Maarja Pärtna: reostus oli enesestmõistetav osa ümbrusest, kus kasvasin | Kirjandus

Tere tulemast Eestisse! Maarja Pärtna kirjandusteos “Reostus oli enesestmõistetav osa ümbrusest, kus kasvasin” viib lugeja sügavale autori lapsepõlve, kus saastatus oli lahutamatu osa tema ümbrusest. See haarav lugu avab silmad keskkonnasaastest, mida Maarja Pärtna koges ja mis on mõjutanud tema maailmavaadet. Autori kirjanduslik talent loob haarava ja mõtlemapaneva loo, mis puudutab sügavalt kõiki lugejaid, kutsub üles keskkonnateadlikkusele ja paneb kaaluma meie tegevuste mõju loodusele. Tutvudes Maarja Pärtna loominguga, avastate uue ja mõtlemapaneva perspektiivi keskkonnaküsimustele.

Tartu linnakirjanik Maarja Pärtna ütles intervjuus, et tema huvi ja side looduse ning keskkonnaga sai arvatavasti alguse lapsepõlvest peretalus, kus loodus oli loomulik osa elust. Samas oli Ida-Virumaa looduses palju jälgi tööstusest, mille hilisem mõtestamine pani lapsepõlve normaalsused uude konteksti.

Tänavuse Tartu linnakirjaniku aasta algas ühes Euroopa kultuuripealinna aastaga. Teema-aasta programmist loodab Pärtna osa saada looduskultuuri ja -haridusega seotud sündmustest. “Tulemas on hästi põnevaid üritusi. Näiteks loodusloofestival, linnaaiandusega seotud haridusprogramm. Kirjandusfestivali Prima Vista programmis on ka kindlasti looduskultuuriga seotud üritusi. Ökokirjandusest kuuleb arvatavasti ulmeuurijate konverentsil,” rääkis Pärtna Klassikaraadio kultuurisaates “Delta”.

Huvi kirjanduse ja keskkonna seoste vastu on Pärtnal tulnud Ida-Virumaal kasvamise kogemusest, kus ta käis iga päev üle jõest, mille vesi oli reostunud, kus keegi ujumas ei käinud ja kus ükski kala enam ei elanud. Seda kogemust lahti mõtestama hakkas ta alles täiskasvanuna. Kui hetkel on ülikoolides võimalik õppida ka keskkonnaga tegelevaid humanitaaraineid, siis Pärtnal seda võimalust ei olnud. “Kui ma kirjandust õppisin, siis mul ei olnud võimalust minna näiteks ökokriitika seminari või vähemalt ei leidnud ma neid tol ajal üles isegi siis, kui need toimusid. Nii et nende teemade või selle isikliku kogemuse lahti mõtestamise poole olengi ma pöördunud alles viimasel viiel aastal,” selgitas Pärtna.

Nooremana Pärtna eakaaslastega selle üle ei juurelnud, miks jõkke ujuma ei tohi minna. “See oli niivõrd enesestmõistetav osa sellest ümbrusest, kus me kasvasime. Me ei osanud seda kuidagi küsimärgi alla panna. Tegelikult keskkonnapsühholoogias tuntakse ka sellist mõistet nagu baastaseme nihe, mis ongi selline fenomen, et isegi siis, kui lapsed ja noored inimesed kasvavad üles küllaltki reostunud või ka antropogeenses keskkonnas, kus on pika aja vältel toimunud inimtegevuse tulemusel mingid muutused, siis kui meil ei ole sellist keskkonna-ajaloolist taju, siis me tegelikult ei oskagi mõelda sellest, kui millestki ebatavalisest,” selgitas Pärtna, kes arvab, et ta on isegi oma lapsepõlves ja elus olnud muutunud baastasemega inimene.

Oma loodusarmastuse algallikat Pärtna liiga täpselt paika ei oska panna. Üheks mõjutajaks peab ta kindlasti väikeses peretalus üles kasvamist, kus meeleline kontakt end ümbritseva keskkonnaga ja palju õues veedetud vaba aega oli osa sealsest eluviisist. “Kasvasin üles Lüganuse külas Ida-Virumaal. Sellest külast voolab läbi Purtse jõgi koos kahe harujõega – Kohtla ja Erra. Need jõed on minu meelest ajalooliselt olnud põlevkiviõlitööstuse ohveralad, ehk siis juba esimese Eesti vabariigi ajal, kui hakati põlevkiviõlitööstust Eestis arendama, siis need vabrikud, mis loodi, hakkasid oma jääkreostust sinna jõgedesse laskma. See suretas sealse elustiku üsna ruttu välja. Ja mina, kes ma 1986. aastal sündisin ning käisin 1990. aastatel ja nullindate alguses väikeses külakoolis, minu koolitee tõesti viiski üle Kohtla jõe. See jõgi haises, vahutas, kaldal oli selline pigilaadne ollus ja meie perekonnas ning tuttavate hulgas nimetatigi seda tõrvajõeks,” meenutas Pärtna ning lisas, et ta ei teadnud pikka aega, et jõel ka teistsugune nimi oleks. Kui Pärtna isa jutustas talle lapsepõlves lugusid Pärtna vanaisast, kes jõest vähki ja kala oli püüdmas käinud, näis see talle võimatuna.

Pärtna on Tartus elanud 18 aastat, aga püsiva kodu leidis alles eelmisel aastal Karlovas, Tartu linnaosas, mille puhul linnakirjanik hindab kogukonna tunnet. Linnas liigub ta ringi peamiselt jalgsi või jalgrattaga ning võtab ümbrust endasse. “Mul ei ole juhilube ega autot ja ma loodan, et mu elu ei muutu ka kunagi selliseks, et ma pean linnas autoga sõitma. /…/ Naudin jalgsi, jalgrattaga või ühistranspordiga liiklemist väga, sest see annab võimaluse olla vahetus kontaktis linnaruumiga – nii sotsiaalse ruumi kui ka keskkonna mõttes. See tõesti on miski, mis mind ka kirjanikuna tegelikult hästi palju inspireerib. Märkamised tulevad iseenesest kätte, kui sellisel viisil linnas liigelda,” sõnas Pärtna, kes liigub ringi märkmik ja harilik pliiats taskus.

Viimastel aastatel on Pärtna üritanud teadlikult avardada oma taju linna paljuliigilisusest. “Vajadusel, eriti kevadel, võtan kaasa binokli ja lähen parki ning püüan sihilikult vaadelda, mitte lihtsalt juhuslikult märgata seda, mis ümberringi toimub ja kes seal elavad,” selgitas Pärtna, kelle proosaluulekogus “Elav linn” oli oluliseks tegelaseks näiteks siil. “Siile kohtab Tartus omajagu. See on ka miski, mis on Tartule iseloomulik. Kui ma Karlovasse tagasi kolisin, siis esimesel suvel olin nii õnnelik selle üle, et meil tegutsesid tagaaias kaks siili. Kui sügisel liiklus linnas tihedamaks läks, siis nad sõideti mõlemad nädalase vahega surnuks. Me matsime nad enda tagaaeda. Nii kurb on, et me ei oska linnas väga hästi koos teiste liikidega elada,” nentis Pärtna.

Kui Pärtna võitis 2013. aastal Juhan Liivi luuleauhinna, siis iseloomustas žürii 26-aastase luuletaja luulet märksõnadega pildilisus, detailitundlikkus ja sõnateadlikkus. “Ma tahaks loota, et pildilisus on see, mis mu tekste iseloomustab. See on miski, mida kirjutades taotlen, et kujutluspilt ikka võimalikult selgelt lugeja tajus tekiks. Aga ma arvan, et aastatega olen hakanud rohkem tähelepanu pöörama ka teistele meeltele – lõhnadele, helidele, puudutustele ja püüan kirjutades üha rohkem ka kehalist tundlikkust tekstidesse tuua,” rääkis Pärtna, lisades, et haistmise puhul ei ole see sugugi lihtne. “Tunnen, et mu enda oskamatus kehalisi kogemusi väljendada on kogu aeg ees. Siis ma ikkagi kuidagi maadlen sellega või püüdlen selle väljendamise täpsuse poole,” ütles ta.

Hetkel on Pärtnal valmimas kuues luulekogu. “Kindlasti on selles meeleline külg olemas, aga võib-olla just läbi selle, et selle luulekogu taustal on kindlasti kogemus väga suurest ärevusest, mida ma tundsin siis, kui Venemaa ründas Ukrainat. Mul oligi selline olukord, et kui need uudised hakkasid tulema, siis ma ei suutnud mitu kuud järjest korralikult magada ja see ärevuse foon oli hästi kõrge. Siis üks asi, mida ma oma vaimse tervise tasakaalustamiseks tegema hakkasin, oligi selle tasakaalu otsimine läbi kehaliste kogemuste. Siis kuidagi juhtus, et ma jõudsin ühte kogukonna-aeda Tartus ja just kontakt taimede, mulla, veega ning ka teiste inimestega seal osutus minu jaoks hästi tasakaalustavaks kogemuseks. See on üks neid asju, millest see luulekogu kindlasti ka räägib,” avas Pärtna uue teose tausta.

Kuigi peamiselt kirjutab Pärtna oma sisemisest vajadusest, siis ta tunneb üha enam, et midagi avaldades tuleks see seada ka dialoogi lugejaga. “Ma arvan, et mu kogud lähevad üha kontseptuaalsemaks ja võib-olla taotlus midagi sisulist öelda on neis igal juhul olemas,” arvas Pärtna.

Maarja Pärtna suurepärane kirjelduskunst ja emotsionaalsed mälestused reostusest annavad meile sügava ja isikliku pilgu ümbruskonnale, kus ta kasvas. Tema tunded ja mõtted annavad aimu sellest, kuidas reostus oli tema igapäevaelu loomulik osa ning kuidas see mõjutas tema maailmapilti ja väärtusi. Pärtna looming julgustab meid rohkem mõtlema keskkonnareostusele ja selle mõjule meie ümbruskonnale. Tema aus ja sügavapõhjaline kirjeldus kutsuvad meid üles tegutsema, et luua puhtam ja tervislikum elukeskkond tulevastele põlvedele.