivselt julgeoleku tagamiseks vajalikke otsuseid teha. Kahjuks näeme, et nii mõneski meile olulises liitlasriigis on sisemised vastuolud aeglustanud Ukrainale abi andmist või julgema strateegilise hoiaku kujundamist. Meie ei saa teha ära teiste tööd ega sekkuda oma liitlaste sisepoliitikasse, kuid meil on täielik vastutus meie enda kodu korras hoidmise ees.

Seepärast on riigikogu väliskomisjoni keskseks tööpõhimõtteks olnud alati – ja eriti praegu – poliitiliste eraldusjoonte taandamine ühise eesmärgi nimel. Eesti edu võti on tugeval konsensusel põhinev välis- ja julgeolekupoliitika, kus parlament kujundab läbi debattide ja kuulamiste oma seisukoha ning valitsus ei ignoreeri seda. Ainult sellisel juhul on meie tegevus maksimaalselt laiapõhine, edu toov ja olemasolevaid ressursse arvestades võimalikult efektiivne.  

Riigikogu täiskogu poolt viimase aastaga heaks kiidetud välispoliitilised avaldused näitavad kõigile, et meie rahvaesindus suudab ühise huvi ja meie julgeoleku tagamise nimel ületada erimeelsused ning olla ühtne. Aitäh kõigile kolleegidele, sest meie väljendatud üksmeel on olnud rahvusvaheliselt väga muljetavaldav saavutus. Seda teatakse meie sõprade seas, aga see on ka väga tugev signaal meie vaenlastele.

Oma tegevuses on väliskomisjon keskendunud eeskätt Ukraina võidu nimel vajalike poliitiliste ja diplomaatiliste sammude tegemisele, meie liitlasruumi ühtsuse hoidmisele ja olulisemate rahvusvaheliste sõlmküsimuste mõtestamisele Eesti huvisid silmas pidades.

Esimest korda meie parlamentaarse koostöö ajaloos külastas väliskomisjoni delegatsioon läinud aastal Kreekat. Samuti oli väga tähelepanuväärne Balti riikide väliskomisjonide esimeeste ühisvisiit Taiwani, mis andis omakorda uue tõuke Eesti ja Taiwani suhete edendamisele. Loodetavasti veel sellel aastal avatakse Tallinnas Taipei kultuuri- ja majandusesindus.

Sellel aastal on väliskomisjoni töökavas visiidid Ukrainasse, Norra, Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse.

Riigikogu liikmed on olnud aktiivsed looma parlamendirühmasid ja tegutsevad aktiivselt rahvusvahelistes parlamentaarsetes organisatsioonides. Loodetavasti õnnestub meie ühise töö tulemusel aidata eeloleval kevadel Euroopa Nõukogu peasekretäriks meie endine kolleeg Indrek Saar. Ta on oma kogemuse ja pühendumusega kindlasti parim kandidaat Euroopa Nõukogu töö juhtimiseks sellisel keerulisel ajahetkel.

Meie diplomaatia energia ja kapital tuleb panna lääne ühtse võidustrateegia kujundamisse, samas veenmaks liitlasi ja partnereid üle ilma, et meie enesekindlus on hirmutamise ees immuunne ning eduka demokraatliku riigina oleme endiselt rahvusvaheliselt innovaatiliste ühiskondade üks teenäitajaid.

Eesti on turvaline paik elamiseks, oma ideede elluviimiseks ja loova ettevõtluse edendamiseks. Selle toetuseks tuleb just praegu targalt kaasata välisinvesteeringuid ja rajada uusi võimalusi meie ettevõtjatele maailmas läbilöömiseks. Ka turbulentses ja muutuvas rahvusvahelises keskkonnas on Eestil palju eduvõimalusi. Meie võidutahe ja enesekindlus peavad teenima meie enda edulugu ükskõik kui keeruline ka maailm me ümber poleks.

Kommentaar põhineb riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimusena toimunud välispoliitika arutelul peetud sõnavõtul.

Kokkuvõttes on Marko Mihkelson veendunud, et lääneliitlastel tuleb aktiivselt oma positsioone tugevdada ning seista kindlalt vastu Venemaa agressioonile. Ta rõhutab, et Eesti peab jääma kindlaks oma liitlastele ja koostööle NATO ja Euroopa Liiduga. Samuti rõhutab ta, et tugev transatlantiline liit on oluline tagatis meie julgeolekule ning seetõttu peavad lääneliitlased ühiselt tegutsema ja vastupanu osutama välispoliitilistele väljakutsetele. Mihkelsoni arvamus on oluline meeldetuletus meile kõigile, et suhted lääneliitlastega peavad olema tugevad ja vastupidavad.