Levandi kaebus lõpetas kunagise NSVL-i edutreeneri karjääri | Iluuisutamine

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime kunagisest NSVL-i edutreenerist Levandist, kelle kaebus lõpetas tema karjääri iluuisutamise valdkonnas. Levandi oli tuntud oma pühendumuse ja juhendamisoskuste poolest, kuid tema karjääri varjutasid hiljutised kaebused, mis tõid päevavalgele tema ebasobiva käitumise noorte sportlaste suhtes. See juhtum on põhjustanud palju kõneainet Eestis ja teravdanud tähelepanu spordivaldkonna eetilistele küsimustele. Tuleb märkida, et spordimaailmas on oluline pöörata tähelepanu sportlaste heaolule ning tagada nende turvalisus ja kaitse.

Žuki õpilased võitsid tiitlivõistlustelt ehk olümpiamängudelt ja Euroopa ning maailmameistrivõistlustelt ühtekokku 138 medalit, neist 67 kuldset. Tema üheks edukamaks hoolealuseks oli Irina Rodnina, kes erinevate partneritega tuli kümnel aastal järjest paarissõidus maailmameistriks – see on saavutus, mida pole siiani ükski paarissõitja suutnud korrata. Lisaks võitis Rodnina kolm olümpiakulda ja tuli 11 korral ka Euroopa meistriks.

Kuueaastaselt iluuisutamisega alustanud Levandi, neiupõlvenimega Kondrašova, treenis enda läbimurdeaastail Eduar Plineri käe all. Tiitlivõistluste debüüdi tegi ta 1983. aastal ning aasta hiljem võitis juba EM-il pronksi, oli olümpial viies ja siis tuli MM-il hõbedale, jäädes alla vaid legendaarsele sakslannale Katarina Wittile.

Eduka hooaja järel vahetas ta iluuisutamise föderatsiooni soovitusel treenerit ja siirdus Žuki treeningrühma. Seejuures oli Žuk Vene meedia väitel aastaid varem keeldunud Levandit treenimast, öeldes, et temas pole meistripotentsiaali. 1984. aastal võttis aga Žuk Levandi vastu, kuid koostöö ei kulgenud nii ladusalt, nagu loodeti.

Žuk mõnitas Levandit kaalu tõttu

Vene meediast leiab artikleid, kuidas Žuk polnud rahul Levandi pühendumisega ning Levandi ise tunnistas, et treeneri meetodid ei toonud alati tulemusi, vaid tekitasid ainult valu. Trennikaaslased märkasid, kuidas Žuk pidevalt Levandit kiusas ja lisaks mõnitas kaalu tõttu.

Kahekordne paarissõidu olümpiavõitja Jekaterina Gordejeva kirjutas pikalt enda raamatus “Minu Sergei: armastuslugu”, mis pühendatud tema paarilisele, varalahkunud abikaasale Sergei Grinkovile, milline oli elu kaheksakümnendate keskpaigas Žuki hoolealusena. “Armeeklubi peatreener oli siis Stanislav Žuk. Ta oli 50. eluaastais, lühike, suure kõhu ja ümmarguse näoga. Tal olid väga hirmuäratavad väikesed tumedad silmad. Lisaks olid tal tugevad, aga mitte väga meeldivad käed. Mulle ei meeldinud see, kuidas ta kätega meile liigutusi ette näitas. Sergeile ei meeldinud Žuk inimesena. Ta jõi igal õhtul ja rääkis poistega väga ropult. Ta kohtles poisse nagu sõdureid, talle meeldisid armeereeglid.”

“Jagasin tuba Anna Kondrašovaga. Žuk mõnitas meid, kui käisime sööklas õhtusööki söömas. Annal oli probleeme kaaluga ja lõpuks loobusime õhtusöögist, sest Žuk muudkui rääkis, kui palju me sõime ja kui palju me lõpuks kaalume, kui niimoodi söömist jätkame,” kirjeldas Gordejeva enda 1996. aastal avaldatud raamatus. “Ükskord nägin, kuidas Žuk Annat lõi. Olin vannitoas, kui Žuk tuli meie tuppa ja hakkas Anna peale karjuma. Mõtlesin, et jään sinna, kus olen, aga kuna nad tülitsesid, astusin ikkagi tuppa ja nägin, kuidas ta lõi Annat selga. Jooksin Sergeid kutsuma, aga kui tagasi jõudsime, oli Žuk ära läinud. Anna nuttis. Aga see polnud midagi uut, ta nuttis iga päev. Žuk muudkui piinas Annat, aga mina olin nii noor, et Anna ei rääkinud mulle kunagi, mis selle taga oli. Nüüd mõistan, et ilmselt ta üritas niimoodi Annat enda voodisse saada. Ta oli seda aastate jooksul paljude tüdrukutega teinud.”

Kuna Žuk oli väga karmikäeline treener ja lisaks ka otsekohese ütlemisega kangekaelne mees, oli tema peale ka varem kaevatud ja seetõttu oli ta ilma jäänud koondise peatreeneri ametist. 1986. aastal saatsid Levandi ning nüüdne edukas treener ja koreograaf Marina Zujeva Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomiteele kirja, kus kaebasid Žuki treeningmeetodite peale ja süüdistasid teda ebamoraalses käitumises. Kirjale olid alla kirjutanud mitmed uisutajad, aga ühtegi asitõendit neil esitada polnud. Žuki kaitseks kirjutas omapoolse kirja esimese Nõukogude Liidu naisüksiksõitjana Euroopa meistrivõistlustel medali võitnud Jelena Vodorezova. Kõlakate järgi olevat Žuk Vodorezovat seksuaalselt ahistanud, kuid naine lükkas enda kirjas need väited ümber ja kaitses Žuki. Sellest siiski ei piisanud ja Žuk saadeti CSKA-st 52-aastaselt varajasele pensionile.

“Nii kaunis ala ja nii kole seest”

Juhtunut kirjeldab 1994. aastal ilmunud Paavo Kivise ja Allar Levandi raamatus “Hüvasti, sõbrad! Allari jutustus” ka Anna Levandi ise. “Esimene aasta Žuki juures oli päris meeldiv. Järgmisel aastal oli ta ära näinud, et ma ei arene edasi. See pole aga Žuki juures võimalik! Tema on parim, temal sellist asja ei juhtu! Noh, ütleski: parem, kui ma hoopis lõpetaksin. Siis sain aru, et ega tal polnud vaja mind, tal oli vaja medalisti. Kes sa inimesena oled, see teda ei huvitanud,” meenutas Anna Levandi. “Kes sa naisterahvana oled, see kahjuks huvitas küll. Ta oli seksuaalselt haige. Nii paljud tüdrukud läksid ta juurest ära, sest tema jutt oli lühike: te kas magate minuga – või hakkate astuma. Mulle ütles ka. No leidis, kellele öelda – minu kasvatusega tüdrukule!”

“Kui nägi, et jutt ei mõju, siis hakkas mind jälitama. Justkui KGB. Hakkas mulle ette heitma, et nägin sind siin sellega ja seal tollega… Bože hrani, ma olin kaheksatunnistest treeningutest nii väsinud, et vaevalt jõudsin koju, kui jäin söögilaua nurgale tonksti magama. Kus sa veel patseerid ja kurameerid! Tema trennis mulle: sellepärast kukud, et liperdasid terve öö. No täitsa maniakk!” jätkas Levandi. “Mina, lollike, veel seletan, et mis te nüüd, kuidas te võite niimoodi ja nii edasi… See meeldis talle veel rohkem. Ma ei saanud teisiti, mul oli niisugune kasvatus. Mõni teine saatnuks ta otse kassi saba alla. Ühelt hetkel olin omadega nii läbi, et mõtlesin: panen õige paela kaela. Palju ei puudunud.”

Levandi kirjeldab, et treener tahtis sportlaste omavahelise suhtlemise ära keelata, aga seepeale, vastupidi, hoiti rohkem kokku. “Lõppes sellega, et kirjutasime CSKA juhtkonnale kollektiivse kirja. Meie kuueleheküljeline kiri tekitas šoki. Žukil oli muidugi kogu aeg kõrgeid eestkostjaid olnud, Brežnevi ajal oli ta lausa kuningas. Aga nüüd võeti tal pagunid maha. Ja saadeti pensionile,” kirjutas Levandi. “Nõukogude iluuisutamine – see oli maffia. Seal olid nii müüdavad hinged, et tipus korralikke ei olnudki. Nii kaunis ala ja nii kole seest. /—/ Mitte koolkonnad, vaid maffiajõugud, kes üksteisega võitlesid. Hekseldasid võidu lapsi läbi hakklihamasina. Hea treener peaks olema lastele ema eest. Võta nüüd või mind: tunnen, et mul on närvisüsteem nagu viiekümneaastasel… Korralikke treenereid muidugi oli, aga need ei pääsenud kuhugi, ega headuse või oskuste järgi valitud.”

Levandi asus seejärel treenima Stanislav Leonovitši juures ja tuli veel kahel korral EM-il pronksile. Vene meedia väitel ei muutnud Levandi elu koondises pärast treenerivahetust sugugi lihtsamaks, kuna teiste sportlaste silmis oli ta pealekaebaja. 1988. aastal sai Levandi Calgary olümpial kaheksanda koha ning otsustas siis sportlaskarjääri lõpetada.

Töötab Žuki meetodite järgi

Mullu sügisel rääkis Levandi ERR-i taskuhäälingus “Spordis ainult tüdrukud” enda treeneriks kujunemisest ja ütles, et 80 protsenti sellest, mida ta oskab, on ta enda treeneritelt üle võtnud. “Mäletan väga hästi ennast lapsena, kuidas minuga treenerid käitusid ja tean, mida ma ei tahaks kindlasti teha. Nõukogude süsteemis oli igasuguseid asju. Alandamine on kohe kindlasti asi, mida ei tohi mitte kunagi lubada laste suhtes ja eriti väikeste laste suhtes, see on niisugune trauma elu lõpuni,” rääkis ta podcast’is. “Toon näite, kuidas mulle eraldati klubi poolt uisud – neid ei olnud kuskilt saada, ma olin edukas, ma olin tubli, eraldati. Aga siis ma sattusin treeneri juurde, kellega ei sobinud, kuidagi ei tahtnud ta mind. Ja siis kutsuti õppealajuhataja juurde, oli ka tema ise ja lihtsalt kõigi ees riietusruumis rebiti need uisud jalast ära. Ei tule kõne alla praegu isegi selline mõte, ma ilmselt satuks kohe vanglasse, litsentsist jääks igal juhul ilma.”

“See on absoluutselt mõeldamatu. Isegi mitte spordis, vaid minu arust lihtsalt elus,” lisas Levandi. “Sport peab olema terve, ta peab olema positiivne. Ta võib olla füüsiliselt ja psühholoogiliselt raske, selles ei ole midagi paha, kui me oskame nendest raskustest üle minna ja edasi minna. Aga alandamine ja solvamine ei vii kuhugi, see teeb inimese maatasa.”

“Sport peab olema terve, ta peab olema positiivne. Alandamine ja solvamine ei vii kuhugi, see teeb inimese maatasa.”
– Anna Levandi

2021. aasta alguses andis Levandi intervjuu venekeelsele Postimehele, kus muuhulgas võrdles Eesti ja Venemaa iluuisutamist ja rääkis venelaste praegusest edutreenerist Eteri Tutberidzest, kelle õpilane Kamila Valijeva andis vaid 15-aastasena positiivse dopinguproovi ja sai hiljuti nelja-aastase võistluskeelu. “Eteri kogus kõik paremad teadmised, mis olid Nõukogude spordis, lisaks võttis ta palju Stanislav Žukilt, kes oli ka minu treener,” jutustas Levandi. “Mina töötan Stanislav Žuki meetodite järgi ja ma ei häbene seda öelda. Veelgi enam, ma usun, et need on ainuõiged meetodid. Miks muuta midagi, millega saavutatakse tulemusi?”

Sel nädalal “Pealtnägijaga” vesteldes Levandi Žuki peale tehtud kaebust ei kommenteerinud, öeldes vaid, et on tänulik kõikidele, kes teda karjääri jooksul juhendasid. “Nõukogude sport on teada, et ta on karm ja ei vali sõnu, ei vali meetodeid. Ja mina ütlen ausalt – ma olen väga-väga tänulik kõikidele treeneritele, kes on positiivse mõjuga minu karjääris olnud, kellel olid negatiivsed mõju minu karjäärile, aga ilma kõige selleta ma ei oleks tulnud selliseks sportlaseks, tõesti tippsportlaseks –  maailma hõbe, see on tippsport – ma ei oleks sinna jõudnud,” rääkis Levandi. “Nad tegid minust just sellise tugeva ja iga olukorraga valmis sportlase, kes on võimeline suurel areenil kaitsma oma nime, oma riiki. Sporditeekond on väga-väga värviline ja mina olen sellele tänulik.”

Kokkuvõttes võib öelda, et Levandi kaebus lõpetas kunagise NSVL-i edutreeneri karjääri iluuisutamise valdkonnas. See on oluline samm õigluse saavutamise suunas ja näitab, et minevikus toime pandud ebaõiglased tegudel on tagajärjed ka tänapäeval. Samuti on see oluline sõnum kõigile spordivaldkonnas tegutsevatele inimestele, et ebaeetiline käitumine ja väärkohtlemine ei ole aktsepteeritav ning sellel võivad olla tõsised tagajärjed. Loodame, et tulevikus saavad kõik spordiga seotud inimesed tegutseda turvalises ja toetavas keskkonnas.