Levandi: sporti ei saa olla ilma valuta, aga valu annabki tulemused | Iluuisutamine

Tere tulemast Eestisse! Siin on üks tõeliselt inspireeriv lugu – see on lugu legendaarsest iluuisutajast Anti Levandist. Tema sõnad “sporti ei saa olla ilma valuta, aga valu annabki tulemused” kõnelevad tema pühendumusest ja vastupidavusest. Levandi on näidanud, et läbi visaduse ja distsipliini on võimalik saavutada suuri asju, olles üks Eesti spordi kirkamaid tähti. Tema lugu tõestab, et kui süda ja tahe on õiges kohas, siis pole miski võimatu. Tutvumine tema looga on tõeliselt kaasahaarav ja motiveeriv kogemus.

Esimene kirjalik kaebus Anna Levandi suhtes laekus Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutusele ehk EADSE-le jõulude paiku, teine aasta alguses. Olümpiakomitee juures tegutsev EADSE, mille koosseisu kuulub seitse inimest ja mida juhib Henn Vallimäe, aitab lahendada spordis esineda võivaid rikkumisi, alates dopingust kuni kokkuleppemängudeni, seal hulgas ka väärkohtlemisi. Samas on mandaat hajus, nende abi kasutamine ei ole spordialaliitude jaoks kohustuslik ja ka antud loo puhul otsustas Eesti Uisuliit kaebusi ise edasi uurida. Uisuliit kinnitas “Pealtnägijale”, et asja võetakse väga tõsiselt, aga uurimise ajal täpsemaid kommentaare ei anta.

Ka Vallimäe saab ametliku uurimise lõpuni anda ainult üldisi hinnanguid, kuid tema sõnul on oluline vaadata, kas tegu on üksiku konflikti või mustriga. “Kas see on see käitumine ja need episoodid või see isegi muster nendest käitumistest on selline, mida treener eetikakoodeksis on kirjeldatud,” sõnas Vallimäe,

ERR-i andmetel oli päästik, miks kaebuseid hakati paberile panema, üks episood, mis leidis aset detsembrikuus Eesti meistrivõistlustel, kus Levandi väidetavasti ühe oma endise õpilase, 13-aastase tüdruku kohta ütles siga. “Ma tean, kellest juttu on. Et mina midagi koridorides kuskil talle ütlesin… Kuulge, see ei ole üldse minu moodi!” raputas Levandi pead ja eitas, et selline intsident aset leidis. “Kui mul on midagi öelda kellelegi, siis ma ütlen otse näkku ja selles keeles, mida inimene saab aru.”

“Pealtnägija” vastusele, et tütarlapse ema on juhtunut detailselt ja emotsionaalselt kirjeldanud, vastas Levandi: “Kuidas ta saab emotsionaalselt ja detailselt kirjeldada, kui teda kõrvalgi ei olnud?!” laiutas ta käsi. “Konflikt [meil] tekkis ja ta tuli mind ründama porte äärde treenerite tsooni, et jätke rahule minu tütar ja nii edasi. Ma ei saanud aru, millest ma pean teda rahule jätma. Ma ütlesin: lahkuge, palun, sellest treenerite piirkonnast, vanematel pole siin midagi teha ja jätke mind ka juba rahule.”

Levandi arvates oli tegemist pelgalt arusaamatusega. “Ma olen nõudlik ja ma olen võib-olla kohati range või liiga range, aga ma ei ole kunagi olnud pahatahtlik,” sõnas ta.

Moskvas sündinud Anna Kondrašova saavutas Nõukogude Liidu koondises naisüksiksõidus MM-hõbeda ja mitmeid muid kõrgeid kohti, kohtus 80-ndate lõpus Eesti kahevõistleja Allariga, abiellus, kolis siia ja avas aastatuhande vahetusel Haaberstis oma uisukooli. Anna Levandi on Eesti ainus kõrgeima, kaheksanda kategooria iluuisutreener, kes viinud olümpiale kolm ja teistele tiitlivõistlustele veel rea Eesti esindajaid. Alles eelmise nädala lõpul korraldas 58-aastane eliittreener ise Tallinnas võistlused.

“Pealtnägija” ja ERR-i sporditoimetus rääkisid selle loo jaoks rohkem kui kümne Levandi omaaegse õpilase või kaasteelisega. Ühelt poolt kirjeldatakse teda heas mõttes fanaatikuna, teisalt tuuakse välja ka murettekitav muster – mitu uisutajat on lahkunud Levandi hoole alt vaimselt või füüsiliselt katkistena ning praegu on tipptegijatest tema hoole alla jäänud ainult poeg Arlet.

Kui sportlane räägib asjadest, mis juhtusid kümme aastat tagasi, kas neid on mõtet praegu üldse teemaks võtta selles kontekstis? “Kindlasti! Eriti, kui kannatanud, kes olid tollal alaealised, tunnetavad nüüd, saades aru, mis on õige või vale või väärtushinnangud spordis toimuvale treeningprotsessile… ja kui nemad tunnevad, et neid ikkagi omal ajal väärkoheldi, ei käitutud nii nagu tänapäevaste arusaamiste järgi peaks käituma, siis ma arvan, et need on väga tähtsad sõnumid,” arutles Vallimäe.

Et teema on delikaatne, puudutades tihti noorte vaimset ja füüsilist tervist, siis paljud eelistavad anonüümsust, aga näiteks ühe Eesti mõistes eduka uisutaja üles kasvatanud vanaema kirjeldab lapse regulaarset alandamist, kuni nad paar aastat tagasi Levandi juurest lahkusid. “Ta ütles – ma ei saa tema all uisutada. Kui ma kuulen tema häält, siis ma värisen hirmust. Seepärast läksime tema juurest ära,” rääkis uisusportlase vanaema Zoja Martšenko. “Laps nuttis pärast iga treeningut, sest teda mõnitati, öeldi – sa oled rumal, loll – selliste sõnadega.”

Kas te olete kasutanud oma hoolealuste aadressil sõnu loll, paks, daun, debiilik, pekine? “Mitte mingil juhul!” eitas Levandi seesugust sõnapruuki. “Mitte mingil juhul ja ma ei laseks seda teistel ka teha.”

“Ausalt öeldes see kisa oli kuulda puhvetisse välja, me kõik istusime seal ja kuulsime, kuidas ta lapsi solvab. Seda, et ta igasuguste nimetustega nimetab, seda kuulsin ka ise,” kinnitas Martšenko. “Aga me kõik kannatasime, sest teadsime, et ta on justkui Eesti parim treener. Äkki nii peab.”

Kui sagedasti lapsed või noored teie trennis või pärast teie trenni nutavad? “Mitte midagi, mis toimub treeningutel, ei ole varjatud vanemate eest. Vanemad on absoluutselt kursis kõigega, mis toimub trennides,” alustas Levandi. “Kõik need harjutused, mis tekitavad võib-olla lihastes valu, see on normaalsus. Ilma selleta lihas ei saa tugevaks. Võib-olla mitu korda kavade sõitmine, jah, tekitab kohutava väsimuse ja pinge ja stressi. Aga ilma selleta ma ei saa karastada sportlasi, kes lähevad võistlustele väljakul, kus on 30 korda 60, kus on tribüünidel vahest 30 000 vaatajat ja kus on kogu maailma televisioon. Mina pean karastama tugevad isiksused.”

“Ja see nutt… see on asi selline, et lapsed nutavad. Kui neil ebaõnnestub, nad nutavad. Kukkumine on valus. Lõppude lõpuks, jää ei ole padi. Pepu peale ja üldse küünarnuki peale kukkumine on valus. Ja loomulikult laps nutab ja treener lohutab,” lisas Levandi.

Puberteedi algusega kaasnesid avalikud solvangud

Martšenko avaldas, et kui nad Levandi juurest lahkusid, siis lapselaps kokutas. “Laps kartis, lapsel olid närvidest tikid, jalad tõmblesid. Ausalt öeldes töötasime psühholoogiga ligi aasta ja see jäi järele,” rääkis ta.

“Ma kuulen esimest korda,” ütles Levandi seepeale. “Kui ta lihtsalt ei saanud hakkama konkurentsiga… No väga kahju, aga see on sport.”

Etteheidetele annab erilise laengu, et treener töötab lapsega tippajal kuus päeva nädalas ehk temast saab talle justkui teine ema ja lapse vanematest tihti head sõbrad. Teisalt on võrrandis ka vanemate kõrged ambitsioonid ja pettumus. Kui neid ei saavutata, misjärel hakatakse otsima süüdlast – näiteks, et treener eelistab liigselt oma poega või mõnda teist õpilast.

Samas tuleb nii mõneski taustaintervjuust välja ka palju konkreetsemaid probleeme. Näiteks meetodid, kuidas hoitakse kaalu, mis annab teatavasti iluuisutamises eelise. “Kui tüdrukutel algas puberteet, siis olid avalikud solvangud. Küll sa oled paks, rasvane. Teate, tüdruk seisab teiste, poiste ees ja sellist asja öeldakse lapsele näkku. Muidugi tüdrukule on see suur stress. Neile oli see katastroof,” jutustas Zoja Martšenko.

“Mul ei ole sõnu selle kohta,” nentis Vallimäe. “Et hirmus saada häbimärgistatud, kui on seal pool kilo või kilo juures ja selle nimel siis iseennast piinata… Mina lapsevanemana küll lõpetaks sellise spordi.”

Kui “Pealtnägija” ütles Levandile, et mitu endist õpilast on toonud välja, et nad tundsid, et treener alandas neid kaalu pärast, raputas Levandi pead. “Kaalu pärast ei saa alandada. Inimene ise valib, kas ta on selline või ta on selline,” vastas Levandi. “Mina ei ole harrastussporditreener, seda kõik teavad. Minu treeningud on suunatud saavutusspordile ja me oleme reeglitest selgesti kohe algusest peale rääkinud. Kui nad ei olnud nõus üht osa sellest tegema, siis nad oleks pidanud tulema ja ausalt ütlema: see on meie jaoks liiga raske. Me nii ei soovi ja me tahame vähendada oma ambitsioone ja vähendada oma eesmärke.”

“Mitte keegi ei ole seda teinud, vaid vastupidi. Vanemad muudkui tulid ja terroriseerisid mind sellega – davai, davai, davai! Ja samuti nad tegid seda oma lastega. Ja siis muidugi noorel inimesel on igatpidi stress,” lisas Levandi.

Endine iluuisutaja Johanna Allik on avalikult rääkinud oma toitumishäirest nii inglisekeelses vlogis kui raamatus. Mullu ilmunud raamatus kirjutab ta konkreetselt, kuidas juba 13-aastaselt soovitas toonane treener ehk Levandi talle sõrmede kurku lükkamist ja 15-aastasena – juba järgmise treeneri juures – oli sellest kujunenud tõsine toitumishäire. “Ma olin muutumas iluuisutaja jaoks natuke liiga raskeks. Ma pean silmas just iluuisutaja jaoks. Tavaelu jaoks olin ma alati alakaaluline,” kirjeldas Allik vlogis.

“Mitte mingisugust asja minu treenimise ajal ei olnud. See, millest ta räägib, oli aastaid pärast ja teda treenis hoopis teine treener. Ehk siis palun oma elu probleeme minu kaela mitte määrida,” ütles Levandi.

Kui “Pealtnägija” tõi välja, et Allikul ilmus eelmise aasta lõpus inglisekeelne raamat, kus ta kirjutab, et kolmeteistaastasena tema treener – kes oli siis Levandi – ütles, et aja näpud kurku, vastas Levandi: “Mitte kunagi ei ole niisugust asja öelnud. Mitte mingil juhul! Veel üks kord räägin, mitte mingil juhul.”

“Ma olen ka päris mitmekordne lapsevanem ja ka vanaisa. Kui nüüd oma lapse või lastelaste poole vaadata, siis ma kindlasti ei tolereeriks seda. Ma ei tea, mis on see jõud või saavutusvajadus või see kannatus, et miks seda… Nii ei tohiks käituda,” hindas Vallimäe.

Kuna noorte sportlaste päevane kaloraaž on küllaltki väike, lükkub tütarlastel tihtipeale puberteet edasi. Kas Levandi on seda taotluslikult taga ajanud? “Eesmärk on sportlaste unistus. Ja sellised rumalad eesmärgid minu tegevuses ei saa kuidagi olla,” teatas ta. “Sport on karm. Ja raske. Ja valuga ja higiga ja rõõmudega ka. Ja eduga, kui õnnestub. Eesmärk on väga suur, anda sportlasele kõik, mida ta soovib, et ta saavutaks ja täidaks oma unistused. See, mida peab teekonnal kannatama sportlane, treener, sportlase lähedased, treeneri lähedased, on kirjeldamatu.”

Levandi Kiibuse terviseprobleemidest: iga järgmine saabas tegi oma kuriteo

Üks kahest kirjaliku kaebuse esitajast on Levandi viimaste aastate edukaima õpilase Eva-Lotta Kiibuse perekond. “Pealtnägija” on kaebust lugenud ning lisaks alandamistele heidavad nad ette, et kokku 12 aastat Levandi käe all olnud ja Eesti tippu jõudnud Kiibus treeniti otse öeldes katki. Kaebuse väitel käis toona 19-aastane Kiibus salaja füsioterapeudi ja spordipsühholoogi juures. Levandi möönas, et Kiibust vaevasid aastaid luuümbruse põletikud, aga eitas trenniga üle piiri minekut.

Te ütlesite talle, et füsioterapeudi ja spordipsühholoogi juures käimine on nõrkadele ja pole vaja aega raisata? “Esiteks ma ei ütle kunagi sellist asja. Füsioterapeudi juurde ma olen ise teda suunanud ja ta on seal käinud ja ta on abi saanud,” sõnas Levandi. “See, mis puudutab psühholoogi, ma ütlen siiralt ja ausalt, see on minu jaoks väga valus teema. Ma olen viis õpilast saatnud psühholoogide juurde ja tead, mis tulemus? Peale neid konsultatsioone nad lihtsalt lõpetasid spordi. See löök on palju valusam kui mingisugune kaotus. Meie süsteemis me kasvatame lapsed nullist 15 aastat ja nii edasi aastat, et viia neid kuhugi. Ja kui nad nii kergesti kaotavad kellegi sõnade peale tahte, usu ja soovi sellega edasi tegeleda, siis mina ütlen, et see on kuritegu.”

Kaebuses on ka kirjas, et Levandi on muuhulgas öelnud “sportlane, kes ei tunne valu, on surnud sportlane”, “valu on kahe kõrva vahel”, “arstid teevad haletsemisega veel haigemaks”. On ta midagi sellist öelnud? “Võib-olla mitte otseselt nende sõnadega, aga tõepoolest, nagu ma juba varem ütlesin, et kui me teeme palju füüsilist tööd, muidugi on valu, füüsiline valu,” põhjendas ta. “Kui on kaotused, pettumused, on hingevalu. Sport ei saa ilma valuta olla. Aga see valu, kui on see korralikult ja läbitud valu, annabki need tulemused, mille üle me pärast rõõmustame. Ja minu arust need rõõmud ja saavutused peavad katma tee peal tehtud kannatused.”

Kust jookseb ikkagi see piir, kus sooritusele orienteeritud pingutus läheb vaimseks väärkohtlemiseks? “Need kipuvad käima vahetevahel käsikäes, aga kui vaatame riiklikku spordipoliitikat, siis see on pööratud n-ö pea pealt jalgade peale – eelkõige on siis rahvatervis, rõõm, tervena elatud aastad ja siis kuskil seal tuleb edu ja medalid,” arutles Vallimäe. “Me ei ole [enam] orienteeritud ainult medalitele ja kõik, mis medali toob, on okei. Me ei ole enam selles olukorras.”

Avalikkusse jõudsid pinnavirvendused Kiibuse terviseprobleemidest, aga nii toona kui nüüd raiub Levandi, et põhiprobleem oli uiskude vahetus olümpiahooajal. Läbi prooviti kolm paari ja appi paluti hulk spetsialiste, aga valu ja põletikud läksid aina hullemaks. “Iga järgmine saabas tegi jälle oma kuritegu, ta jalad olid täiesti hõõrutud ja pigistatud ja põletikus ja see ei ole spordiga tehtud vigastus,” lausus Levandi. “Ma olen selle jala peale vaadanud iga päev ja mu süda tilkus verd, et tahaks olümpiaks valmistada ette, aga selliste jalgadega ei ole võimalik seda teha, mulle oli see täiesti arusaadav. Enne olümpiat meie koormus oli vähendatud niivõrd palju, et ta kannatas teha treeningut ainult 30 minutit päevas ja lõpetas iga trenni pisaratega.”

Kaebuses kirjeldatud episoodi, kus Levandi umbes kümme päeva enne olümpiat sülitas Kiibuse peale ja viskas teda uiskudega, treener eitab. “Minu kasvatus esiteks ei lubaks niisugust asja teha, aga teiseks ma ütlen, et pinge, nagu ma ütlesin, oli väga suur. Jutt oli selles, kas saab selles seisundis üldse minna olümpiale,” rääkis Levandi. “Jah, tõepoolest, tekkis väga emotsionaalne olukord, aga mitte mingisuguste uiskudega viskamist ega sülitamist kindlasti ei olnud. Jah, kätega vehkimist ja karjumist oli mõlemalt poolt piisavalt palju.”

“Mõned päevad olime taastunud sellest ja siis Eva-Lotta ütles: ei, ma tahan ikkagi minna. Ja ma ütlesin, okei, ma toetan sind sinu otsuses, sest ma saan aru, kui oluline see on ja ma toetan sind lõpuni,” jätkas Levandi. “Ja see, et meil olid lahkarvamused selle teekonna jooksul, 12 aastat, muidugi! Kellel ei oleks?! Inimesed on nii kaua koos olnud, see on normaalne. Ega me robotid ei ole, täitsa arusaadav, aga alati oleme neid lahkarvamusi arutanud, leidnud need õiged otsused ja edasi läinud.”

Taliolümpial saavutas eestlanna lõpuks 20. koha. Kevadel läbis ta jalalõikuse, augustis lõpetas koostöö Levandiga ja kolis Hollandisse, kus elab ka tema kallim, kiiruisutaja Marten Liiv, ning asus treenima sealse treeneri käe all. 2023 algul diagnoositi Kiibusel sääreluude väsimusmurrud, mistõttu tegi ta ligi aastase pausi ja naasis võistlusjääle alles paar nädalat tagasi.

Ühelt poolt vabandab Levandi kõigi haavumiste ja solvumiste pärast, mida võis tekitada, ja kinnitab, et ei tahtnud kellelegi haiget teha. Teisalt tunneb ta, et hoopis teda väärkoheldakse – tema andis endast kõik, aga nüüd löövad kriitikud noa selga. “Ma teen enda jaoks väga suure otsuse, et ei tohi tahta rohkem kui sportlane. Ei tohi. Las nad tahavad nii palju, kui nad tahavad, las nad saavutavad nii palju, kui nendele on ette nähtud,” ütles Levandi. “Tegelikult muudan ilmselt väga oma hoiakut spordi suhtes. Ei tasu ennast põletada, eriti kui sellised tagasilöögid tulevad.”

Pärast uurimise algust kirjutasid Levandi toetuseks kirjad tema uisukooli üheksa lapsevanemat, kuus treenerit ning endised olümpialased Elena Glebova ja Viktor Romanenkov. Mingit ajatärminit ei ole, kas ja millal uisuliit peab midagi tegema või ütlema.

Kokkuvõttes võib öelda, et levandi kommentaarid iluuisutamise kohta peegeldavad spordi reaalsust – ilma valuta ei saa saavutada suurt edu. Valu on lahutamatu osa pingutustest ja ohverdustest, mis on vajalikud tulemuste saavutamiseks spordis. Iluuisutamine nõuab sportlastelt suurt füüsilist ja emotsionaalset pingutust ning valulikkus on loomulik osa sellest protsessist. Seega on oluline, et sportlased ja treenerid mõistaksid valu osa olemust ning oskaksid seda kontrollida ja kasutada motiveeriva jõuna oma eesmärkide saavutamiseks.