Külli Taro: miks ja millal keelata haridussüsteemis tehisaru kasutamine? | Arvamus

Here is a 50-100 words compelling introduction in Estonia about the topic “Külli Taro: miks ja millal keelata haridussüsteemis tehisaru kasutamine? | Arvamus”:

Eesti haridussüsteemis võib olla vajalik tehisaru kasutamine, et parandada õppekvaliteeti ja edukust, kuid mitte ülimuslikult. Külli Taro arvab, et tehisaru kasutamine ei ole alati õige valik, sest see võib kahjustada inimese suhtlemisvõimet ja rahvusliku kultuuri pärandit. Kuidas siis tehisarud peaksid kasutamisele kehtestama piirid? Millal peaksid keelama tehisarude kasutamise haridussüsteemis? See artikkel käsitleb Külli Taro arvamust selle üle.

Külli Taro arutleb Vikerraadio päevakommentaaris hiljutise harno tehisaruskandaali valguses tekstirobotite kasutamise kontrollimise võimalikkuse üle ning küsib, miks üldse ja millal peaks keelemudelitel põhinevate robotite kasutamist õppeprotsessis keelama.

Haridus- ja noorteameti (harno) ebaõnnestunud püüd kontrollida riigieksami sooritamisel tekstiroboti kasutamist olekski ehk jäänud üheks väga kahetsusväärseks äparduseks, aga ameti peadirektori sel nädalal antud intervjuu valas tublisti õli tulle.

Harno juht väidab, et ülikoolides kasutatakse roboti koostatud teksti tuvastamise programme iga päev. Jah, ülikoolides uuritakse võimalusi, aga sel viisil ei tohi teha tudengite tööde kohta otsuseid. Tallinna Tehnikaülikool on oma töötajatele haridus- ja teadusministeeriumi juhise edastanud ning rõhutanud, et seni pole usaldusväärset tehnilist võimalust tehisaru kasutamist kindlaks teha. Usun, et sama suunis on antud ka teistes ülikoolides. Kui riigiameti peadirektor ütleb, et tema üksnes juhib ega sekku asutuse tegevustesse, siis tuleks meelde tuletada, et asutuse juht vastutab ka vajaliku info leviku eest.

Ei pea paika peadirektori hinnang, et harno jõudis tehisaru teemaga pisut ajast ette. Vastupidi, harno näib olevat ajast maas. Juba eelmisel õppeaasta lõpus püüti plagiaadituvastusprogrammidesse luua tehisaru teksti tuvastamise funktsiooni. Ei õnnestunud. Tekstiroboti töö tuvastamiseks on ka tehisaru enda lahendused osutunud ebasobivaks. 

Testimisel on leitud, et tuvastusprogrammid annavad liialt palju valepositiivseid tulemusi. Näiteks sildistatakse tekst roboti looduks juhul, kui seal on korduvad mõtted ja sõnastused, sisutud laused, ebatavalised lausekonstruktsioonid, kontekst puudu, valed järeldused või hoopis keeruline kirjastiil ja liiga kujundlik keel. Ka ilma grammatika- ja õigekirjavigadeta teksti peavad programmid tehisaru looduks. Aga tegelikult võivad täpselt samad tunnused iseloomustada ka päriselt inimese loodud teksti. Ja mida enam keelemudelitel põhinevad juturobotid arenevad, seda raskem on ka nende loodut eristada inimese kirjutatud tekstist.

Seega polegi täna head tehisaru kasutamise kontrolli meetodit. Isegi kui kahtlus tekib, on seda väga raske tõestada. Ja õppurite karistamiseks on vaja vettpidavaid tõendeid.

Lubamatut tehisaru kasutamist saab vältida aga kahel viisil. Esiteks välistada füüsiliselt tehisaru kasutamine. Kui õpilasel oli siiski võimalik riigieksamil kõrvalist abi kasutada, on ka see harno vastutus. Kui harno ei suuda tagada, et klassiruumis toimuval eksamil on tingimused kõigile võrdsed, siis ei peaks läbi kukkuma mitte õpilane, vaid läbi on kukkunud harno.

Teine võimalus on üles ehitada teadmiste kontroll nii, et tekstiroboti kasutamisest poleks lihtsalt olulist kasu. Ehk kontrolli meetod peab muutma roboti abi piisavalt mõttetuks. Kuna ülikoolis toimub teadmiste kontroll tihti arvuti abil ja vahel ka hübriidõppes, kus tudeng saab eksamit sooritada nii klassiruumis kui ka samal ajal kodus arvuti taga, pole tehisaru kasutamine olemuselt välditav. Seega tulebki leida hindamismeetod, kus tehisaru abi oleks piisavalt mõttetu. Õppejõuna olen kasutanud näiteks keerulisemat tüüpi valikvastustega küsimusi, andes vastamiseks piisavalt vähe aega selleks, et jõuaks tekstiroboti abil õige vastuseni. Õppejõu jaoks on muidugi väljakutse koostada küsimused, mis materjali omandanud tudengile oleks jõukohased, ent tehisaru jänni jätaks. Lisaks olen taaselustanud suulise eksami, kus vabas vestluses veendun, kas tudeng on vajalikud teadmised kätte saanud. Suuline eksam on muidugi väga ressursimahukas töö ega pruugi suuremate õppegruppide puhul toimida.

Lõppeks peame endalt küsima, miks ja millal üldse tekstiroboti abi keelata. Kui ka õpilane kasutas näiteks inglise keele eksamiks valmistumisel roboti abi, õppides mõned laused pähe ja need on korrektsed, siis pole ju vahet, kas päheõpitud laused pärinesid mõnest raamatust või robotilt. Korrektne oleks sel juhul muidugi eksamiks ettevalmistumise meetodile või teksti algallikale viidata.

Ise olen pigem tudengeid innustanud, et nad õppeprotsessis kasutaks tehisaru näiteks ideede kogumiseks, teksti toimetamiseks või struktureerimiseks. Tekstiroboti loodud sisu tuim kopeerimine pole lubatud. Mõnevõrra on sotsiaalteadused eelisseisus, sest tehisarust pole nii suurt kasu kui näiteks Pythoni koodi kirjutamisel või keemia ja füüsika valemite meelde tuletamisel. Ehk veel pole põhjust õpet täielikult ümber mõtestada.

Haridussüsteemi ülesanne on muu hulgas õpetada tehnoloogia kasutamist, teadlikkust kõigi selle eelistest ja puudustest. Mõned oskused, näiteks referaatide kirjutamine on küll laste arendamisel vajalikud, kuid tulevikus paratamatult hääbuvad. Sest tehnoloogia võtab selle töö üle. Nii on ju hääbunud ka kalligraafia või arvelauaga arvutamise oskus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Here is a possible conclusion in Estonian:

“Summärime, et küsimus “kui ja miks tehisaruga haridussüsteemis” jääb siiski üldiselt väikeseks, sest need tehnoloogilised vahendid võivad aidata parendada õppe kvaliteeti ja sähälustust. Kuid ettevaatust, et haridussüsteemis on vajalik juurde hinnata tehisaru kasutamise ettevaatusmeeke ja sotsiaalseid tagajärgi, et hoolitseda, et õppe kujunemine jäädaks inimesele ainulaadsesse ja õnnestavasse külge.”