Liitlaste juht ERR-ile: räägime Iraagi valitsusele, et rünnatakse teie baase | Välismaa

Tere tulemast, head inimesed! Meil on täna oluline teema, mida tuleb arutada – Iraagi valitsuse rünnakud meie liitlaste baasidele. See on väga tõsine küsimus, mis nõuab meie tähelepanu ja tegutsemist. Me ei saa jääda kõrvaltvaatajateks, kui meie liitlasi ohustatakse. See on julgeoleku küsimus, mis puudutab meid kõiki. Seega on oluline, et me astuksime sammu ja räägiksime Iraagi valitsusega sellest probleemist ning nõuaksime nende poolt konkreetseid meetmeid, et tagada meie liitlaste turvalisus. Oleme kohustatud tegutsema ja sellest täna räägimegi.

Eestlaste jaoks on operatsioon Inherent Resolve, eesti keeles Sisemine Otsustavus, praegu suurim sõjaline välisoperatsioon. Daesh, mille alistamiseks USA juhitud operatsioon aastaid tagasi algas, on praeguseks marginaliseeritud ning nüüd tegelevad liitlasväed Iraagi ja autonoomse Kurdistani relvajõudude nõustamisega.

See ei tähenda, et Daesh oleks lõplikult hävitatud. Nii Iraagis kui Süürias on piirkondi, kus puruks löödud kalifaadi sõdurid endale väljundit otsivad. Pealegi pole veel selgust, mis saab Süüria põhjaosas asuvatest vangilaagritest, kus oma saatust ootab ligi 40 000 endist võitlejat koos toetajatega. Kuid radikaalidele vastu astumine on nüüd kohalike relvajõudude ülesanne. Liitlased aitavad nõuga.

Iraagi pealinnas Bagdadis ERR-i ajakirjanikuga kohtudes uurib operatsiooni juht kindralmajor Joel “JB” Vowell esmalt, ega ajakirjanik teed soovi, ja alustab siis Eesti kaitseväelaste kiitmisega. Ta räägib, kui unikaalset perspektiivi pakuvad meie sõjalised nõustajad küsimuses, kuidas Iraagi julgeolekujõudusid Daeshi alistamises aidata.

“Me ei suudaks seda ilma teie riigita teha,” sõnas Vowell ja meenutas kohe ka Eesti kontingendi suuremat osa – jalaväekompaniid, mille ülesanded on viinud neid Kurdistani pealinna Erbilli. “Nad on palju kordi käinud sealsest baasist väljas, et aidata meil kätte saada neid droone, mis meid ründavad ja mille me alla oleme tulistanud,” rääkis kindral. Droonide rusude abil proovitakse välja selgitada, kes täpselt rünnakute taga on. Liitlaste baase Iraagis ja Süürias on pärast Gaza sõja algust rünnatud ligi 150 korda.

Võrreldes rünnakute hulgaga pole USA sõjavägi ja liitlased eriti palju kordi vastu rünnanud. Miks nii?

Esiteks ei ole see meie missioon. Missioon on pühendatud Daeshi alistamisele ja partnerite sõjajõu arendamisele, et nemad seda teha saaksid.

Siiski ma usun, et minu valitsus on olnud väga selge selles, et need rünnakud ei tohi jätkuda, sest need ohustavad missiooni ja need seavad elusid ohtu. Ja et me ründame vastu enda valitud ajal ja kohas. Ning me oleme seda ka mitu korda teinud.

Nii et ei saa öelda, nagu me poleks midagi teinud. Meie riigi juhtkond on olnud oma vastusammudes väga proportsionaalne ja spetsiifiline. Erinevalt relvastatud rühmitustest, kes usuvad, et nad peavad kõiki koalitsioonivägesid kõikjal ründama, sest nende meelest ei tohiks me siin olla.

Ma meenutan kõigile, et Iraagi valitsus kutsus meid siia, et me aitaksime nende vägedel Daeshi alistada.

Nende valitsuses on ka liikmeid – siin on esindusdemokraatia –, kes ei taha meid siia. See on tõsi. Aga mis peamine, ma rääkisin äsja Iraagi peaministi ja riigi mõnede teiste juhtidega ning nemad soovivad, et me siin oleksime.

Tõsi, nad ei taha meid siia igaveseks. Kes tahaks? Sest kui me saame oma missiooni Daeshiga lõpule viidud, kui Iraagi enda julgeolekujõud saavad paremaks, siis me lõpetame oma missiooni ja läheme tagasi oma enda riikidesse. Ma arvan, et see oleks lõpuks hea tulemus.

Aga ma tuletaks veelkord kõigile meelde, et õigel ajas ja kohas on meie riigi juhtkond oma vastuses väga tõsine, et viia meie vastu võitlejate vastane heidutus sinna, kus see peaks olema.

Te ütlesite, et need rünnakud ei tohi jätkuda. Kas te ootate neile vastamiseks Iraagi armeelt senisest rohkem abi?

Nad on aidanud. Kui rünnakud läinud aasta oktoobris algasid, ei olnud Iraagi julgeolekujõud neile keskendunud. Aga me palusime neil ennast aidata.

Proovige mõelda kihilise väekaitse kontseptsioonile. Meie oleme baasides ja see on kõik, mida me teeme. Me ei lähe välja maastikule Daeshi vastu tegutsema. Me anname neile nõu ja nemad ise teevad seda. Me oleme oma missiooniga just selles punktis. Ja teel missiooni lõpu poole on see hea koht, kus olla.

Niisiis, meie ei lähe oma baasidest välja, me ei lähe kohtadesse, kust rünnakud algasid, selleks me vajame neid. Iraagi julgeolekujõududes on 250 000 liiget. Me palusime, et nad rohkem teeksid ja nüüd nad teevad.

Ma tean seda, sest me teame, kus nad paiknevad, sest me koordineerime operatsioone koos nendega ja nad saavad kätte laskeseadeldisi, sealhulgas masinaid, millele on pandud seadeldised ballistiliste rakettide laskmiseks. Nad leiavad need üles, sest nad käivad neid väga keerulisel maastikul otsimas. Selle eest peab kiitma Iraagi Terrorismivastase Võitluse Teenistust. [Otse Iraagi peaministrile alluv ligi 20 000 võitlejaga eliitüksus, mis juhtis Iraagis muu hulgas Daeshi-vastast võitlust. – toim]

Iraagi peaminister ütles neile, et minge välja, häirige neid rünnakuid, uurige välja, kust droonid ja raketid lendu saadetakse. Ja nad on oma töös üsna edukad olnud. Me usume, et ilma Iraagi julgeolekujõudude abita oleks meil palju rohkem rünnakuid ja meil oleks palju rohkem kaotusi.

Mõned analüütikud ütlevad, et neid rünnakuid korraldavad Iraani toetatud rühmitused, kes on moel või teisel seotud Rahva Mobilisatsioonivägedega. Ja see üksus on moel või teisel osa Iraagi julgeolekujõududest.

[Popular Mobilization Forces ehk Hashd al-Shaabi on katusorganisatsiooniks enam kui 60 paramilitaarsele üksusele. Enamik üksustest on pigem iraanimeelsed shiiidid. Aga organisatsioonis on ka kurde ja sunnisid. Mitmel suuremal rühmitusel on ka oma poliitiline tiib, mis mängis rolli praeguse Iraagi valitsuse kokkupanemisel 2022. aasta sügisel. – toim.]

Kas ja kuidas te sellele küsimusele oma Iraagi parnerite seas tähelepanu juhite?

See on probleem. Mõned ründajatest on šiiitlikud relvarühmitused, mis kutsuvad ennast üheskoos vastupanuliikumiseks ehk muqawama’ks, sest nad peavad meid okupantideks. Meie seda asja niimoodi ei näe, meid kutsus siia valitsus. Kui valitsus soovib, et me lahkuksime, siis nad saavad meilt seda paluda. Ehkki ma arvan, et meil oleks siis terve hulk probleeme, sest meie missioon ei ole veel lõppenud. 

Aga see on väljakutse. Iraagi julgeolekujõududes, Rahva Mobilisatsioonivägedes on elemente, mis on nende rünnakutega seotud.

Me töötame Iraagi valitsusega, et sel teemal läbi rääkida, et neid elemente ohjeldada. On olnud mõned vahistamised, kuid ilmselt mitte piisavalt. Ja Iraagi valitsuse sees on poliitiline väljakutse nende asjadega tegeleda. Aga me palume neil rohkem teha.

Ning ma usun, et Iraagi peaminister teeb oma parima, et püüda seda probleemi neutraliseerida, sest see tuleb Iraagist seest. Need on Iraagi kodanikud, kes vastupanuliikumise nime all tegutsevates šiiitlikes rühmitustes valimatult koalitsioonivägesid ründavad.

Ma meenutan, et meie ei oma siin maad. Need on Iraagi baasid, kus on sees Iraagi sõdurid. Iraagi riigi juhtkond asub siinsamas naabruses, meid eraldab vaid paar seina. Meil on Iraagis veel kaks baasi ning seal on sama lugu. Need ei ole meie omad, ehkki neis on sees koalitsiooniväed.

Nii et me tuletame Iraagi valitsusele meelde, et see ei lubaks jätkuda nende enda baaside vastu suunatud rünnakutel, mis seavad koos koalitsioonivägedega ohtu nende enda vägesid. Sest need ei ole Ameerika või Eesti sõjaväebaasid. Need on Iraagi baasid. Ja me oleme palunud, et nendel põhjustel rünnakud lõpetataks.

Paraku on emotsioonid kerkinud kõrgele ning me pole suutnud osa grupeeringuid täielikult ohjeldada. Iraagi valitsus pole suutnud neid ohjeldada.

2022. aasta sügisel tuli Iraagis võimule uus valitsus. Väidetavalt on pärast seda erinevates luureorganisatsioonides, samuti kaitseministeeriumis toimunud suured kaadrimuudatused. Mõnede analüütikute hinnangul on see muutnud viisi, kuidas lääneliitlased Iraagi parteritega tundlikku informatsiooni jagavad. Kas see vastab tõele?

Ma ei tea, kuidas sellele küsimusele vastata, sest ma ei tea, mida me jagasime 2021. aastal võrreldes praegusega. Aga ma ütlen teile, et me seisame oma Iraagi partneritele ja tänastele relvajõududele nii lähedal, kui saame.

Me räägime Iraagi juhtkonnaga väga avatult ja selgelt, missuguseid ohte ja riske me näeme ning igapäevaselt koordineerime me omavahel operatsioone. Me jagame omavahel paljut. Mõnikord saame hoopis meie nendelt paremat luureinfot, sest nemad on maastikul, kus Daesh tegutseb.

Nii et ma arvan, et meil käib päris hea luureinfo vahetamine. Ma arvan, et me oleme koos Iraagi juhtkonnaga ka realistlikud nende väljakutsete suhtes, mida pakuvad Iraan ja šiiitlikud relvarühmitusi.

Ma tean ka, et Iraagi juhtkond, alates sellest, kui nad 2022. aastal ametisse tulid, on keskendunud nende suhete ehitamisele ja nad võtavad meie missiooni tõsiselt.

Eesti fookus sellel missioonil on suuresti Kurdistanil. Mulle paistab, et Kurdistan on edulugu. Neil on sealsete kaitsejõudude reformimiseks konkreetne ajakava kuni 2026. aastani.

[Üksused, millest Kurdistani Peshmerga-nimelised relvajõud koosnevad, on aastaid jagunenud kahe rivaalitseva erakonna vahel. 2017. aastal alanud reformi raames soovib Kurdistani valitsus need relvajõud ühtse juhtimise alla tuua. Reformile aitavad kaasa ka Eesti sõjalised nõustajad. Uues Peshmergas peaks praeguste plaanide järgi olema ligi 125 000 võitlejat. – toim.]

Samas on selle reformi käigus ka samme tagasi astutud. Näiteks läinud sügisel vähendas USA kaitseministeerium toetust, mida makstakse Peshmerga liikmete palkadeks. Väidetavalt vähenes toetus 20 miljonilt dollarilt kuus 15 miljoni dollarini. Kuidas te hindate, kas 2026. aastani paika pandud ajaplaanist on võimalik kinni pidada?

Selline on plaan meie ühiste kavatsuste memorandumi järgi. Aga kõigepealt nendest palkadest. Ka see on osa plaanist, et iga-aastaselt väheneb USA roll nende maksmisel. Sedamööda, kuidas me arendame sõjaväge, võtab Kurdistani valitsus selle ülalhoidmise koormust enda peale.

Meie kongress, meie maksumaksjate raha on seda toetanud, kuid see ei käi niimoodi lõputult. Praeguste plaanide järgi väheneb rahaline toetus mõne aastaga nullini.

Ja nagu te mainisite, see on edulugu. Kurdistanil on praegu Peshmerga-asjade minister, kes väga pühendunult püüab ühendada erakondade järgi pigem Kurdistani põhja- või lõunaosale keskendunud üksusi millekski, mis oleks rohkem integreeritud ja mis suudaks töötada ka koos Iraagi julgeolekujõududega teisel pool Iraaki ja Kurdistani eraldavat rohelist joont.

See on see, mida me tahame: integreeritud piiriülesed operatsioonid, jagatud vastutus julgeoleku eest. Mõnes paigas tolle piiri peal on meil Daeshiga seotud väljakutseid, nii et kui Kurdistani ja Iraagi üksused töötavad koos, siis see on võit.

Läinud sügisel toimusid tolles piirkonnas mõned koordineeritud operatsioonid ja me tahame niisuguseid operatsioone rohkem näha. See on alles algus. Ja ma usun, et inimesed võtavad neid muutusi tõsiselt.

Sellel teel on ohtralt väljakutseid. On kultuurilised erinevused ja palju ajalugu, mis ei aita eriti kaasa. Aga ma rääkisin sealsete liidritega alles möödunud nädalal ja nad väga soovivad edasi liikuda.

Kokkuvõtteks, Eesti liitlased on hoiatanud ERR-i, et Iraagi valitsus ründab nende baase. See uudis tõstab esile vajadust infrastruktuuri ja personali kaitse järele, kui Eesti sõdurid osalevad rahutagamismissioonidel välismaal. Samuti rõhutab see vajadust tihedama koostöö ja kommunikatsiooni järele Iraagi valitsusega, et tagada Eesti sõdurite turvalisus ja julgeolek. Eesti peab hoolitsema selle eest, et nende liitlaste hoiatused ei läheks tähelepanuta ning et vajalikud meetmed võetaks kiiresti kasutusele.