Kristjan Vassil: rahvusülikooli mõttest ja tähendusest | Arvamus

2272998h8244t24

Tere tulemast! Kristjan Vassil on tuntud Eesti poliitikateadlane ja Tartu Ülikooli professor, kes on tuntud oma kireva karjääri ning selgete seisukohtade poolest. Tema viimane artikkel räägib rahvusülikooli mõttest ja tähendusest ning on tekitanud ühiskonnas palju arutelu. Vassil vaatleb artiklis hoolikalt rahvusülikooli rolli Eesti ühiskonnas ning toob välja, miks sellisel haridusasutusel on oluline koht meie kultuuris ja tulevikuperspektiivis. Tema arvamusavaldus on sügavalt mõtlemapanev ning väärib kindlasti tähelepanu.

Eesti Vabariigi aastapäev on sobiv hetk mõtlemaks selle üle, milliseks on ülikool kujunenud meie vabariigi esimese sajakonna aasta jooksul ning milliseks peaks ta kujunema teisel. Ülikoolil on märkimisväärne roll Eesti Vabariigi saamis- ja kujunemisloos. Rahvusülikooli rolli taas mõtestamine peab tagama, et Eesti Vabariik saaks ülikoolile toetuda ka oma teisel aastasajal.

Mida tähendab õigupoolest Tartu Ülikool teist aastasada käivale Eesti Vabariigile? Mis on rahvusülikooli roll tänapäeval? Mis on rahvusteadused? Mis roll on välisüliõpilastel, välistöötajatel? Mis on keele roll maailma ja Eesti teaduses ning kõrghariduses?

Need on tõsised küsimused, mida küsivad ülikoolilt küll poliitikud ja poliitikakujundajad, aga ka üliõpilased ning ühiskonna liikmed laiemalt. Neist küsimustest sõltub ka suund, kuhu ülikool liigub. Neile küsimustele püütakse aeg-ajalt vastata üksikult, aga tulutult, sest kõigi nende küsimuste vastus sõltub sellest, kuidas mõistame rahvusülikooli ja talle seatud ülesandeid tervikuna.

Neist vastusest sõltub ka see, kuidas saame hakkama maailmas, kus külma sõja järgne maailmakord ja julgeoleku jõujooned on muutunud ning lahendusi tuleb otsida pandeemiate, kliimamuutuste, energia- ja majanduskriiside küsimustele.

105. aastat tagasi, 1. detsembril 1919 pidas vastavatud Tartu Ülikooli aulas märgilise ja ajaproovile hästi vastu pidanud kõne 41-aastane ülikooli kuraatoriks seatud endine haridusminister, kooli- ja kõrghariduse edendamist südameasjaks pidanud Peeter Põld.

Oma kõnes seadis Põld ülikooli eesmärgiks osalemise rahvusvahelises teaduses, noorele vabariigile haritlaskonna ette valmistamise, Eesti murede nägemise ning nende lahendamises osalemise töö ja teoga ning omale noorte teadlaste pealevoolu kindlustamise:

“Ülikool on erapooletu teaduste kodu. Selles mõttes on ükspuha, kes siin õpetab, mis keeles õpetab, kui see aga teadus on, mida ta õpetab. Kuid teiselt poolt peab Ülikool olema teaduse kodu, mille erapooletus oluline, mis tunneb kaasa ümbritseva ühiskonna südame tuikamist, mis arvatavas erapooletuses erapoolikuks ei muutu või ära ei külma; mis tunneb küll probleeme, kahtlusi, kuid ei upu skeptitsismi ääretusse merde, vaid ikka tee leiab tagasi töö ja teo juurde, inimese juurde, rahva juurde, keda ta teenib.
Ülikool on rahvuslik kultuuri istandus: osanik üleilmlises, rahvusvahelises teaduslikus ühispüüdes, ei saa ta ennast lahti kiskuda oma ümbrusest, mille nähtusi ta kõigepealt peab valgustama, mille noorust ta eestkätt peab kaasa kiskuma oma paleuste teenistusse, millele ta peab andma oma salvedest ja tagavaradest, et ise vastu saada värsket verd, uusi teaduse kandjaid.”

Ülikooli missiooniks kujunenuna on see eesmärk mõistetav ning tasakaaluline. Ta ei lange oma naba uurimisse, keelelisse ja kultuurilisse kaitsesse, suletusse aga ei jäta samas oma riigi ja rahva huve ning praktilise kasuga seotud teemasid tähelepanuta, hooletusse.

Ülikooli järgmise sajandi kavandamine ja kujunemine ning ülikooli mõju teist aastasadat käivale Eesti Vabariigile sõltub otseselt sellest, millist dialoogi me selle Peeter Põllu 105 aasta vanuse tekstiga peame, kuidas mõistame ja defineerime rahvusülikooli mõistet nüüd Eesti Vabariigi 106. aastapäeva tähistades ja tuginedes oma traditsioonidele, aga mitte end neist kammitseda lastes.

Sadakond aastat on paras aeg, et tähelepanelikult läbi mõelda rahvusülikooli mõte ning mitte peljata seda hoolikalt sõnastatud missiooni vajadusel täiendada. Pakun omapoolse lähenemise rahvusülikooli kaasaegsele rollile1 ülikooli arengu kavandamisel.

Teadus ja õpe

Ülikoolis avaneb teadustöö mitmekesine maailm, mis jaguneb kolme rühma.

Kõige suuremas seisab rahvusvahelise mastaabiga, piirideta uudishimu poolt veetav teadus. Enamus teaduslikust uurimistööst leiab aset just selles vallas, kuna, nagu Peeter Põld on öelnud, “oleme osanik üleilmlises, rahvusvahelises teaduslikus ühispüüdes”. See on iga teadusülikooli ülesanne.

Teise rühma kuulub teadus, mis uurib Eesti rahvast ja maad, kuid on oma loomult võrdlev rahvusvaheline teadus, kus me juhime rahvusvahelisi uurimisgruppe või neis osaledes täiendame oma andmetega olulisel määral võrdlevaid uuringuid. Nii saame lisateadmisi oma maa ja rahva, aga ka uuritava nähtuse kaudu kogu maailma kohta.

Kolmandas, mahult kõige väiksemas rühmas on teadus, mis kirjeldab ja uurib meie inimesi, pärimust, kultuuri, identiteeti. Kui meie seda ei uuriks, siis ei teeks seda ilmselt mitte keegi või siis teeksid väga vähesed. Sedakaudu hoiame elus väärtuslikku teadmist, mis defineerib eestlase olemust, seda, kes me oleme.

Loe rohkem:  Rain Epler: taastuvenergeetika eelisarendamisel on küsimusi vastustest rohkem | Arvamus

Miks selline taksonoomia on oluline? Aga just sellepärast, et see on dialoogis nii Peeter Põllu kui ka teiste sada aastat tagasi koostatud tekstidega, annab ülikooli teadusrollile täpsema sisu ja tähenduse ning võimaldab teha järelduse, et rahvusülikooli jaoks on kõik kolm ülalnimetatud teadustöö suunda kriitiliselt olulised. See on nagu kolme teguriga korrutustehe: kui kasvõi üks tegur on väärtusega 0, on kogu avaldise väärtus 0. Ning mida kõrgem on tegurite väärtus, seda kõrgem on kogu avaldise väärtus.

Üks teaduse suund ei ole tähtsam kui teine. Rahvusteadus ei avaldu üheski grupis eraldi, vaid avaldise väärtuses. Praktilise poole pealt on see teadlastele hästi teada, sest enamik töötavad kõigi kolme grupi vahel ning just see iseloomustab rahvusülikooli teaduslikku ideaali.

Mis puudutab õpet, siis kõrghariduse andmises nägi Peeter Põld Tartu ülikoolil kaht olulist ülesannet: tuleb tagada haritlaskonna järelkasv riigile ja ettevõtetele ning teadlaskonna järjepidevus iseendale. Aga siingi on saja aasta jooksul tekkinud täpsustamist vajavaid suundumusi.

Kui sada aastat tagasi tuli tegeleda Eesti keele kui teaduskeele loomisega, siis nüüd, valdavalt ingliskeelses teadusmaailmas tuleb tagada eesti keele kestmine kõrghariduse ja teaduskeelena. See tähendab, et õppida ja õpetada võib küll igas keeles (just nii, nagu ka Peeter Põld selle sõnastas), aga igal erialal peab säilima ja arenema eesti keel – oskus kasutada seda enese väljendamisel, arusaamisel, õppimisel ja õpetamisel, teaduse tegemisel, mõistete, terminitena.

Seepärast tuleb Põllu käsitlust teadustöö kõrge taseme huvides täpsustada ja nõuda, et keeleoskus peab olema tagatud uurimisrühma, mitte iga üksiku indiviidi tasemel, sest just see tagab korraga nii eriala kõrge taseme kui ka selle kestmise eestikeelsena.

“Üksnes oma eriala tippu taga ajades ja eesti keelt unustades riskime sellega, et meie keel taandub köögikeeleks.”

Mõlemad tegurid on olulised, nii eriala teaduslik kvaliteet kui ka keele kestmine. Üksnes oma eriala tippu taga ajades ja eesti keelt unustades riskime sellega, et meie keel taandub köögikeeleks. Kui nõuame eesti keele oskust kõrgtasemel igal tasandil ja kõigilt, siis jääksid meie pingid lühikeseks ja teadustöö mõju maailmas piiratuks.

Väikese ja ambitsioonika kultuurrahvana ei tohiks me endale nii madalat eesmärki seada. Nagu Põld 1919. aastal, peame meiegi nüüd mõtlema suurelt. Vaadates loodusolude kiireid muutusi maakeral ja eesseisvaid väljakutseid inimühiskonnale, siis vähemalt tosinkonnas valdkonnas on just praegu meile avatud aken alustada uute erialaüleste uurimissuundadega, kus meil on ajast ja ruumist tulenevalt võimalik saavutada konkurentsieelis ja ühendada üheks uurimisgrupiks paljude erinevate erialade teadlaste jõupingutused, kus koostööd on olnud seni vähe.

Need teemad on näiteks süsiniku sidumine, looduslik mitmekesisus ja elupaigad, põllumajandus ning metsateadus. Need uurimisteemad eeldavad ökoloogide, informaatikute, metsa- ja põllumajandusteadlaste, matemaatikute ja statistikute, antropoloogide, politoloogide ja majandusteadlaste tihedat koostööd. Seni on teadlaste koostöö olnud neis valdkondades vähene.

Või võtame teise näite nagu tervishoid, pärilikkus, ennetus ning kliiniline meditsiin. Neiski valdkondades on vajalik uute uurimisrühmade moodustamine, et laborites väljatöötatud arvukad lahendused leiaksid ühistöös tee kliinilisse praktikasse.

Olgu kolmas – mitte mingil juhul lõplik loetelu mõttes – näide julgeoleku ning kaitsevõimekuse, vabade valimiste kaitse, populismi ja radikaliseerumise valdkonnast, kus sügisel 2023 toimunud Slovakkia parlamendivalimised avasid uue peatüki AI-võltsingute kasutamisel ning sedapuhku Euroopas ning sedapuhku otseste mõjudega Ukraina vastupanuvõimele. Õnneks ei näinud me samal skaalal valimiste manipuleerimist oktoobris toimunud parlamendivalimistel Poolas.

Riikliku julgeoleku teemad vajavad konventsionaalse ja küberjulgeoleku, politoloogia, IT- ja tehisintellekti, psühholoogia ning laiemalt käitumisteaduste ekspertiisi ühendamist tervikuks, sest muidu ei suuda me kaitsta demokraatlikke valimisi tulevikus, vältida radikaliseerumise eeltingimusi meie idapiiril. See aga võib haavata meie julgeolekualast vastupanuvõimet määrani, mida me sõjalise võimekusega ei suuda kompenseerida.

Ülikool kasvab nii või teisiti

Tartu Ülikoolis töötab umbes 3600 inimest, neist pooled on teadlased. Uurimisrühmi on 300, mis teeb ühe grupi aritmeetiliseks keskmiseks kuus teadustöötajat. Maailma mastaabis on seda väga vähe ning pealegi on olemasolevad uurimisrühmad enamasti hõivatud juba käimas olevate projektide täitmisega, uute taotluste koostamisega, üliõpilaste õpetamisega jne.

Loe rohkem:  Rait Maruste: kohtuhalduse muutmisplaanist | Arvamus

Kuna meil puudub teadlaste ressurss loetletud väljakutsetele vastamiseks, oleme riigina eksponeeritud mitteteadmise riskile. See risk ei ohusta meid intellektuaalse võimekuse, vaid teadlaste arvu piiratuse tõttu. Seetõttu tuleks tõsiselt kaaluda Tartu Ülikooli teadlaskonna arvu kahekordistamist 3600-ni2 juba Tartu Ülikooli asutamise 400. aastapäevaks ning jõuda 150 maailma parima ülikooli sekka.

Kuidas seda saavutada? Lahendus on taas mitmekesine.

Esiteks tuleb muuta teaduse riikliku rahastamise proportsioone selliselt, et ülikoolide vabalt suunatava raha hulk kasvaks. Seda on võimalik teha juba 2019. aastal sõlmitud teadusleppe raames ilma täiendava koormuseta riigieelarvele.

Teiseks tuleb korda teha korruptsioonivastane seadus ja sellega seotud regulatiivne raamistik, mis võimaldaks teadlastel huvide konflikti sattumata asutada kõrge teadusliku tasemega ettevõtteid ning vajadusel töötada samaaegselt nii eraettevõtluses kui ka ülikoolis.

Meil on võimalik üles ehitada teadusmahukas süvatehnoloogia ettevõtlussektor ning saada selleks abi meie kogenud varajase kasvufaasi investoritelt, see on Eesti teaduse kasutamata potentsiaal. Aga pudelikaelaks on siin just regulatiivne raamistik ja lühikese pingiga ülikool, mitte investorid või oskused, kuidas teadmisi äriks pöörata.

Kolmandaks tuleb suurendada konkurentsipõhise Eestist väljaspool oleva teadusrahastuse mahtu ning toetada neid püüdlusi poliitiliselt. Peame omaenese huvid seadma esiplaanile ning kõige kõrgematel tasemetel võitma endale suuremahulisi, võimalikult väheste piirangutega toetusi.

Tartu Ülikool on seda suunda eelisarendades toonud viimastel aastatel kümnetesse miljonitesse eurodesse küündivaid kõrgetasemelisi teadusgrante. Kusjuures ülikooli investeeringud teadusraha suurendamisse ületavad pidevalt viiekordset võimenduskordajat. Mida suudaksime teha siis, kui sama hoiakuga toetaks meie Brüsseli-suunalist tööd valdkondlikud ministrid oma ametkondadega ning peaminister koos oma bürooga?

Neljandaks tuleks tõsiselt kaaluda laenukapitali investeerimist teadustaristu ehitamiseks (laborite ja hoonete) ning talentide toomiseks rahvusvaheliselt turult.

“Samuti peaks avalduma investeering mõju majanduse struktuuri teadusmahukamaks ja konkurentsivõimeliseks muutmisel.”

Teaduslaen on investeering, mis avaldaks mõju Eesti majandusele SKP tasemel ning tooks pikaajalist maksutulu riigieelarvesse. Tõsi, selle avaldumine ei teki mõne üksiku aastaga, aga viie kuni kümne aasta jooksul peaks olema mõõdetavad tulemused nähtavad. Samuti peaks avalduma investeering mõju majanduse struktuuri teadusmahukamaks ja konkurentsivõimeliseks muutmisel.

See on ainus ettepanek, mis eeldab riigil osalist finantsvastutust, kuid avab teiselt poolt selge teekaardi majanduse elavdamiseks ja püsivaks SKP-taseme kasvuks.

Viiendaks, poliitilistes ja ametkondlikes ringkondades tuleb teaduse olulisusest aru saada ning see peab muutuma prioriteediks. Kaotame palju aega sellele, et selgitada rakendus- ja alusteaduste vahelise tasakaalu vajadust ning asjaolu, et ilma alusteaduseta ei ole võimalik SKP-taseme mõjude avaldumine. Samuti tuleb mõista, et meie teadlaste ja investeeringute nominaalsed mahud peavad kasvama. See peab olema poliitiline prioriteet.

Ülikool kasvab nii või teisiti. Arvan, et ülikooli kasvu kiirendamine on Eesti Vabariigi strateegilistes huvides ning just seetõttu peame seda kasvu planeerima selliselt, et meie riigi huvid oleks tasakaalus rahvusülikooli eripärast ja missioonist tulenevate ülesannetega. Rahvusülikool ei tohi olla oma mõiste ja eesmärgi pantvang, me peame sellesse suhtuma julgelt ja avatult.

Rahvusülikoolina on Tartu Ülikool meie omariikluse seisukohalt kõige tähtsam ülikool. See ei tähenda, et ta on ainus, kuid tal on erilised ülesanded täita, sest Tartu Ülikool on meie kultuuri, keele, rahva ja riigi üks alustalasid. Oma rolli Eesti ees täidab ülikool, kui on avatud, rahvusvaheline, uurimisteemadelt mitmekesine ja teaduse ning ühiskonna vajadusi järgides alati muutumisvõimeline.

1 Need mõtted on koorunud ühe suurema seltskonna ühistööst. Kutsusin nad kokku läinud suvel ning me mõtlesime koos läbi rahvusülikooli tähenduse, teaduse ja õppe rollid.

2 Selle mõtte oluliselt ambitsioonikama sõnastamise eest tänan Tartu Ülikooli evolutsioonilise genoomika professorit Mait Metspalu.

In conclusion, Kristjan Vassil’s perspective on the importance and meaning of a national university provides valuable insights into the role of higher education in Estonia. His argument for the University of Tartu as a symbol of national identity and unity resonates with the historical and cultural significance of the institution. Vassil’s emphasis on the university’s role in preserving and promoting the Estonian language and culture highlights the broader societal impact of higher education. Overall, his article serves as a compelling call to action for the continued support and development of Estonia’s national university.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga