Liis Lindmaa: “Minu kohus” on film segasel ajal oma koha otsimisest | Film

Tere tulemast! “Minu kohus” on haarav lugu Eesti naise Liis Lindmaa teekonnast segasel ajal oma koha otsimisel. See film viib meid kaasa Liisi isiklikule teekonnale eneseotsingutel ja eneseteadvuse kasvamisel. See pakub vaatajatele intiimset pilku ühe naise sisemisele võitlusele, samal ajal kui maailm tema ümber muutub. Film haarab vaataja südame ja mõtted ning pakub mõtlemapanevat kogemust, mis on oluline kõigile, kes otsivad oma kohta maailmas. Liis Lindmaa lugu on inspireeriv ja sügavalt liigutav ning pakub vaatajale võimaluse kaasa elada tema teekonnale.

Kuidas sa filmi peategelase Irinaga tutvusid?

Kaks aastat tagasi, kui Venemaa Ukrainas sõda alustas, mõjutas see meid kõiki. Ka mina tundsin, et pean mingil moel reageerima – mõtlesin välja ja korraldasin saatkondade ees aktsioone ja aitasin põgenikke, aga lisaks tundsin, et soovin omandada oskuseid, mida kriisisituatsioonides vaja võiks minna, ning liitusin Naiskodukaitsega.

Esmalt oli vaja läbida erinevad baasväljaõpped, sealhulgas sõduri väljaõpe. Ja just sel ühe nädalavahetuse jooksul toimunud kursusel me Irinaga tutvusime, täitsime “lahingupartneritena” ülesandeid ja puhkehetkedel arutasime maailmaasju ja jagasime ka isiklikemaid lugusid, mida tavaolukorras nii lühikese tutvuse korral ei teeks.

Kas oli kohe selge, et temast peaks filmi tegema?

See mõte ei tekkinud kohe. Sel hetkel tegelesime mõlemad uute oskuste
omandamisega. Küll aga oli selge, et Irina on huvitav inimene ja ta jättis mulle sügava jälje.

Otsisin nüüd üles meie kirjavahetuse ja kindlasti mängisin ma selle mõttega pikemalt, aga Irinale kirjutasin dokumentaalfilmi ideest poolteist kuud pärast meie tutvumist.

Kuidas teie koostöö Irinaga sujus? Ekraanilt paistab küll, et ta oli väga valmis end avama.

Meie koostöö sujus hästi, kuna kohtusime enne võtteid korduvalt ja suhtlesime
avatud kaartidega. Mina jagasin temaga, kuidas protsess hakkab välja nägema ja
vastasin igale küsimusele, mis tal selle käigus tekkis. Irina ütles, et tal oli mugav end mulle avada. Dokumentaalfilmi puhul on režissööri ja peategelase vaheline usaldus oluline.

Tekkis ka hetki, mil oli vaja veidi pikemat arutelu. Näiteks ei soovinud Irina algselt, et filmis puudutataks tema seost õigeusuga, kuna ta kogemus on näidanud, et eestlased võivad sellele viltu vaadata. Ka tema tutvusringkonnas ei tea paljud temast seda külge. Mõistsin ta seisukohta, aga selgitasin, miks minu arvates on vaja seda näidata – muuhulgas seetõttu, et murda tekkinud stereotüüpe. Mul on väga hea meel, et meie arutluse lõpuks Irina siiski nõus oli. See lõik filmist on hästi kaalukas.

Mis sind ennast selle filmi juures kõige enam üllatas?

Filmi tehes otseselt suuri üllatusmomente ei olnud, aga huvitav oli näha, et Irina
tõesti tegi selle aastaga läbi transformatsiooni. Sõduri intensiivkursuse laagri
üheksandal päeval, kui teda filmisime, nägin, et see nii vaimselt kui füüsiliselt
tugev naine on nii hääleliselt kui liigutustes vaoshoitum, püüdes kulutada võimalikult vähe energiat, et hoida kiivalt seda, mis veel reservis on. Tema olek oli tõsisem ja fokusseeritum. Ma vist ei oodanud, et näen temas sellist muutust.

Kas sul oli enne filmiga alustamist ka mingi konkreetne küsimus või probleem,
millele läksid vastust otsima? Ja kas said vastuse?

Minu küsimus oli algselt, kas kohusetunne jääb püsima. Sellele sain ka vastuse. Aga filmimise käigus täpsustus mu jaoks, millest film räägib: “Minu kohus” on film segasel ajal oma koha otsimisest ja isiklikust arengust.

Kui pikalt te oma kaameratega Irinat jälgisite?

Me jälgisime teda aasta aega – alates 2022. aasta augustist kuni 2023. aasta
augustini.

On mul õigus, et see on sinu esimene “Eesti lugude” raames valminud
lühidokumentaal? Kuidas sulle see formaat meeldib?

Tõsi, see on minu esimene “Eesti lugude” raames valminud lühidokumentaal. Mulle on alati meeldinud neid vaadata ning see formaat sobis mulle ka seda projekti tehes hästi.

Mingil hetkel oli montaažis tunne, et tahaks veidi pikema filmi teha, aga samas on 28 minutit väga konkreetne raamistik. Kui lugu on selge, tuleb lihtsalt kõige olulisem välja filtreerida ja antud aja sisse ära mahutada.

Mis sul hetkel veel loominguliselt käsil on?

Hetkel on Inspiras võimalik vaadata seriaali “Elu võimalikkusest maal”, mille režissöör olen. See jõuab ETV eetrisse märtsis ja kui ka ETV vaatajate huvi piisavalt suur on, on lootust teisele hooajale. Praeguses kaamoses võiks see seriaal mõjuda suvise sooja briisina. Lisaks tegeleme teadussaatega “TeadusEST”, mis jõuab ETV-sse sügisel. Ka mõlgub mõttes paar dokumentaalfilmi ideed ja näitlejana võib mind näha Vaba Lava lavastuses “Sõda ja rahu”.

Lõpetuseks laiem küsimus: mis sind ennast Eesti filmis praegu kõige enam
liigutab?

Kui mõelda, mis mind Eesti filmis praegu liigutanud on, siis ühisnimetajana võib välja tuua selle, kui aetakse tugevalt oma asja. Näiteks äsja esilinastunud Martti Helde dokumentaalfilm “Vara küps”, mis on oluline vaatamine igale eestlasele, et mõista, mis seisus Eesti mets hetkel on ja mis on selle tulevik. Teema emotsionaalsusest hoolimata on seda suudetud esitada neutraalselt ja meedias on filmist veidi vale pilt maalitud.

Dokumentaalfilmidest kindlasti ka Anna Hintsi “Savvusanna sõsarad” – kui on veel keegi, kes seda pole näinud, siis hetkel jookseb see taas kinodes ja soovitan võimalust kasutada ja seda auhinnatud filmi just suurelt ekraanilt vaadata.

Mängufilmidest kindlasti Rainer Sarneti “Nähtamatu võitlus”, mis on mõnusa
huumori, heade näitlejatööde ja naudingut pakkuva esteetikaga. Rainer on samuti mees, kes ajab alati oma asja, ka tema paari aasta tagune film “Vaino Vahingu päevaraamat” oli tõeline elamus.

“Eesti lood. Minu kohus” on ETV eetris pühapäeval, 28. jaanuaril kell 20.30.

Kokkuvõttes võib öelda, et Liis Lindmaa film “Minu kohus” tabab täpselt seda õhustikku, mis valitseb segasel ajal, kus kõik otsivad oma kohta ühiskonnas. Film vahendab ausalt ja otsekoheselt peategelase isiklikku võitlust eneseavastamise ja eesmärkide seadmisega ning pakub vaatajatele sügavaid emotsionaalseid kogemusi. Samuti õnnestub filmil tuua esile Eesti ühiskonna ja kultuuri mitmekülgsust ning selle erinevaid tahke. Liis Lindmaa on loonud tõetruu ja haarava loo, mis toob kaasa mõtisklusi ja jätab vaatajale sügava mulje.