Lavastaja Marta Aliide Jakovski: leinast rääkimine on oluline | Teater

Tere tulemast, teatriarmastajad! Täna tutvustame teile Eesti andekat lavastajat Marta Aliide Jakovskit ja tema mõjusat teatriprojekti “Leinast rääkimine”. Marta on tuntud oma sügavate ja emotsionaalsete lavastuste poolest, mis käsitlevad keerulisi teemasid, sealhulgas leina ja kaotust. Tema töö on kõnetanud publikut üle kogu Eesti ning pakkunud lohutust ja mõistmist neile, kes on läbi elanud rasket aega. Marta usub, et leinast rääkimine on oluline ja tema lavastused on selleks, et avada dialoog ja pakkuda toetust kogukonnale. Ärge jätke võimalust sellest olulisest teatrielamusest osa saada!

Lavastuses puudutatakse mitmeid teemasid: lein, vanadus ja selle stigmatiseerimine ühiskonnas, surm kui tabu. Kuidas teil Piret Jaaksiga nende tundlike teemadega töötades omavaheline koostöö sujus?

Piretiga sujus koostöö väga hästi. Me tutvusime kunagi Merle Karusoo töötoas, kuid pole varem koostööd tegema sattunud. Hiljuti tekkis mul selline impulss, et tahaks teha midagi teistmoodi: mitte nii, et on olemas valmis materjal, vaid et on mingi teema, mis ennast kõnetab ja siis saab protsessi käigus vaadata, mis sealt koorub. Kuna surma ning leina teemad olid parajasti hinge peal, võtsin Piretiga ühendust ja ta oli kohe kaasas. 

Kuigi surma kohta on küll olemas palju temaatilist kirjandust, siis mõtlesime, et oleks huvitav rääkida inimestega, kes selle teemaga praktiliselt väga lähedalt kokku puutunud on. Järgmine loogiline samm olidki vaimulikud ning hingehoidjad (kellest ma varem isegi palju ei teadnud). Ja surijad ise – inimesed, kes on teatava haiguse küüsis või on kuidagi teadlikud iseenda minekust. 

Kuna kõik need kohtumised olid niivõrd rikastavad, erilised ja inspireerivad, siis iga kord, kui inimesed neid teemasid avasid, oli selline tunne, justkui oleks kokku saanud ööülikooli materjali. Me küll räägime surmast, aga tegelikult on selle kõige taustal ju elu mõte. Kaks maailma kõige suuremat müsteeriumit ongi üheaegselt nii elu mõte kui ka see, mis on surm ja kas on elu pärast surma. Need küsimused hakkasidki lavastuses omavahel tugevasti põimuma. 

Koos Piretiga otsustasime, mis meile nendest intervjuudest kõige rohkem kõlama jäid. Piret kui lavastusdramaturg oli loomulikult kõikides proovides kohal, seega ta nägi, kuidas see protsess areneb, kuidas näitlejad neid materjale vastu võtavad. See oli suur õnn, et ta sai kogu aeg seda protsessi näha: saime koos põrgatada seda, mis puudutab näitlejatööd ja seda, kuhu looming liigub. 

Olete Piret Jaaksiga nentinud, et hingehoidjatega oli keeruline aega kokku leppida, sest nad on lihtsalt niivõrd hõivatud. Aga kuivõrd hästi avanesid just elu lõpul olevad inimesed?

Me saime need kontaktid läbi väga tundliku meediumi, päris juhuslikult me inimeste uste taha ei läinud. Need inimesed, kellega me rääkisime, tundsidki ise, et neil oleks meile midagi anda. Need olid inimesed, kes olid tõesti väga läbi mõelnud kõik need eri etapid ja teemad.

Kõigile intervjueeritavatele oli oluline see, et kui nende sõnumid võiksid kedagi aidata, siis neid võib kasutada. Selles mõttes oli see hästi oluline ja hea, et saime rääkida päris inimestega, kes niivõrd ausalt oma lugusid meile avasid. 

Sa mainisid, et kõik vestlused olid väga väärtuslikud, aga kas on midagi, mida sa ehk kõige rohkem esile tõstaksid?

Eks kõikides vestlustes oli tõesti hästi palju olulisi mõtteterasid, aga mulle väga meeldis vestlus ühe hingehoidjaga, kes rääkis sellest, kuidas tema kui kriisinõustaja tegeleb väga palju noortega, on noortele ka leinalaagreid teinud. Kui noor tupikusse sattunud inimene ei leia enam elul mõtet, siis tulebki esile suurem ja laiem küsimus esile: mis on elu mõte. 

Kui meie, eestlaste, juhtmotiiv on see, et Eesti ainus lugu on edulugu, siis kust see tupikusse jõudnud noor või haigevoodis lebav vanainimene, kes ei ole enam edukas ja kes ei saa ühiskonnale enam midagi ära teha, kust ta siis ammutab seda ainest, mis teda vee peal hoiab. Mis paneb teda edasi liikuma, mis on see siht? Hingehoidja rääkis, kuidas meil on vaja teada üksteise lugusid, me peame teadma seda iseenda tüviteksti, seda, kust me tuleme ja kuidas on hakkama saadud varem, ja väga oluline ongi seal kõrval mõtestada, et mis siis lõppude lõpuks elamisele mõtte annab. Mis mind õnnelikuks teeb? 

Näiteks Joseph Campbell räägib raamatus “Tuhandenäoline kangelane” mütoloogiast ja selle ühendusest psühholoogiaga – kuidas need müütilised lood annavad meile palju ainest ja kuidas me kõik olemegi enda elus kangelased, peategelased. Kuidas me võiksime välja saada nendest tupikutest, kui elus tuleb ette tohutuid katsumusi? Kuidas noor inimene siis hakkama saab ja kuidas teda aidata? 

Me oleme ühiskonnas teineteisest niivõrd võõrdunud, et meil ei ole enam neid tugevaid kogukondi ja me ei jaga üksteise lugusid. Aga kõik rääkimata lood muutuvad (nagu Merle Karusoo on kunagi öelnud) mingil hetkel mürgiks. Lugude jagamine ja rääkimine sellest, mismoodi on hakkama saadud, annab väga palju lootust. Ka see aspekt, et iga lugu on erinev, seal tulebki kõrvale religioon või müstika või kõrgem teadvus, mis meid aitab, kui me oleme ise avatud laiemale mõtlemisele. 

Veel rääkis Annika Laats sellest, mismoodi me ei julge lastele surmast rääkida, kuna see on niivõrd suur müsteerium, millele meil endal täiskasvanutena ei ole tegelikult vastust, me ju ei tea. Aga me saame alati noore poole pöörduda ja öelda: “Räägitakse nii, usutakse nii, mis sina arvad?” Seal on dialoogi võimalus, sest ega täiskasvanud inimesel ei saagi ju olla vastust suremise küsimusele. Arutlemine on oluline.

Lisaks meeldis mulle väga ühe hingehoidja mõte sellest, kuidas lähedaste kannatus lahkunu kõrval ei tohi katkeda. Peab katsuma sellele inimesele kannatlikult toeks olla. Kui näiteks kujutada enda ees seismas surevat inimest (kes ei ole saanud surma valida), aga nüüd on see tal käes ja see on maailma kõige suurem müsteerium. Sel hetkel sa saad olla toeks inimesele, kes on läbimas midagi nii suurt, see on ju tema elu tippsündmus. Kuidas me saame sellel hetkel öelda, et see on kuidagi vähetähtis või väheoluline? 

Me vaatame tohutu lugupidamisega inimesi, kes on saanud kuldmedali või kes on Siberist tagasi tulnud, aga mille poolest surev inimene vähema kaaluga on. See on ju meeletu sündmus, mida see inimene siis läbi teeb.

Lavastuses kritiseeritakse seda, kuidas lastele ei julgeta enam surmast rääkida, aga see pole meile inimlikult tervislik. Näiteks üks ema ei rääkinud oma lapsele tema isa surmast pool aastat. Kuidas sulle lapsepõlves surmast räägiti või kuidas sa oleksid tahtnud, et seda oleks tehtud? Oled liivi ja läti taustaga, kas see on sind selles vallas kuidagi eriliselt mõjutanud?

Lätis on surnuaiapühad olulised, surnuaias käiakse tihti, vähemalt meie peres käidi. Ma olen ise lapsest saati palju surnuaias kaasas käinud, surnuaed pole kunagi minu jaoks olnud kuidagi võõrastav või imelik paik. Meil on Lätis lahkunutest palju lugusid räägitud. Isegi nendest inimestest, keda ma ei ole ise näinud, on mul elav kujutluspilt just seetõttu, et mulle on neist niivõrd palju räägitud. 

Siiski on mind ennast väga tugevalt puudutanud, kui lähedased on mu elust lahkunud. Siis mul ei ole olnud aega rahulikult sellega tegeleda. Et ma ei ole tegelikult leinaprotsessist teadlik olnud. Meil perekonnas küll kindlasti ei lükatud seda teemat vaiba alla, aga võib-olla minus endas ei olnud seda teadlikkust, et lein on protsessi osa. Et see ei aita, kui sa sellega ei tegele ja üritad tähelepanu viia muudele asjadele. Tegelikult tulebki teadvustada, et praegu on käes see raske hetk ja see on elumuutev sündmus, et seda lähedast inimest enam ei ole. Selle emotsiooniga tuleb tegeleda.

Kui tulla korraks tagasi selle kogukondlikkuse tunde kadumise juurde, siis lavastuses tuuakse välja kõik need rituaalid, mis on meie juurest ära läinud. Kui näiteks vanasti surnuid pesti, nendega räägiti, siis millised võiksid olla uued surma rituaalid?

Üks oluline sõbranna ütles mulle sellel teemal: “Mõte sellest, et ma olen olnud kogu aeg ümbritsetud endale olulistest lähedastest inimestest, aga siis elu viimasel etapil peseb mind võõras kohas võõras inimene ja ma olen oma lähedastest täiesti eraldatud, see tundub mulle õudne ja kurb. Kui hea oleks, kui mu oma inimesed oleksid selles etapis veel minuga koos.” Minu arvates oli ilus, et ta tõi selle mõtte välja noore inimesena. 

Olen näinud palju ilusaid matuseid ja riitusi, eriti Lätis, kus pärast ikkagi lauldakse ja räägitakse lugusid. Aga mulle tuli üllatusena, et need hingehoidjad, kes tegelevad nende teemadega iga päev, ütlevad, et tegelikult enam selliseid riitusi suures jaos ei ole. Et tihti on nii, et pole isegi ärasaatmise talitlust, lastakse inimene kremeerida, siis saadakse urniga kokku ja kõik. 

Mulle tundub, et mis aitaks ja mis viiks ka juurte juurde tagasi, on aja varumine. Meie elu tempos pole meil aega, aga vanasti, kui inimene suri, siis see oli tohutult pikk protsess. Mehed hööveldasid kirstu, naised kogusid küla pealt nõusid kokku, iga kord saadi kokku, siis jälle nuteti, räägiti omavahel. See rääkimise protsess ja terve pikk periood, kui valmistuti inimese matusteks (ja ma ei arva, et kõik teised tööd jäid siis tegemata), aga selle jaoks oli oma aeg, inimesed jõudsid end tühjaks rääkida, nutta, itkeda.

Praegu toimub aga kõik hästi kiiresti, inimene viiakse kiiresti minema, kiiresti on vaja korraldada matused, inimesed kokku saada ja ruttu on vaja oma eluga edasi minna. Pole enam seda aega inimesega mõtetes mõni hetk kauem koos olla ja protsessida, kes see inimene minu jaoks oli. 

Rääkimine tuli välja ka intervjuudest: me ei räägi, aga meil oleks vaja väga omavahel rääkida, see võiks aidata, kui oleks võimalik võtta rahulikult aeg, sest lein vajab rahulikult läbi töötamist.

Lavastus rääkis muuhulgas sellest, kuidas surijad end minekuks ette valmistavad. On neid, kes minekut aktsepteerivad ja kellele selle võrra on protsess kergem, aga samuti on neid, kes lahkumise vastu võitlevad. Kuidas sinu jaoks surm argielus tervislikult kohal on?

Surm ja elu asuvad üksteisest justkui hästi kaugel. Aga tegelikult on seal vahel minu jaoks võrdusmärk: elu ja surm on omavahel ühenduses. On küll teatud asjad, millele saab iga päev mõelda: kasvõi see, mismoodi oled ise teadlik enda valikutest või mille nimel sa midagi teed, kes on need inimesed, kellega sa ennast ümbritsed või mis raamatuid sa loed, mis sind rõõmustab. Mida sa märkad kasvõi niisama jalutama minnes, kui avatud silmadega sa ringi liigud, kuidas sa inimesi vaatad, millega sa end täidad. 

Surmaks ei saagi kunagi valmis olla, aga saab panustada võimalikult palju sellele, et elada sellist elu, mida sa elada tahad. Sellel hetkel, kui inimene on aktsepteerinud seda, et ta on ekslik, et elus juhtub igasuguseid asju, aga kõigele on olemas lahendus ja inimene peabki kasvama, ongi arenemise koht. Kui me ei arene, siis me muutume iseenda sisse vajuvaks kuivaks puuks, kelle oksad ei paindu enam.

Aga kui me pühitseme elu, siis see ongi justkui väga teadlik olemine iseenda surelikkusest. Kui me iga päev toidame end nende samade väärtustega või võtame need elu väljakutsed vastu või oskame näha suuremat pilti, kuhu me kuulume, siis see minu jaoks ongi elu mõte.

Piret Jaaks nentis “Plekktrummis” Joonas Hellermale antud intervjuus, et tal on nüüd arvutis vastav fail, et lähedased teaksid, mida teha, kui aeg kätte jõuab. Kas sul on ka selline dokument?

Mul on see fail poolik, aga ma alustasin seda prooviprotsessi ajal. Ma pole seda küll lõpuni teinud, aga ma olen kirja pannud mõned asjad, mis mulle on olulised. Minu jaoks pole see morbiidne küsimus, see on elu osa. Me keegi ei tea mitte kunagi, mis võib juhtuda.

Lavastuses on koht, kus ema räägib oma suhtest surmaga, kokkuleppest lastega, mida perekond teeb, kui keegi neist lahkub. Ma ei hakka lavastuse lugu reetma, aga milline on sinu isiklik suhe surmaga? Kas sa mõtlesid endale mingi loo?

Väga oluline asi, mille mina sellest lavastusest kaasa võtsin, on see, et suhe nende inimestega, kes on lahkunud, jätkub. Kui ma mõtlen nende peale, siis ma näen neid, ma kujutlen neid kusagil, kus nad on ja mul on küll selline tunne, et me kohtume veel. Et on mingi koht, kus me saame kokku. Siiamaani lohutab mind see mõte, millest rääkis ka üks hingehoidja: mõelda, mida see inimene oleks mingi asja peale öelnud või mida ta millestki arvaks.

Mille järgi sai valitud “Lõpu” näitlejad? Kas oli midagi konkreetset, millest te näitlejate valikul lähtusite?

Ma tundsin varasemast kooliajast Kaarlit ja Lenat (Kaarel Pogga, Lena Barbara Luhse), aga teisi ma nii väga lähedalt ei teadnud. Ma jälgisin seda, mis taju mul nende inimestega on. Nende inimeste peale eraldi mõeldes mõtlesin ühtaegu sellele, kuidas nad dünaamiliselt omavahel võiksid kokku kõlada. 

Väga äge on see, et kõik need viis näitlejat on väga erinevad: neil on küll mingi ühine joon, aga tegelikult nad on kõik hästi tugevad isiksused ja väga erineva vaimuilmaga. See inspireeris mind ja mulle tundus, et selles dünaamikas oleks neil põnev mängida. Ja mul oleks väga põnev nendega koostööd teha.

Lavastuse teemad on rasked, kuidas näitlejad sellele protsessile vastu pidasid?

Mulle meeldib, missuguse isiklikkuse me oleme sellele dokumentaalsele vormile taha pannud. Mulle tundub, et näitlejad ei näitle laval näitlemise mõttes, vaid lähevad nii isikliku kohaga nende asjade taha. See protsess on olnud meeletult väärtuslik ja kui ma peaksin eraldi igaüht neist kirjeldama, siis mul jaguks ainult kiidusõnu. Nad on kogu südamega sinna protsessi sisse läinud, see teema on nõudnud raskusi ja avanemist, me oleme rääkinud niivõrd paljudest asjadest, millest vahepeal nii ei räägita. Nad on väga sisukad inimesed, nii et mul on olnud niivõrd põnev kuulata ja jälgida, kuidas nad midagi avavad. 

Kuna ma olen praegusi etendusi peaaegu kõiki näinud, siis mulle tohutult meeldib vaadata, kuidas nad õhtust õhtusse mängivad, mismoodi nad avanevad ja kuhu nad lähevad. Just see, et nad lähevad lõpuni välja, nad lasevad need teemad iga õhtu mängides endast jälle läbi. Nüüd on tunne, justkui me oleksime trupiga vanad sõbrad, kuigi see on lihtsalt üks lavastusprotsess. Aga lihtsalt see teema on selline, mis avas inimesi väga palju. Mitu lavastuses osalenud inimest on öelnud mulle, et see protsess muutis nende elu ja selle üle on mul küll väga hea meel. 

Kas nad siis kuidagi isiklikult, oma lugudega mõjutasid samuti lavastuse kulgu või oli materjal ikkagi enam-vähem paigas?

Näitlejad mõjutasid kindlasti väga palju, sest nad rääkisid nii palju isiklikke lugusid. Oleme mingisuguseid asju täiendanud ja vähendanud, tänu sellele, et näitlejad on olnud niivõrd tundlikult kaasas, on nad väga palju iseennast sinna taha toonud. 

Lavastuses on koos mitu suurt teemat (leinakihistused, surm, vanadus). Kas oli mingi suurem teemaplokk või teemaploki alt mingid näited, mis ei jõudnud lõpuversiooni?

Me oleme natuke kärpinud mingisuguseid asju küll ja mingi hetk oli vaja teha otsus, aga see oli rohkem üldse algse materjali vormimise osas, et mis fookuse me võtame. Meile Piretiga tundus, et kõige mõistlikum oleks võtta üks äärealal olev teema, vananemine, ka jutuks. 

Nendest inimestest, kes pensioneeruvad, kellel on tegelikult täielik identiteedikriis, kes sellel hetkel jäävad üksi ja hakkavad mõtlema, kuhu nüüd kuulutakse. Oled terve elu näinud end mingis rollis, kus enam ei olda, mis siis saab.

Võimalusi selle teema avamiseks on miljoneid. Aga mulle oli oluline, et me ei valguks laiali, et pigem võtaks ühe fookuse ja läheks lõpuni. Sest me oleks saanud teha ka kollaaži, aga me arvasime, et vananemise teema vääriks lõpuni minemist. 

Lisaks viiele näitlejale osalesid lavastuse protsessis kunstnik, helirežissöör ja operaator. “Lõpu” peamine küsimus on, kuidas vaatab maailma inimese silm. Kust tuli mõte kasutada kaamerat, kas see kaamera aitab kuidagi sellele küsimusele vastata?

Hästi tore koostöö oli operaator Fidelia Regina Randmäega. Selle, mida kaamera kannab või sümboliseerib, selle ma jätaksin igale vaatajale endale otsustada.

Eks meil oli filmimaailmast mitmeid inspiratsiooniallikaid, mida me kogu trupiga vaatasime. Üks oli näiteks Wim Wendersi “Wings of Desire”, kaamera osas ammutasime ainest ka Jonas Mekase tööst “Fragments of Paradise”. Ja muidugi on eraldi ooper see, et näitlejad kõik filmivad ise ja võtsid selle idee vastu. 

Kui sa oled nüüd kõiki etendusi näinud, siis kuidas sinu hinnangul publik on etendusele reageerinud, mis nägudega saalist lahkutakse?

Ma olen palju positiivset tagasisidet saanud. Viimast etendust, mida ma ise ei näinud, võrdles üks mu tuttav teraapiasessiooniga. Ta ütles, et pole naljalt seda näinud, et etendus saab läbi, aga inimesed istuvad veel kümme-viisteist minutit saalis, kes istub, räägib, nutab. Palju on seda öeldud, et lavastus on samal ajal lootusrikas ja puhastab. Selle üle on mul hea meel, kui see toetab või annab inimestele lootust.

Oled nüüd järjest tegelenud suurte teemadega: pimedus (“Poiss, kes nägi pimedas”), religioon (“Fundamentalist”) ja surm (“Lõpp”). Mis see järgmine suur küsimus võiks olla?

Mul on mitmed teemad laual, aga ei tahaks neid enne avada, kui aeg on küps. 

Ja viimaseks: sa küll mainisid filme, mis näiteks kaamera käsitsemise kohta ainet andsid, aga kas oskaksid soovitada mingeid teisi kunstiteoseid (muusika, film, teater, kirjandus), kus sinu arvates surmaga hästi, tervislikult ümber käiakse?

Tasuks lugeda näiteks Elisabeth Kübler-Rossi raamatut “Surmast ja suremisest”. Veel on huvitav näiteks Karl Käsnapuu viimane raamat “Surmalähedased kogemused”, kus ta avab tunnelilugude teemat. Seda kirjandust, mida lugeda, on väga palju, aga oluline on leida ennast sellest suuremast müsteeriumist. Et sellele ei olegi ühtset vastust. Igaüks leiutab selle tõe ikkagi ise.

Kasulik olekski tegeleda nende väga praktiliste ja pärisasjadega: suhelda inimestega, kuulata head muusikat, käia väga erinevatel kunstinäitustel, märgata seda, mis nurga alt täna päike paistab, kuidagi väga selgelt keskenduda sellele, mis meie ümber on siin ja praegu. Kuna infot ja müra on hästi palju, siis kuidagi leida iga päev mingisuguseid asju, mis annavad elamisele mõtte. Märgata neid pisidetaile, millest suur pilt koosneb, olla ise avatud silmadega, tähelepanelik. 

Kokkuvõttes võib öelda, et lavastaja Marta Aliide Jakovski tõi olulise teema – leina – publiku ette võimsal ja mõjuval moel. Tema pühendumine ja sügavus sel teemal näitas, kui oluline on rääkida leinast ning jagada seda ka teistega. Jakovski lavastus julgustab inimesi väljendama oma tundeid ning näitab, et lein on loomulik osa elust, mida ei tohiks varjata ega häbeneda. See oli liigutav ja südamlik lavastus, mis jättis kindlasti paljudele vaatajatele sügava mõtteainet.