Madise: bürokraatiat saab õhemaks lihvida, aga seda tuleb teha õigesti | Eesti

Tere tulemast Eestisse, kus bürokraatia õhendamine on muutunud üheks olulisemaks teemaks. Madise, Eesti Kontrollikoja esimees, rõhutab vajadust vähendada bürokraatilisi takistusi, kuid samas tuleb seda teha õigesti. Tema sõnul on oluline leida tasakaal reguleerimise ja vabaduse vahel, säilitades samal ajal läbipaistvuse ja efektiivsuse. Sellest arusaamast lähtudes on Eesti pühendunud bürokraatia vähendamisele, tagades samal ajal, et õigusaktid ja protseduurid on kaalutletud ja jätkusuutlikud. Loodame koos Madise ja teiste juhtfiguuridega teha Eestist veelgi dünaamilisema ja ettevõtluskeskse riigi.

Meie tänane intervjuu toimub ajal, kui ainult loetud tunnid on möödas Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski visiidist Eestisse. Tegemist oli kahtlemata väga emotsionaalse külaskäiguga, aga erinevalt tavapärastest pidulikest visiitidest tõi Zelenski saabumine Eesti kodudesse ka teatava ärevuse või isegi sõja lõhna. Kas te tundsite sedasama eile seal riigikogu saalis Zelenski kõnet kuulates?

Mina päris seda ei tundnud, eks ma olen ju neile sündmustele väga tõsiselt kaasa elanud sellest ajast peale, kui see sõda täies mahus puhkes ja tegelikult juba 2014. aastast ja olen jälginud välispoliitiliste asjatundjad ennustusi ka siis, kui olid sündmused juba aastal 2007. Kõik see oli tegelikult ettenähtav, nii et eks ma
soovitan kõikidel jälgida, mida nende asjade kohta ütlevad Toomas Hendrik Ilves või Rainer Saks ja teised. Nii et seda sõda lõhna nii-öelda ma ei tundnud.

Ma elasin väga kaasa eile politseiametnikele ja kaitseväele, samuti kella kaheksa paiku hommikul, kui liikusin Tallinnas Narva maanteel jalgsi, nagu palutud oli, et mitte tekitada täiendavat pinget ja see oli vägev! Mina tundsin oma riigi üle uhkust ja ma tundsin uhkust selle üle, et Eesti on Ukrainat nii palju suutnud abistada. Nii sõjalises plaanis kui ka rahvusvahelisel areenil see töö, mida meie inimesed, meie poliitikud eesotsas presidendi, peaministri, kaitseministri ja välisministriga, on teinud, siis see on, on selle sõja vältel olnud veel palju suurem,
kui me siin oskame arvata.

No siiski, kui ma oma isiklikust vaatenurgast räägin, siis eilse Aktuaalse Kaamera ajal pidin mina oma kolmeaastasele tütrele selgitama, mis asi on vaherahu ja miks Ukraina ei taha rahu. Ja ma arvan, et selliseid arutelusid on viimase paari aasta jooksul olnud tuhandetes Eestimaa kodudes lastega-noortega. Mis jälje kogu see ajastu meie nooremale põlvkonnale võib jätta?

See sõltub väga palju meist, nii et väga hea, et seletasite ja ma loodan, et paljudes kodudes seletati ja on ju seletatud sellest saadik, kui Venemaa Ukrainat
ründas kaks aastat tagasi. Siis ka õiguskantsleri ametkond pani südamele nii õpetajatele kui ka peredele, et selgitage lastele eakohaselt, nii nagu see asi on, et väga kahju, et inimesed on nii sõjakad.

Ja see on üks suur küsimus, minul ka ajaloolastele ja samamoodi inimhingetundjatele, et mis meil inimestena ometi tarvis on – ja ma ei julge nii ülbe olla, et öelda, et vot meiega selline asi ei juhtu -, et mis meil kui inimliigil viga on, et miks me ei suuda elada rahus. Alles oli pandeemia – miks jälle on üle maailma nii paljudes kohtades tohutud verised konfliktid, inimesed päriselt surevad.

Minu meelest peaks juba ainuüksi sellest piisama, et iga inimene, kellel on süda ja hing sees, saab aru, et sõda ei ole see, mida tahta. Nii et see on mul üks suur küsimus ja eks selle üle tulebki alati mõtiskleda, mis inimesel viga on. Et miks ei suudeta elada rahus.

Üks mõiste, millest on viimastel aastatel räägitud ilmselt vähemalt sama palju kui 30 aastat tagasi, on vabadus. Kogu Lääne ühiskond demokraatlik osa maailmast hindab seda kõrgelt ja justkui me võitleme vabaduse eest. Mis asi see vabadus tegelikult on?

Vabadus on vabadus teha valikuid ja vabadusega kaasneb vastutus. Üks asi, millele olen mõelnud, mõtlesin juba pandeemia ajal, et võib-olla liialt paljudele inimestele on vabadus tegelikult liiga raske kanda, sest sellega kaasneb vastutus. Kui sa saad mõelda niiviisi, et minu haridus, minu töö, minu terve olemine või minu haigeks jäämine, et see sõltub kellestki teisest, et see, kuidas minul elus läheb, et see ei olegi mitte minu valikute tulemus. Kahjuks on meil ju ette antud ka, et ega me ei saa kõike mõjutada, ei saa oma tervist alati mõjutada ja ühel inimesel on soodsamad tingimused elamiseks juba sünnist saadik ja teisel on ebasoodsamad.

Aga sealt edasi ka ühiskond peab tegema nii palju kui võimalik, et kõikidel oleks võimalik teha võimalikult häid valikuid, et näiteks lastel oleks kooli lõpetades võimalikult hea stardipositsioon. Et see, et sa oled sündinud võib-olla mitte eestikeelses peres ja võib-olla mitte kõige paremas kohas Eesti mõttes, et võib-olla see sinu kool, kus sa käisid, ei olnud kõige parem, siis tegelikult me peaks pingutama, et kõik saaksid nii hea stardipositsiooni, et igaühest võib saada tema enda parim versioon.

See on olnud see, millesse ma olen kogu aeg uskunud. Et inimene tahab tegelikult vaba olla, ta tahab vastutada oma valikute eest ja et me ühiskonnana peaksime looma niisuguse keskkonna, et kus neid väliseid, tagasi kiskuvaid
tegureid oleks võimalikult vähem. Ja tõesti sõltumata sellest, kas sul on mingi puue või ei ole, et ikkagi sa saaksid oma elu elada maksimaalselt hästi ja teha oma vabu valikuid ja selle kaudu võtta oma elu eest vastutus ja siis ka kuidagi tunnetada, et see on mu enda tehtud, mu enda vastutus.

Aga nüüd juba pandeemia ajal ma märkasin, et vist see vabadus koos nii suure vastutusega ei olegi inimestele nii väga kallis ja seda oli pisut kurb tõdeda.

Kuidas ma siis seletan oma kolmeaastasele tütrele, et miks me ei taha elada vabana, miks meil on vaja neid sõdu, miks meil on vaja piiranguid kui midagi äkilist juhtub, miks me ühel hetkel kaotame soovi vabaduse järele?

Mina tahaks, et teie seletaks oma lapsele ja et me kõik seletaksime järeltulevatele põlvedele, miks on mõistlik vaba olla, miks Eestil on hea olla riigina
vaba, mis tähendab ka vastutust, et seda, mismoodi meie riigil läheb, olgu see majanduses, rahanduses või riigikaitse mõttes seda otsustamegi meie ise,
see on kogu meie iseseisvuse mõte. Kas on kerge tunda seda, et kui miski meie riigil läheb halvasti, siis selles on väga suur osa meie oma vastutusel? Ma arvan, et ei ole kerge, aga see on tohutu võimalus. Ja täpselt samamoodi on iga inimese enda elus.

Ka lastele saab eakohaselt seletada, et tegelikult sinul on vabadus, millega kaasneb vastutus ise otsustada, mis sa loed, kas sa klaverit harjutad, kas sa trenni lähed. See ongi igapäevane töö ja mina väga loodan, et kõik selgitavad, et see vabadus ja sellega kaasnev vastutus teeb igaühe elu paremaks.

Demokraatlikus parlamentaarses ühiskonnas, kus me elame, oleme ikkagi suhteliselt kõrgelt hinnanud seda, et osa otsustusvabadusest või osa ülesannetest delegeerime oma esindajatele – 101 targale inimesele riigikogus. Kuivõrd näete, et meil on ikkagi riigikogus probleem? Et need inimesed ei saa selle ülesandega hakkama.

Ametist tulenevalt iga päev näen. Samas neljapäeval käisin sotsiaalkomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühisel avalikul istungil, kus arutati siis varastatud
terviseandmetega seoses seda küsimust, et mida peaks Eesti andmekogudes, küberturvalisuses ja ka seadustes muutma, et niisuguseid asju enam ei juhtuks, et inimesed võiksid usaldada ja et ka terviseandmete pinnalt saaks teha nii ravimiuuringuid, teadust, ravimeetodite uuringuid, aga sel moel, et need andmed ei satu kindlustusseltside ega kurjategijate kätte.

Aga te saate ju aru, et küsimuse mõte on tegelikult see, et meil riigikogu töö on sisuliselt seiskunud.

Tahtsingi öelda, et, see asi ei ole nii halb kui võib-olla pealt paistab. Aga tõsi on, et alates selle riigikogu koosseisu kokkutulemisest sisuliselt on püütud seda riigikogu halvata ja tekitada olukord, kus ta oma tööd ei tee ja kus riigikogu istungid venivad kohutavalt pikaks, samas see sisuline kasu sellest on väga väike. Aga ka tervisekulu nii riigikogu liikmetel kui ka ametnikel, kes sealsamas peavad olema, ja ka närvikulu, et see on ikkagi väga suur.

Selles mõttes muidugi on mureks põhjust. Ja torkab silma – mulle tundub, ma loodan, et ma eksin -, et avalikkus ja võib-olla isegi osa ajakirjandust justkui lepib sellega. Kõikidel riigikogu liikmetel, olgu opositsioonis või koalitsioonis, on kohustus tööd teha. Sisuline töö ei tähenda mitte seda, et üritatakse takistada kõikide seaduseelnõude vastuvõtmist ja esile kutsuda erakorralisi valimisi põhiseaduse vastaselt, vaid sisuline töö tähendab seda, et kõik seaduseelnõud, mis riigikogus on need sisuliselt töötatakse läbi üksikasjalikult, mõeldakse, mida see inimesele tähendab.

Ka seesama seadus, mis seoti usaldusega, võeti vastu ja mille president nüüd on riigikohtusse saatnud. Seal jäi ju sisu arutamata, arutamata jäi see, et kas ikka on mõistlik ka kõikidele väikestele kogudustele, MTÜdele, panna kohustus, et nad peavad pidevalt jälgima oma ametliku elektroonilise posti aadressi, et ega sinna juhuslikult ei ole tulnud näiteks mingisugune maksuameti teade. Et ehk siis sinna on sisse kirjutatud väga paljudele isikutele kohustus arvestada sellega, et piisab sellest, et keegi mõnes riigiametis, näiteks maksu- ja tolliametis vajutab nupule “Send” ja seejärel loetakse sulle see oluline ettekirjutus, millel võivad olla päris rängad tagajärjed, kätte antuks. Väga oluline teema. Kas riigikogu liikmed töötasid selle läbi, kas nad arutasid nendega, keda see hakkab puudutama, et kas nad üleüldse sellest kohustusest teavad, ma arvan, siiamaani ei tea. Praegu on see asi riigikohtus, eks ole, ta ei ole seetõttu jõustunud. Aga sinna ta on saadetud mitte selle sisulise küsimuse pärast, vaid sellepärast, et see seoti usaldusega. Ja tegelikult selle näite varal ongi hea öelda, et kõik riigikogu liikmed oleksid pidanud selle teema läbi töötama, eriti juhtivkomisjon, mõtlema, millised on selle mõjud, millised on selle halvad kõrvalmõjud ja kui nad leiavad, et on tarvis näiteks suurt sorti ebaõiglust või halbu tagajärgi mahendada, siis tulebki teha vastavad ettepanekud. Ja lisaks on ka riigikogu liikmetel õigus teha seaduste muutmiseks ettepanekuid, kui nad näevad, et ühiskonnaelus miski tahab korraldamist. Kõik see on jäänud soiku.

Mina ei saa nõustuda sellega, et nüüd on Euroopa Liit on meil siin pädevuse ära võtnud või et valitsus on pädevuse ära võtnud, et riigikogu ei saagi midagi teha. Saab küll. Kujutage kas või et iseseisvuse taastamise järgset esimest riigikogu koosseisu ehk siis seitsmendat või kaheksandat koosseisu või ülemnõukogu viimane koosseisu. Riigikogu liikmed päriselt kirjutasid seadusi. Et kas oleksid kadunud Mart Nutt või praegugi meie seas olev arvamust avaldav Jüri Adams, Vootele Hansen või Ivar Tallo, kas nemad oleksid istunud käed rüpes, keerutanud pöidlaid ja vaadanud, mis saab.

Pandeemia puhul näiteks, et mis me ikka selle nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses kaasa räägime, et las valitsus toimetab. Mina arvan, et vastus on ei. Aga kas on esitatud riigikogu liikmetele küsimusi? Et millistele seadustele te olete teinud muudatusettepanekuid, mis on selle või teise eelnõu täpne mõju? Miks see sellisel kujul vastu võeti, minu meelest neid küsimusi esitada, aga samas see koosseis on väga äge, seal väga kihvtid inimesed ja neljapäevane arutelu ka seda tõesti.

Kas te läbi lillede viitate, et meil on praegu nõrk riigikogu? Et on palju toredaid lauljaid, sportlasi, teenekaid, suurte teenetega inimesi, aga riigikogu kui
kollektiiv on ikkagi nõrk ja saamatu.

Ma ei taha pessimist olla – mina ütleks, et selles riigikogu koosseisus on nii, nagu on varemgi olnud, et seal on oma erialal ennast väga hästi tõestanud
inimesed ja selles ju asja mõte ongi. Et iga Eesti elu puudutav muudatus lastakse justkui läbi 101 elukogemuse. Ta peab läbi käima 101 luubi alt ja siis igaüks peakski seda vaatama tulenevalt oma haridusest, oma tööalasest kogemusest,
oma tutvusringkonnast, oma valijatest ja leidma üles, miks miski võib olla ebaõiglane või tunduda vale ja siis andma ka omalt poolt, et parim, et asjad oleksid paremini.

Nii et minu meelest võimalust on, miks seda võimalust ei kasutata, mina täpselt aru ei saa, sest mina riigikogu liige ju ei ole ja ma ei ole kunagi riigikogu liige olnud. Aga ma olen ametnikuna riigikogus töötanud. Nii et saan, käsi südamel, kinnitada, et riigikogu liikme töö on väga oluline. Seda on võimalik teha nii, nagu paljud meist oma tööd peame tegema iga nädal, et tööd on rohkem, kui teha jõuab. Miks riigikogus ei tehta? Ei tea!

Rõhutasite hetk tagasi, et omavastutus on ka avalikkusel ja ka ajakirjandusel, kes peaks neid kriitilisi küsimusi küsima. Samas president on ikka seadusi vetostanud, meil on olnud obstruktsioone, riigikohus on avaldanud oma seisukohti ajast aega. Äkki me ei taju praegu, kui kriitiline see olukord on? Kui halb see olukord praegu on?

Ma loodan, et konkreetselt praegu, täna, on see asi juba pisut parem. Ma väga loodan, et nüüd, kus riigieelarve on jõustunud ja põhjusel, et eelarve on vastu võtmata erakorralisi valimisi ei tule. Et nüüd see põhiseadusliku korra ohustamine lõpeb ja siis on mõistlik siit ka rahulikult ja edaspidi neid vigu kordamata edasi minna. Kui nüüd peaks jätkuma selline totaalne töö tõkestamine, siis on muretsemiseks põhjust.

Minu arvates siin võtmed ongi paljus avalikkuse käes, et kui ikkagi tekib ühine hukkamõist, et miks riigikogu ei täida seda rolli, mida põhiseadus ette näeb, siis ma usun, et see mõjutab kõiki või enamikku saadikutest. Nagu näete, siis ega ka opositsioon ei ole enam ju riigikogu halvamisel ühtne. Nii et mina loodaks praegusel hetkel parimat ja tulebki anda võimalus soliidselt riigikogul uuesti tööle asuda.

Muide, üks seletus, mida ma oskan pakkuda, on see, et Eesti on sarnaselt paljude teiste riikidega mingitel põhjustel oma põhiseaduslikust mudelist, mis tegelikult on väga tark ja väga kasulik meile kõigile, nihkunud mudeli juurde, mis on kahjulik ehk niisuguse polariseeritud, justkui kaheparteisüsteemile omase mudeli juurde. Imetletakse ja püütakse jäljendada Ameerika Ühendriike ja võib-olla vähem ka Ühendkuningriiki, aga kui vaadata sealsetele sündmustele täpsemalt sisse, siis seal väga imetleda kahjuks ei ole mitte midagi. Nad on ise selle olukorra pärast väga-väga mures. Anne Applebaum on kirjutanud raamatuid ja rea artikleid, üks neist ilmus eesti keeles ka Postimehes möödunud nädalavahetusel. Soovitan lugeda.

Ka Rein Taagepera on väljendanud, et ega see vaat et kodusõja lähedane polariseerumine pole midagi head. Aga Eestis mulle tundub, et on kaldutud ka sinnapoole, et ei mõisteta, et Eesti vabariigis riiki juhib riigikogu, mitte valitsus, mitte peaminister, mitte president vaid taevale tänu riigikogu. See on kokkuleppedemokraatia, kus alati peab olema koalitsioonivalitsus, kus valimislubadused saavad olla üksnes kandideerijate maailmavaate ja kavatsuste illustratsiooniks, aga neid ei ole mõtet konkreetselt anda ja neid ei tohi mitte kunagi ellu viia. Et seda ei tohi nõuda mitte kelleltki. Et kõigest sellest on kuidagi kaugenetud, ei saada aru ja siis ollakse pettunud ja polariseerutaksegi siin üha enam.

See on väga ohtlik trend ja mina tahaks, et et avalikkus mõistaks, et see meie kokkuleppedemokraatia, olukord, kus riiki juhib riigikogu, kus asjad mõeldakse läbi ja püütakse saavutada olukord, mis on võimalikult suurele osale
ühiskonnast vastuvõetav, et see on hea, see on kasulik.

Rääkisime praegu riigikogus aset leidvast seisakust. Viimastel nädalatel on välja pakutud eri ideid, kuidas tulevikus sarnaseid olukordi vältida ja läbi on käinud eri mõtteid, alates konstitutsioonikohtu loomisest, kahekojalise parlamendi loomisest kuni presidendi otsevalimiseni välja. Mis te arvate nendest mõtetest, mis ikkagi lammutavad meie praeguse süsteemi lahti?

Meil on sõna- ja mõttevabadus ja see on tervitatav, et inimesed teevad ettepanekuid. Ma alustaks selle meenutamisest, et mistahes ühiskondlikule
probleemile põhiseaduse või siis vähemalt seadusemuudatusega reageerimine on harilik, aga see ei vii teab kui kaugele. Ja tasub täpselt läbi mõelda, et mis on tekkinud olukorra põhjus või põhjused. Siis saab otsida ka ravi, nii et ma kardan, et põhiseadusega seaduste muutmisest seda ravi küll ei leia.

Üks markantsemaid näiteid pärineb ju Islandilt, et kes mäletab veel majanduskriisi, mis pärast Lehman Brothersi kokkukukkumist üle maailma rullus. Islandil tuli välja, või vähemalt niimoodi usuti ja küllap see siis nii oli, et sealsed pankurid olid samuti olnud kasuahned ja rahva suhtes hoolimatud. Tekkis tohutu finantskriis ja Islandi rahulikud inimesed tulid tänavatele ja muuhulgas ründasid pankurite kodusid ja pildusid akendesse mädamune.

Ühesõnaga väga suur finantskriis, probleemid kodude ja kodulaenudega ja tohutu pettumus selles, kuidas pangandus on tegutsenud ja siis pakuti välja, et teeks uue põhiseaduse. Mina imestasin tookord, et mis on seal seos, absoluutselt mingit seost ei ole. Tol ajal oli väga populaarne see rahvakogu meetod, mis iseenesest ju ongi väga vahva, mida mitmel pool proovida tahetigi, ja niimoodi hakati ka Islandil põhiseadust tegema. Mingil määral see neid pingeid seal kindlasti kanaliseeris, nagu öeldakse, ja need kogunemised ja arutelud olid väga huvitavad, aga sellest põhiseadusest muidugi asja ei saanud.

Kui keegi pakub lahenduseks seda, et riigikogu vähemus peaks saama iga seaduse- või protseduuririkkumise peale minna riigikohtusse. Aga saabki, praegu saab. Ka praegu on opositsiooni kaebus riigikohtus just nimelt teatud protseduurireeglite väidetava rikkumise peale ja riigikohus on neid enne lahendanud ja lahendab ka nüüd. Nii et minu hinnangul siin midagi puudu ei ole.

Ja mis puudutab sisu poolest kõige olulisemaid seadusi, siis need jõuavad põhiseaduslikkuse järelevalvesse niikuinii. Siin probleemi pole. Ja kas Eesti riigil on raha veel ühe täiendava kohtuinstantsi loomiseks olukorras, kus seda tegelikult tarvis pole, siis ma kahtlustan, et ei ole, aga eks see ole poliitiline otsus, et kui tahetakse, siis tehtagu, aga kasu sellest küll pole.

Siis on pakutud, et teeks rohkem rahvahääletusi ja on väidetud just nagu põhiseadus praegu ei lubaks rahvahääletusi teha. Justkui oleks niiviisi, et paned midagi rahvahääletusele ja siis, kui rahvas ei vasta soovitud viisil, siis läheb riigikogu laiali, ja et sellepärast ei tehta rahvahääletusi. See jutt on ka vale. Põhiseaduse järgi tohib riigielu küsimusi panna rahvahääletusele ja tagajärg ei ole riigikogu laialiminek. Üldjuhul ei soovitata rahvahääletusele panna seaduseelnõusid. Ja see on ka õige, sest seaduseelnõu on üks väga mahukas tekst. Ja oletame, et rahvas võtab selle vastu. Ehk siis tekib ju küsimus, et millistes punktides ja mismoodi riigikogu ise seda kunagi muuta tohib. Ja selle tõttu on põhiseadus tehtud väga targalt. Ja ütlebki, et ära pane mitte konkreetset seadust, vaid pane küsimus, et näiteks, kas koeri tohib ketis pidada või et kas aastavahetuse puhul või üleüldse ilutulestik on lubatud. Kui rahvas vastab ei, siis riigikogu jääb ilusasti ametisse ja tuleb vastavalt muuta seadusi, näiteks koerte ketis pidamine täielikult keelata või keelata ilutulestik. Kui rahvas vastab, et need peaksid ikkagi lubatud olema siis tuleb seadustes ette näha, et asi on sedapidi. Riigikogu jälle laiali ei lähe, nii et rahvahääletuste korraldamisel, kui keegi soovib, ei ole ka mingit takistust.

Siis on räägitud, et erakorralisi valimisi peaks saama kergemini teha. Kardan, et see ei ole lahendus. Kas inimesed ikka soovivad lakkamatut, kulukat valimiskampaaniat. Ma arvan, et ei soovi. Kas see võimalus distsiplineerib poliitikuid? Võib-olla alguses, siis kohanetakse kiiresti ja hakatakse seda kuritarvitama, nii nagu ennegi. Jälle ei aita. Kas on olukord, kus ei saa justkui umbusaldust avaldada peaministrile? Ei, sellist olukorda ei ole, saab küll, on avaldatud ja saab praegu ja oleks saanud ka augustis, kui keegi oleks soovinud ise peaministri vastutust võtta.

Ma saan aru, et Ülle Madise ütleb, et praegune olukord on väga okei, süsteem töötab, toimib, Eesti riik läheb edasi hoolimata kõigest, aga ometi märk millestki see ju siiski on, et me sellisesse kohta oleme sattunud, aga millest?

Ma arvan, et see ongi see, et tahetakse tahetaksegi, selliseid mustvalgeid lahendusi ongi tekkinud nüanssideta selline poolt poolt vastu arutelu, aga nii ei saa arutada ühtegi küsimust. Paberajakirjas Edasi, mis praegugi veel müügil, on
Tõnu Õnnepalul üks väga tore artikkel. Kus ta toob ka elektriautode näitel hästi välja, et kui lihtsustatuks on tehtud see arutelu, olgugi et Eesti rahvas on ju haritud ja tark, et me suudame ka nüansseeritumalt arutleda. Kas saab vastata küsimusele, kas elektriauto on hea, ei või jah? Ei saa öelda, et elektriauto on hea või et põlevkivi on hea või et põlevkivi on halb. Küsimus on, et mida temaga tehakse.

Niisuguse suhtumise kujundamine näiteks, et põlevkivi ei tohi grammigi kaevandada, on ju jälle rumal. Küsimus on selles, et mida sellega tehakse,
kui sellega tehakse midagi väärtuslikku, mis ei kujuta endast loodusvarade raiskamist, mis ei kahjusta kliimat, siis on see mõistlik. Ja Eesti rahvas ei tohiks mitte mingil juhul minna kaasa niisuguse polariseeritud lähenemisega ja minu meelest ainuke võti ongi tegelikult avalikkuse enda käes. Et mitte uskuda seda ässitavat ja polariseerivad, julgen otse öelda, jama, mida aetakse.

Kas teile tundub, et täna on Eesti ühiskonnas ja avalikus elus raske jääda sellisele konstruktiivsele mitte mustvalgele positsioonile, et seda kohe võetakse justkui, et kui ei ütle jah, siis oled ei.

Kahjuks küll. Seda näevad ka head ajakirjanikud ja mina näen seda oma ametis ja täpselt samamoodi nägin ka pandeemia ajal, et kui sa isegi oma ametist, ametivandest tulenevalt esitad küsimuse, näitad ette faktid, nende loogilised seosed ja argumentatsiooni ning esitad kas või küsimuse, kas nüüd see
või teine piirang ikka on põhiseaduspärane, siis ainuüksi selle küsimuse esitamise eest leidus küllalt palju neid, kes ütlesid, et no näed, ta ei hooli sellest,
et inimesed kannatavad. Väga hoolin. Ja et tegelikkuses mõistlik käitumine pandeemia ajal oleks tõenäoliselt andnud kokkuvõttes veel palju paremaid tulemusi kui need, mis me saavutasime, aga see ei olnud mustvalge ja kuidagi ässitatud hoiaku puhul lihtsalt võimalik.

Nii et mulle tundub, et kõige parem lahendus on tõesti see, et avalikkus üksmeelselt nõuab, et riigikogu liikmed sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, teevad oma tööd. Riigikogu liikmed on praegu minu arvates jällegi väga head, nad on võimelised tegema küll. Ja tulebki teha ja lihtsalt nii-öelda tagurdama sellest olukorrast välja. See raamistik, mis meil on, meie põhiseadus, kogu niisugune poliitiline loogika, ette mõeldud
kuritarvituste vältimise hoovad, on minu meelest väga hästi tehtud. Müts maha – põhiseaduse assamblee oli selles mõttes ikka uskumatult tark.

Mul on väga hea meel, et näiteks Peet Kask, kes oli üks selle tasakaalumehhanismi ja kuritarvituste vältimise mehhanismi väljamõtlejaid, ka praegu sündmusi ju jätkuvalt analüüsib ja ka avaldab kirjutisi neil teemadel. Nii et see asi on korras, aga küsimus on, kuidas me selle raamistiku sees hakkama saame ja see ei ole korras.

Nii et kui ühel hetkel see jama lõpuks läbi saab, siis võiks kalmistul nii mõnegi küünla mõne riigitegelase haual süüdata?

Seda tasub kindlasti teha, aga õnneks on paljud tollastest tippmõtlejatest ja säravatest ühiskonnategelastest on praegu veel meiega, nii et see on ka üks asi, mida tasub teha, et vahel kasvõi niisuguse patiseisu tekkides üks telefonikõne teha neile ja küsida, kuidas neid asju varem on lahendatud ja hea meelega siis kogenud riigimehed jagavad oma kogemusi.

Nii et ütleme neile ka raadio vahendusel aitäh. Viitasite koroonakriisile ja tolleaegsele õhustikule, kus võis tõesti jääda paljudele mulje, et õiguskantsler Ülle Madise ajab nagu mingit oma asja, et vaadake, valitsus püüab kriisi lahendada ja juristiharidusega õiguskantsler viskab kaikaid kodaratesse. Ma ise mäletan tollest ajast, et kohati võis teist lausa kahju hakata, sest see asi läks üsna isiklikuks. Kui palju te ise tajusite, et võib-olla ei peakski nii palju küsimusi esitama?

Mina olen andnud ametivande, et ma katsun anda oma parima, et Eesti elu käiks põhiseaduse raames. Otse loomulikult olid ju nõuandjad kõrval, nii et ma tegelikult teadsin, mis on epidemioloogiliselt mõistlik, mis on kokku lepitud, mis on millise otsuse tagajärg ja teiselt poolt väga hästi teadsin ka seda, mida ütlevad põhiseadus ja seadused.

Nii et eks me tegime tööd kogu majaga, mitte mina üksi, vaid ka kõik meie asjaomased nõunikud olid ikkagi ööpäevaringselt ja puhkepäevadest hoolimata kogu aeg tööl ja tegevuses. Ja me väga toetasime, et need piirangud, mis on tõesti mõistlikud, et need õnnestuks kiiresti ja õiguspäraselt kehtestada, aga sellistele piirangutele, mis kas olid õigusvastased või mille puhul avalikkuse survel mindi tegema midagi, mille pikaajalised tagajärjed on väga halvad, sellele me seisime vastu. Ma olen selle üle uhke.

Kas oli lihtne ebaõiglase kriitika all olla? Ei olnud, aga see käib ameti juurde. Siin vahel öeldakse, et näiteks koolide kinnipanek, et oh, pole ju midagi, näed, PISA testid olid head. Üksikasjalikum teaduslik analüüs siiski ütleb seda, et liialt paljud õpilased said kahju ja nende õppimisest tekkinud lünkade ja ka lihtsalt omavahelises suhtluses tekkinud lünkade tasandamisega tegeletakse siiamaani. Seal tekkis päris palju traagikat, mida oleks saanud vältida.

Kas tagantjärele saame öelda, et neid vabadusi, mille äraandmise eest te hoiatasite toona, me siiski säilitasime?

Päris palju õnnestus väga ohtlikke ja väga halbu piiranguid ikka ära hoida, nii et ma olen erakordselt tänulik meie maja inimestele selle tohutu panuse eest.
Ma arvan, et läks väga hästi.

Kas koroonakriis teatud mõttes valmistas meid ette ka selleks, mis juhtus 2022. aasta veebruaris ehk Ukraina sõjaks? Kas me tänu sellele suurele pandeemiale oskasime end riigina kiiresti kokku võtta?

Mulle tundub, et see valmidus mõista, et ka riigikaitses, olgu tegemist siis otseselt kaitseväelastega, ajateenijatega, selle relvastusega, mida hangitakse, selle osaga meie riigieelarvest, mis kulutatakse selleks, et meie riigikaitse oleks tugev, et sellega leppida, et seda mõista, ma arvan, et see valmidus tõesti paranes.

Aga jällegi mina tahaks näha seda, et, et see järeldus oleks hästi selge. Et me peame kõikides valdkondades suurema tähelepanu ja ka suurema raha panemagi sinna nii-öelda eesliinile. Tervise näitel see, et aastakümnete vältel
peaaegu kõikides riikides, sealhulgas Eestis viiliti süsteem hästi õhukeseks: liiga vähe inimesi tööl, aparaate võib-olla on, aga on vähe neid inimesi, kes päriselt õdedena, hooldajatena, arstidena töötavad.

Kuidagi seal läks midagi viltu ja praegu on Levilas ka väga huvitav analüüs, mida on ka Eesti Päevaleht avaldanud, et miks arstid haiglatest ära lähevad. Tundub, et see teema justkui poleks riigikaitsega seotud, aga miks ei ole, on küll. See, kuidas me oskame juhtida, olgu see kaitseväes, politseis, haiglates ja me igaüks oma kollektiivis, oma oma rollis – see on tohutult oluline ka riigikaitse seisukohalt.
Nii et seda mõistmist kindlasti tuli juurde, aga oleks hea, kui seda tuleks veel juurde.

Kas maksude kehtestamisel ja nende kaotamisel on põhiseaduse kohaselt piirangud ka või on ikkagi nii, et kes tuleb võimule, see seab ka mängureeglid?

Maksustamine on tõesti niisugune küsimus, kus riigikogul on üsnagi avar kaalutlusruum, aga kas või seoses sellesama planeeritava automaksuga võib tekkida olukord, kus tuleb ka see küsimus riigikohtu ette viia. Milles on asi – nii nagu siin just ka hiljutises intervjuus Kristi Saare väga hästi selgitas, et maksud peavad olema hästi läbimõeldud, et peab olema arusaadav, mis on nende eesmärk ja mis kasu sellest tõuseb.

Näiteks automaksu puhul, ja seda arvab ka meie maja, praegu peaks olema ikkagi tagatud see, et need inimesed, kellel on autot hädasti vaja – olgu selle tõttu, et on ise puudega või on tarvis näiteks raske autismispektri häirega last kooli transportida ja sealt tagasi. Või kes elavad Eestis niisuguses piirkonnas,
kus sa ilma autota lihtsalt ei saa elada, aga me ju tahaksime, et inimesed seal elaksid. Mina küll ei ole kuulnud, et on loosung, et kõik Tallinna. Seda ei ole, kõik valitsused on vastupidi öelnud, et meid huvitab regionaalpoliitika ja see, et elu oleks kõikjal võimalik.

Järelikult tuleb läbi mõelda, et automaksumäär ja tema muud aspektid ei tohi olla sellised, et inimene, kes teda hädasti vajab, on sunnitud autost loobuma. Ja kui räägitakse sellest, et vähem autoga sõitmist tähendab vähem saastet, nii CO2 kui ka tolmu linnades, siis see tõsi ju on, aga tulemus ei tohiks olla selline, et need, kes autot hädasti vajavad, peavad loobuma või satuvad väga suurtesse raskustesse, aga need, kes saaksid tegelikult tõesti sõita ühistranspordiga,
need ei pea loobuma. Nad elavad piirkonnas, kus elavad inimesed, kellel on lihtsalt suurem sissetulek. Siis on ju asi läinud viltu ja Eesti põhiseadus kaitseb eraomandit väga, väga tugevalt. Nii et mulle tundub, et need varamaksud, mida siin viimasel ajal propageeritakse, kindlasti on võimalikud, tõenäoliselt on ka mõistlikud või selles ei ole midagi eripärast, aga seal tuleb hoolega vaadata, et see ei sunni inimesi hädavajalikust varast loobuma.

Selge on see, et eelolev aasta toob meile kindlasti kas uusi makse või olulisi kärpeid, sellepärast et on ju teada, et päris arvestatav osa eelarvest on täitmata. Meil on tühjad read, mida täna ei osata kuidagi veel sisustada. Kuidas te hindate, kui loogiline ja protsess Eestis eelarve koostamine?

Selle suhtes, milline näeb üks aastaeelarve välja on kriitiline nii riigikontroll oma vaatenurgast kui ka õiguskantsler, kuid on väga kriitilisi riigikogu liikmeid eesotsas Aivar Sõerdiga. Ja see kriitika on õigustatud. Jälle me näeme seda, et Eestisse on sikutatud üks mudel, mis tegelikult meie põhiseadusjärgsesse korda ei sobi. Eesti põhiseadus ütleb seda, et kõik olulisemad kulud ja tulud peavad olema oma majandusliku sisu järgi riigieelarves kirjas. Aga kui te lööte 2024. aasta riigieelarve lahti, kas te arvate, et leiate sealt näiteks rea, kus on kirjas kooliõpetaja palk või lasteaiaõpetaja palk? Ei, te leia seda.

Aga kuidas üks riigikogu liige siis üldse saab kriitiliselt eelarvele peale vaadata?

Riigikogu liige peaks vaatama kriitiliselt peale, aga lisaks sellele ta peaks olema võimeline tegema aga muudatusettepanekuid.

Aga kuidas ta seda teeb, kui ta ei näe eelarve sisse?

See ongi väga õige küsimus, ja praegu on püütud teha muudatusi seletuskirjas,
aga seletuskiri ei ole õigusakt. Nii et me viskasime oma majas isegi villast, ehk tegime musta huumorit selles küsimuses, et huvitav, et kas me peaks riigikohtus vaidlustama riigieelarve seletuskirja? Mis asi see aasta riigieelarve meil siis nüüd on?

Need asjad on läinud täiesti tagurpidi, et on võetud üle mudel, mis võib-olla sobib nendesse riikidesse, kus riiki ei juhi riigikogu, vaid riiki juhib valitsus. Ehk siis, kus on kahe partei süsteem. Loeb selle erakonna programm, kes on saanud võimule ja ta viib selle programmi ilma pika jututa läbi, riigikogu on seal rohkem selline aruteluklubi.

Eesti mudel, nagu ma ennist seletasin, on teine. Eestis juhib riiki riigikogu. Riigieelarve eelnõu loomulikult peabki esitama vabariigi valitsus, aga riigikogul peab olema võimalik teha selles eelarves ka ümbertõstmisi, nii et kui riigikogu liige näiteks näeb, et eelarvepoliitika kujundamise hind on 11 miljonit millegagi,
nii nagu ta selle aasta eelarves on, ja siis näeb, et maksupoliitika kujundamine kui selline on näiteks 1,6 miljonit, siis tal võib tekkida tunne, et aga Eestis on võib-olla vajalik hoopiski maksusüsteemi kujundamisega rohkem tegeleda ja tõsta seda raha ümber. Aga trikk on seal selles, et see tohutu summa ei ole mõeldud
mitte analüüsideks, majandusanalüütikutele maksmiseks, et nad mõtleks välja, milline maksusüsteem ja milline maksude palett Eestile kõige paremini sobiks,
vaid seal sees on arvatavasti igasuguseid palkasid, mingeid niinimetatud puuke, kellele mõnesaja tuhande euro kaupa antakse aastas maksumaksja raha ilma erilise aruandluskohustuseta. Kõike seda riigikogu liige ei näe. Ja võib-olla oleks saanud riigikogu liikmed soovi korral ka selle õpetajate palgast puuduoleva raha sealt eelarvest ise kokku vaadata. Niisugune ilujutt, asendustegevus, igasugused mõõdikud ja sihttasemed, et kui keegi soovib neid esitada ja Eesti riigil on ressurssi, et sellega tegelevatele ametnikele maksta, siis selle võiks paigutada seletuskirja ja siis majandusliku sisu järgi need read, kus me näeme, mis on politseinike palk, mis on õpetajate palk ja nii edasi. See võiks olla eelarves kirjas ja riigikogu liikme ülesanne ongi vaadata, kuhu see raha kulub ja kuhu seda kõige rohkem tarvis on.

Võib-olla me läheme natuke liiga libedale jääle, aga ma siiski küsin, et kui vaadata raha kulutamise sisulist poolt, kas siis, kui poliitiline tahe oleks olemas, oleks Eestis võimalik bürokraatlikku aparaati õhemaks viilida? Kas Eesti riik toimiks edasi, kui me paneksime ühe ministeeriumi kinni ja väga palju raha vabaneks sealt?

Kõik valitsemisalad peavad olema ministeeriumitega kaetud. Ma arvan, et lihtsalt praegu on see raha vales kohas ja väga palju kulub asendustegevusele. Ma olen ise ju ka eri kohtades töötanud ja ka praeguse ameti tõttu ma olen päris hästi kursis sellega, et mis ministeeriumites toimub ja mis riigikogus toimub. Ja kui see oleks minu teha, ma muidugi ei pretendeeri mingisugusele lõplikule tõele, aga eks ma olen seda ka teadustöö raames ju uurinud, kui ma veel ülikoolis rohkem töötasin, siis mina tõstaksin ministeeriumidest palgaraha, tähelepanu,
võib-olla ka inimesi hoopis rohkem ametitesse. Terviseamet, andmekaitse inspektsioon, konkurentsiamet, politsei- ja piirivalveamet. Siin võib seda loetelu pikalt jätkata. Nad väga vajavad tarku-tublisid hästi tasustatud, hästi motiveeritud inimesi.

Ja need inimesed on ju need, kellega me igapäevaselt puutume kokku. Meie elu ja ettevõtete äritegevus sõltub kõige rohkem sellest, et kas need asutused, kes peavad andma neile ehituslube ja tegevuslube, kes peavad kontrollima, kas kõik nõuded on täidetud, andma mõistlikku nõu, et kuidas nõudeid täita, kas või andmekaitse valdkonnas, sellest sõltub, kuidas meie inimesed ennast tunnevad, kuidas siin äri edeneb. Aga seal on inimesi raha väga vähe.

Ehk et te ütlete, et kui Tallinna Pärnu maantee ääres superministeeriumis paar korrust pimedaks teha, ei juhtu ka Eestis midagi hullu?

Sõltub sellest, kes need on, kes koondatakse, kui koondatakse need, kelle leiva toob lauale asendustegevus ehk siis see, mida nii väga teha pole tarvis, siis läheksid asjad loomulikult paremaks.

Kas neid inimesi on?

Kahju öelda, aga on küll.

Ja kui palju neid siis on – suurusjärgus 10 inimest maja peale või on neid ikkagi rohkem?

Sõltub majast, meie ministeeriumid on läinud väga suureks. Ehk tõenäoliselt on ka rohkem. Kui see poliitiline tahe oleks ja kui niisugune nihe tekiks, et rohkem ressurssi läheks eesliinile, siis ma arvan, et läheks Eestis elu palju paremaks.

Kas võim, mis peaks olema ikkagi poliitikutel, on koondunud ikkagi ametnike kätte? Seda on tihti esile toodud. Kas te julgete sellele alla kirjutada?

Sellisel viisil ausalt öeldes ei julgeks. Pigem võis mingil hetkel märgata, et kuna paljudel ametnikel on kodulaenud ja kohustused oma perekonna ja majapidamise ees, siis nende julgus ka poliitikutele teinekord vastu hakata ja ebameeldivaid sõnumeid edastada nõrgenes. Niisugust ametnike riiki või süvariiki, mida vahel väidetakse, minu arvates seda niisugusel kujul ei ole olemas ja teisalt, kui me vaatame, kui palju sisulist tööd teevad poliitikud ise, siis osa neist teeb, aga samas kindlasti on olnud olukordi, kus ametnikud on asja päästnud.

Kas toote näiteid?

Ah mis neist. Pigem tuleb alati vaadata edasi, mitte tagasi ja süüdlaste otsimine tavaliselt väljaspool kriminaalmenetlust kedagi milleski ei aita.

Küsimus ei ole ainult rahapuuduses, millest Eestis räägitakse, vaid palju tuuakse esile ka seda, et tegelikult valitseb suurem ideede puudus või eesmärgi puudus. Kui eelarve on defitsiidis, defitsiit kasvab, siis see ei pruugi alati olla katastroof, kui on mõte, kuhu me selle selle eelarvega suundume. Kas teile tundub ka nagu, kas või siinsamas toolil tõi välja pankur Rain Lõhmus mõni aeg tagasi, et kogu poliitiline suund on vabaduste kaotamisele? Mitte sellises Põhja-Korea stiilis, aga läbi igasuguste regulatsioonide tehakse asju, mis tegelikult ei ole produktiivsed ja ei aita kuidagi meie ettevõtjaid.

Teie intervjuu Rain Lõhmusega oli väga tore, soovitan kõigil kuulata. Minule tundub ka nii. Riik on meil kuidagi kujunenud liiga keeruliseks, seda vist ütles Mart Laar kunagi väga hästi, et see pea ehk siis need ministeeriumid, regulatsioonid et kõik see on muutunud nii raskeks, et varsti ei jaksa vaene kere seda enam üleval hoida. Mulle tundub, et võimalusi muuta riik uuesti loogilisemaks, lihtsamaks ja läbipaistvamaks, on kindla peale olemas. Ja ma tean, et need sihid on ka praegu seatud. Kui me võtame kasvõi hambaravihüvitise,
millel on selge ja arusaadav eesmärk, et inimesed kannaksid
oma suutervise eest hoolt. Siis kas see hambaravihüvitis äkki peaks minema nendele, kellel on seda kõige rohkem tarvis ja need, kellel on parasjagu korralik sissetulek peaksid ise hoolitsema, et nad vähemalt korra aastas käivad arsti juures ja tasuvad oma kulud ise. Praegu öeldakse, et infosüsteemid seda ei võimalda, kui tahaks sellisele süsteemile üle minna, aga samas need sihid on seatud.

Tuleks mõelda läbi, kas kõik toetused ja hüvitised peavad olema võrdselt kõikidele, sõltumata sellest, kas nad seda abi tegelikult vajavad
maksumaksja kulul või ikkagi ainult neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Meie andmekogusid kasutades peaks olema võimalik välja selgitada ka need inimesed, kes seda abi kõige rohkem vajavad ja abi nendeni viia.

Ja väga hea, et me selle küsimuseni jõudsime, sest ega maksusüsteem pole ju asi iseeneses. Maksudest tuleb kinni maksta meie tervishoiusüsteem, riigikaitse, haridus ja kõik need teised ühiselt olulised valdkonnad. Sealt me maksame ka eri toetusi ja hüvesid. Eks see tulebki ühiskonnana kokku leppida, kas toetame neid, kellel on seda vaja või toetame võrdselt kõiki, näiteks lastetoetusega, ja vastavalt sellele tuleb kujundada ka see maksubaas ehk kui palju siis maksude kaudu tuleb raha kokku koguda.

Kui me räägime toetustest, siis jõuame väga ruttu ka selle küsimuseni, et palju maksab poliitiku sõna. Näiteks poliitikud lubasid, et hooldekodu koht saab kättesaadavaks pensioni eest, aga pool aastat hiljem nägime, et ei saa. Või õpetajate palk, mida lubati enne valimisi tõsta, siis nüüd me pikalt arutleme, et kas ikka saab, kas riik on piisavalt jõukas selleks ja nii edasi. Kas on üldse valijatel mõistlik oodata, et neid sõnumeid, mida valimiskampaanial välja tuuakse, ka lõpuks täide viiakse?

Eesti süsteemis, mis on kokkuleppe demokraatia, koalitsiooni valitsustele rajatud süsteem, pole mina isiklikult kunagi valimislubadustele erilist tähelepanu pööranud ja ma väga imestan, kui keegi hakkab pahandama, et neid ei täideta. Meie süsteemis ei olegi võimalik neid üldjuhul täita.

Mille järgi me siis valime?

Kandideerijate ja nende erakondade programmide ja varasema tegevuse järgi. Ma veel kord ütlen, et see valimislubadus saab paljuski olla nagu illustratsioon. Ta ei peaks olema nii konkreetne, et kellegi palk on selline või et me kindlasti teeme seda või toda. Sellepärast et elu muutub. Kui neid lubadusi antakse, ei ole võimalik ette näha, mis juhtub järgmisel aastal, veel vähem on võimalik ette näha,
mis juhtub kolme või nelja aasta pärast. Pandeemia tuleb alati ootamatult. Sõjalised kriisid puhkevad ootamatult. Ootamatult võib tabada looduskatastroof.

Sellega seoses juba ainuüksi ei ole võimalik eeldada seda, et valimistel pannakse justkui täpselt raudteerööpad maha ja siis mööda seda tulebki sõita.

Niisugusel esinduskogul ei ole mingit mõtet, sest rahvaesindus peab ikkagi olema ja nende poolt ametisse pandud valitsus peab ikkagi olema valmis muutuvates oludes kogu aeg langetama Eestile kõige paremaid jõukohaseid otsuseid.

Nii et siin õpetajate või politseinike palga ja arvu ja ealise koosseisu peale mõeldes, tulebki seada pikaajalised sihid ja saavutada see, et nendes väga olulistes ametites – ja samamoodi meditsiinis – on meil piisavalt väga häid inimesi. Aga konkreetset palganumbrit või veel osakest riigieelarvest sinna lubada väljaspool riigikaitset, mis on meie NATO kohustus, see ei ole mõistlik ja seda uskuda ei ole ka mõistlik.

Paljudes teie kõnedes ja artiklites kordub üks mõte, et Eesti mõte on olla Eesti.
Mida te sellega silmas peate?

Seda, et Eesti vabariigi iseseisvus ongi mõeldud selleks, et Eesti rahvas, eesti keel, eesti kultuur võiks püsida läbi aegade, et tagatud oleks praeguste ja tulevaste põlvede heaolu, sisemine ja väline rahu, nii nagu põhiseaduse preambul seda ütleb. Ja sellest tulenevalt Eestil ei ole tark kedagi – ei Ameerika Ühendriike, mis on hoopis teistmoodi riik, ei Saksamaad, ei Soomet kopeerida, vaid meie siin eesti rahvana peame panema pead kokku ja mõtlema kogu aeg igas valdkonnas välja, kuidas meie oma eesmärke – et Eesti oleks kõige parem koht elamiseks, laste kasvatamiseks, leiutamiseks, äri tegemiseks – saavutame.

Mind tõesti häirib kopeerimine. Siin oli korduvalt jutuks, kuidas kopeeritakse neid põhiseadusliku korra ründamise meetodeid.

Punkt üks. Pane valimistulemus kahtluse alla, väida, et valimised on ebaausad. See on nagu õpikust, Ameerikas on täpselt sama.

Punkt kaks. Ründa institutsioone eesotsas vaba ajakirjandusega. Ütle, et kõik ajakirjanikud on rumalad ja kallutatud. Tee oma meedia oma erakonnale, seo oma inimesed sellega ja seleta neile, et kõik sõltumatud institutsioonid
ühiskonnas eesotsas vaba ajakirjandusega, mis on vaba ühiskonna üks väga tõsine alussammas, justkui ei kõlba.

Ja siis kolmas punkt. Tõmba esinduskogu täielikult kinni niimoodi, et ühest väga olulisest nurgakivist alates hakkab kogu põhiseaduslik kord lagunema. See on nagu õpikust ja kopeeriti seda välismaalt ja samamoodi oli riigieelarvega. Eesti mõte on olla Eesti, et mitte üheski asjas, meie ei tohi teha järele teiste rumalusi. Me peame õppima teiste vigadest ja loomulikult õppima teiste headest eeskujudest ja tegema ise veel paremini.

Kas me peaks õppima ka Skandinaavia kogemustest ja jälgima tähelepanelikult ka meie sisserändekvoote? Kas Eesti mõte on väiksemad sisserändekvoodid?

Mitte tingimata, aga minu arvates peab see tähendama seda, et Eestis ongi valdav eesti keel ja eesti kultuur. Kui keegi soovib tulla siia ja elada meie moodi ja siin töötada, olgu või mõnes idufirmas ja tulla siia õppima, siis minu arvates tasub öelda, et olete teretulnud. Aga kindlasti tasub ka Põhjamaadest õppida seda,
et väga võõrast kultuurist pärit inimeste lubamine oma maale ilma selleta, et neil oleks selge soov ja selged eeldused hakata elama nii, nagu meie siin elame, toob kaasa väga suured probleemid. Kasvõi küsimuses, kas koolis tohib kanda näiteks islamiusule omaseid rõivaesemeid või käituda usukommete kohaselt või kas peaks lasteaias andma halal toitu, siis vastus on ei, ja see tuleb aegsasti
seadustesse kirja panna, et see ei tuleks kellelegi üllatusena.

Nendele inimestele, kes soovivad Eestis elada, peab olema teada, et see siin on üks väike vahva lahke riik, kus riigikeel on eesti keel, kus kehtib Eesti vabariigi põhiseadus kõikidele, kus inimesed on võrdõiguslikud, kus ka naised ja tütarlapsed käivad tööl koolis ja neil on õigus kujundada oma elu.

Migratsioonist tõotab tulla lähenevate europarlamendi valimiste üks põhiteemasid. Ja mitte ainult poliitilistes ringides, vaid ka ajalehe veergudel kirjutatakse, et sisserände peatamine on alanud aastal Eestile elu ja surma küsimus, näiteks väitis seda Postimehes Martin Ehala. Kas teie näete seda asja nii suure probleemina?

Hetkel see ei ole suur probleem, aga nii nagu me siin ennist rääkisime kriisideks valmisolekust, siis ega Soome ei osanud ka ette näha, et korraga rühivad läbi talviste lumiste teede jalgratastel lõuna poolt pärit inimesed, kes piiripunkti jõudes lihtsalt hüüdsid asüül. See on tegelikult üks väga kurb areng maailmas, millele peaks oskama vaba maailm mõistlikult reageerida, et ehk siis on hakatud inimõigusi kuritarvitama.

Inimõiguste konventsioon ja kõik selle täpsustuseks tehtud konventsioonid – ka need, mis puudutavad pagulasi – ütlevad, et ühtegi inimõigust ei tohi kuritarvitada. Sa ei tohi väljendusvabadust kuritarvitada selleks, et püüda maha lõhkuda inimõigusi austavat süsteemi ja sa ei tohi ka pagulastele mõeldud õigust kuritarvitada. Kui sa oled homoseksuaalne, aga elad riigis, kus see on kuritegu, sind kiusatakse taga, siis sa pead saama ära minna, see on selle asja mõte või kui sa oled näiteks tütarlaps moslemi peres, kes sinu hariduslikke püüdlusi ei toeta, aga sina soovid näiteks õppida veeinseneriks, siis sa saad samamoodi ära minna.

Või kui sa oled dissident, olgu Venemaal, Valgevenes, Põhja-Koreas, Hiinas, et sa saad varjupaika, aga need reeglid ei ole kunagi mõeldud selleks, et inimesed lähevad lihtsalt paremat elu otsima väljaspool oma kodu. Ja need reeglid täna ei ole mõeldud ka selleks, et inimesed saavad ära minna sealt, kus suved on nüüd juba elamiseks kõlbmatult palavalt.

Öelge üks asi, mis on meil Eestis väga hästi.

Ainult ühega ma ei oskakski piirduda, minu jaoks on see nimekiri väga suur.
Kui nüüd võtta esimesi näiteid, siis eesti keel, eesti kultuur, kirjandus.

Ülemäärast energiat ja pingutusvajadust kindlasti aitab maandada sport. Õnneks on Eestis jõukohaseid sportimisvõimalusi kõigile, tõsi, et see on paljude jaoks liialt kallis. Kindlasti on meil väga hästi sellega, et meil on meditsiinis tõsiselt häid arste ja teisi tegijaid. Nii nagu Toomas Hendrik Ilves ütles oma maailmas
erinevates kohtades elamise kogemuse pinnalt, et kui kuskil haige olla, siis Eestis. Meie kool vaatamata kõigile raskustele. Väga head õpitulemused. Samas meie maja vaatenurgast lapsed võiksid olla õnnelikumad ja et võib-olla päris nii palju ja kõike tuupima ei pea. Meie maja näeb, et lapsed võiksid saada ja olla õnnelikumad, aga fakt on see, et õpitakse väga hästi. Nii et minu meelest on Eesti väga-väga hea koht, kus elada, päriselt. Ma arvan, et selle üle tasub iga päev rõõmustada.

In conclusion, Madise’s perspective on reducing bureaucracy in Estonia is a valuable one. While it is important to streamline and simplify administrative processes, it must be done thoughtfully and with the understanding of the potential consequences. The goal should be to make the system more efficient and user-friendly, without sacrificing accountability and transparency. By taking a strategic and informed approach to cutting red tape, Estonia can create a more business-friendly environment and improve the overall quality of governance. Madise’s insights serve as an important reminder that bureaucratic reforms should be approached with care and consideration.