Marek Jürgenson: riik survestab lastega peresid | Arvamus

Marek Jürgenson on Eesti arvamusliider, kes räägib avameelselt riigi survest lastega peredele. Tema hiljutine artikkel “Marek Jürgenson: riik survestab lastega peresid | Arvamus” on tekitanud suurt poleemikat ja paneb mõtlema, kuidas riik tegelikult perekondi toetab või piirab. Jürgenson julgeb välja öelda asju, mida paljud pelgavad ja tema teravmeelsed arvamused sunnivad meid kahtlema senistes veendumustes. Kuidas õigupoolest peaks riik suhtuma peredesse ja lastesse – sellele küsimusele otsib vastust Marek Jürgenson oma kaasakiskuvas artiklis.

Selle asemel, et lappida pingelist eelarvet riigiaparaadi üle mõistuse paisunud kulude kokku tõmbamise või eelarveraha betooni valamise lõpetamisega, valis valitsus lastetoetuste kärpimise ja maksutõusud, mis löövad valusalt perede rahakoti pihta, kirjutab Marek Jürgenson.

Lastega pered on pälvinud läbi aegade avalikkuse poolehoidu ning toetust, sest just vanemate hool tagab uue tegusa põlvkonna pealekasvu, millest oleneb riigi areng ning püsimine. Eestis sündis läinud aastal ajalooliselt vähe lapsi. Ilmavalgust nägi vaid 11 588 maimukest, see on kesiseim näitaja alates 1919. aastast.

Enam kui tagasihoidliku iibe põhjustavad mitmed mõjutegurid, millest olulisemad on riigi äpardunud perepoliitika ja süvenev negatiivne suhtumine peredesse ning lastesse. Oma osa mängib ka hariduse, tervishoiu ning muude igapäevaeluks vajalike teenuste kehv kättesaadavus, seda eriti maapiirkondades.

Kahjuks on valitsus teinud mitmeid halbu otsuseid, mis panevad noori eelistama eneseteostuseks võimalusi, mida pakub elu üksiku ning lastetuna. Tundub, et peaminister Kaja Kallase kabinetis ei mõelda Eesti tulevikule ega uue põlvkonna pealekasvule, kes meie riiklust tulevikku kannaks.

Lastetoetustega eelarvet täitmas

Selle asemel, et lappida pingelist eelarvet riigiaparaadi üle mõistuse paisunud kulude kokku tõmbamise või eelarveraha betooni valamise lõpetamisega, valis valitsus lastetoetuste kärpimise ja maksutõusud, mis löövad valusalt perede rahakoti pihta.

Sellest aastast jõustunud toetuste säästuprogramm tähendab, et vähemalt kolme lapsega pered saavad senise 650 euro asemel 450 eurot kuus ning seitsme ja enama lapsega senise 850 euro asemel 650 eurot. Ent see pole veel kõik. Kuni käesolev aastani vähendati juhul, kui ühe lapse täiskasvanuks saamisel langes peres laste arv alla kolme, toetuse maksmist järk-järgult, ehk kui peale lapse 19-aastaseks saamist jäi perre veel kaks või üks alaealine laps, maksti nende täisealiseks saamiseni vastavalt 2/3 või 1/3 toetusest. Nüüd lõpeb kolmelapselise pere toetus kohe, kui ühel lastest 19 täis tiksub.

Õnneks on seni jäänud puutumata alates kolmandast lapsest makstav sajaeurone ja üksikvanema ning esimese ja teise lapse 80-eurone toetus. Arvestades kosmilist inflatsiooni ja kaupade kallinemist, pole need enam tõsiseltvõetavad summad ning peaksid kasvama vähemalt kahekordseks.

Laps vajab rõivaid, koolitarbeid, mänguasju, meelelahutust ja see kõik tähendab kulu. Muretsedes kolmandiku laste ülekaalulisuse pärast peaksime meenutama sedagi, kui palju maksavad sporditarbed ning treeningutest ja spordilaagritest osavõtt, mis aitaks kasvava põlvkonna tervist parandada. Need kulud tuleb kanda lapsevanemal ja kui riik ei toeta, jäävad paljud kehvemates oludes kasvavad lapsed sportimisvõimalustest ilma. Lapse kasvatamine pole eralõbu, mille pealt riik võiks koonerdada.

Automaks lööb augu perede rahakotti

Järgmiseks aastaks plaanitud automaks puudutab samuti lastega peresid valusalt. Sageli puudub maal elaval perel olematu ühistranspordi tõttu autole alternatiiv ning kui suletud on kohalik kauplus, likvideeritud postkontor ning pangaesindus, arstil tuleb käia maakonnakeskuses ning kavandatav koolireform viib hariduse kodust kümnete kilomeetrite kaugusele, ei saa pidada luksuseks, kui peres on vanemakohustustega toimetulekuks ja elutähtsate toimingute tegemiseks kaks autot.

“Amoraalsest automaksust saab järgmisest aastast lisakoorem peredele, kellel niigi muresid küllaga.”

Kuna teed lagunevad, on maapiirkondades soositud suuremad ja võimsamate mootoritega masinad, mida plaanitakse maksustada täie rauaga. Nii kujuneb automaks karistuseks neile lapsi kasvatavatele peredele, kes hoiavad elu ka suurlinnadest kaugemal. Amoraalsest automaksust saab järgmisest aastast lisakoorem peredele, kellel niigi muresid küllaga.

Murepilvi toob endaga ka kohalikke kogukondi ahistavana vägisi nihu kiskuv koolivõrgu korrastamine, mille vajadus johtuvat valitsuse kinnitusel kvalifitseeritud õpetajate nappusest, väikekoolide ülalpidamise kulukusest ning vajadusest õppekvaliteeti tõsta.

Väikekoole olevat liialt kallis pidada ja nende kampaania korras sulgemine andvat tublit kokkuhoidu, kuulutavad koalitsioonipoliitikud. Ometi tunnistas haridusministeeriumi asekantsler Henry Kattago, et väikekoolide sulgemise või liitmise eesmärk pole tingimata rahaline kokkuhoid.

Tekibki küsimus, mis see eesmärk võiks siis olla, kui väikekoolide õppekvaliteediga näikse asi korras olevat. Kui rahalist kokkuhoidu pole ja õppekvaliteet on väikekoolides kõigele vaatamata hea, siis kas reformi ainus eesmärk ongi koolide sulgemine lihtsalt selleks, et poliitikud saaks lapsevanematele oma üleolekut demonstreerida?

Koolide sulgemiseks puuduvad mõjuanalüüsid ning vettpidavad põhjendused ning seega pole imestada, kui dialoog kohaliku kogukonnaga sumbub hoogustuvateks protestiaktsioonideks. Ent valitsus ei tunnista lati alt läbi jooksmist ning jätkab lastega perede ruineerimist, püüdes küündimatult kavandatud reformi võimalikult kiiresti läbi suruda. Kannatajaks jäävad lapsed, kes on sunnitud käima koolis kodust kaugel, mille tõttu kuhjub nende vanematele hulgaliselt probleeme ning lisakulusid.

Sündimata lapsed on plekk valitsuse hingel

Samal ajal, kui valitsuse puusse pandud perepoliitika kärbib noorte tahet lapsi soetada, näeb sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo probleemi hoopis noorte survestamises ja rahva väljasuremisega hirmutamises. Kummaline seisukoht poliitikult, kelle esmakohus peaks olema seista laste ja perede eest ning muretseda ohtlikus demograafilises kaoses tulevikuperspektiive kaotava rahva pärast.

Veel on võimalus peatada riiki halvavad protsessid, mida koalitsioon oma vaenuliku perepoliitikaga võimendab. On vaja tasakaalustatud, heatahtlikku ja põhjendatud programmi, kuidas tagada perede kindlustatus ja tõsta taas ausse laste kasvatamine.

Noortele naistele tuleb anda kindlus, et neile on ka emana valla kõik võimalused muljetavaldavaks eneseteostuseks. Pered peavad kogema hoolitsust, mitte sattuma rünnakute alla, kus paljulapselisust naeruvääristatakse ning peretoetusi näidatakse mõttetu raiskamisena. Taolised alatused on osa meie kui piiririigi vastu suunatud hübriidsõjast ning nõuavad otsustava vastulööki. Iga laps peab olema oodatud, iga ema austatud ja isa tunnustatud, vaid nii jääme riigina püsima.

In conclusion, Marek Jürgenson’s article sheds light on the pressing issue of state pressure on families with children in Estonia. He brings attention to the challenges faced by parents in navigating the complex system of regulations and expectations imposed by the government. Jürgenson’s call for a more balanced and supportive approach towards families is a reminder of the importance of prioritizing the well-being of children and their parents in order to create a nurturing and healthy environment for future generations. It is crucial for the authorities to listen to Jürgenson’s concerns and work towards implementing policies that truly support and empower families in Estonia.