Maarja Vaino: “Elust ja armastusest” ei tasu Tammsaare ekraniseeringut otsida | Film

Tere tulemast Eestisse! Maarja Vaino uus film “Elust ja armastusest” on täis emotsioone ja sügavust, kuid ärge otsige sealt Tammsaare ekraniseeringut. Maarja Vaino unikaalne käekiri ja visioon toovad ekraanile uue ja intrigeeriva lugude maailma. Film avab ukse elu ja armastuse keerukustele ning pakub vaatajale mõtlemisainet ja emotsionaalset kogemust. Ärge jätke võimalust seda suurepärast filmi nägemata!

Kultuurisaatele “OP” antud intervjuus tõdesid nii filmiekspert Jaak Lõhmus kui ka kirjandusteadlane Maarja Vaino, et Helen Takkini film “Elu ja armastus” on alusteosega üsna nõrgalt seotud.

“Selle filmi stsenaariumi kohta tuleks öelda, et see ei ole ekraniseering. See ei ole ka romaani alusel tehtud, vaid see on midagi sellist, mis improviseerib selle algteose põhjal nooruslikus vaimus,” ütles Jaak Lõhmus ning lisas, et see ei otsene kriitika filmi aadressil. 

“Osatäitjad olid suurepärased, eriti meie uus tõusev täht Ursel Tilk talupoisi ja mässaja rollis. Mulle oli väga sümpaatne ka naispeaosatäitja, kes on täiesti heas mõttes filmilik. Ta ei olnud lihtsalt kaunitar, vaid tema ilusas näos paistis vahel ka inetusi ja see teeb ta ekraanil elavaks inimeseks,” kiitis Lõhmus. 

Kirjandusteadlane Maarja Vaino tõi välja, et kino mängis Tammsaare elus olulist rolli ning on tugevalt sisse kirjutatud nii romaani “Elu ja armastus” kui ka romaani “Ma armastasin sakslast”.

“Kui kino tuli, oli Tammsaare selle suhtes väga kriitiline ja leidis, et see on järjekordne meelelahutusmeedium, mis suretab inimeses kõrgema kunsti huvid välja. Aga tõsiasi on see, et temast endast sai päris usin kinos käija. Ta ütles, et käib kinos oma pead puhkamas, aga samal ajal pakkus talle muidugi ka väga huvi, mis on need käigud, mis siis sellele rahvale nii hirmsasti peale lähevad: mida seal vaatamas käiakse ja mis need kinosaalid täis toob,” rääkis Vaino ja lisas, et Tammsaare loomingus on kindlasti paras annus filmilikkust. “Tammsaare loomingus on olemas filmimaailmale väga omased elemendid, milleks on armastus, seks, vägivald ja erinevad intriigid. Nende peale annab filme päris hästi üles ehitada.”

Peategelane Irma tundus romaani ilmumise ajal lugejatele liigagi vabameelsena. “Ennekõike rabas ta tolleaegseid lugejaid julge erootilisusega, sest Tammsaare on Irmat selles romaanis kujutanud varjamatult erootilise naisena. See muidugi ei mahtunud väga paljudele tolleaegsetele lugejatele pähe – esiteks, et kuidas Tammsaare nii teeb, ja teiseks, et noored tütarlapsed ei tohiks selliseid raamatuid lugeda,” tõdes Vaino.

Jaak Lõhmus tõdes, et läbi aastate õnnestunumad Tammsaare ekraniseeringud on olnud Grigori Kromanov ja Jüri Müüri 1964. aastal valminud “Põrgupõhja uus vanapagan” ning Tanel Toomi “Tõde ja õigus”. 

“Kui Tammsaare “Tõde ja õigus” üks on tüvitekste Eesti kultuuris, siis ka Tanel Toomi film on võrdväärne tüvitekst. Mida ei saa öelda filmi “Elu ja armastus” kohta. See ei ole tüvitekst, see on lihtsalt tore film,” ütles Lõhmus. 

Kokkuvõttes võib öelda, et Maarja Vaino film “Elust ja armastusest” ei ole pelgalt Tammsaare teose ekraniseering, vaid pigem modernne ja iseseisev kunstiteos. Film pakub sügavat ja emotsionaalset vaatenurka armastusele ning elu erinevatele tahkudele. Vaino suudab meistritepäraselt kujutada tegelaste sisemist maailma ning tekitada vaatajas sügavaid emotsioone. Seega, justkui võitesan võrrelda filmi ainult Tammsaare teosega, kuna see suudab seista omaette ning pakkuda vaatajale unikaalset ja võimsat elamust.