Kolmandatest riikidest töötajate õiguste laiendamine tekitab küsimusi | Eesti

Töötajate õiguste laiendamine kolmandatest riikidest pärit töötajatele on teema, mis on viimasel ajal Eestis palju arutelu tekitanud. Kuna Eesti on üha enam avatud rände ja tööjõu liikumise suhtes, on oluline arutada, kuidas tagada kõikide töötajate võrdsed õigused ning tagada, et nad ei saaks ekspluateeritud või diskrimineeritud. See teema tõstatab olulisi küsimusi seadusandluse, tööturu ja sotsiaalsete õiguste tasandil ning nõuab hoolikat kaalumist, kuidas leida tasakaal kõikide osapoolte huvide ja õiguste vahel.

Euroopa Liit tahab sisse viia ühtse loa süsteemi, mis lubab kolmandast riigist pärit välismaalasel, kes on liikmesriigis töötanud vähemalt kuus kuud, vahetada tööandjat ja viibida liikmesriigis ka töötuna, samuti saada võrdselt teistega töötuskindlustushüvitist. Eesti hinnangul toob see kaasa ülemäärased kulutused sotsiaalsüsteemile.

Siseministeeriumi piirivalve- ja rändepoliitika osakonna nõunik Harry Kattai täpsustas, et direktiivi eelnõu puudutab elamisluba töötamiseks. Eesti jääb hääletusel erapooletuks, sest liikmesriigil võiks olla suurem paindlikkus oma tööjõuturgu reguleerida. Eesti hinnangul toob see kaasa suuremad kulutused sotsiaalsüsteemile, kui inimene on sinna panustanud.

“Peale esimest kuut kuud töötamist saaks välismaalane vahetada tööandjat või jääda töötuks. Töötu abiraha on praegu veidi üle 300 euro ja kui inimene on töötanud kuus kuud ja tal võib olla kaasas ka pereliikmeid, kes ei tööta, siis võib eeldada, et igal juhul selline võimalus, mis on praegu loodud, võib tuua kaasa rohkem sotsiaalsüsteemile koormust, kui inimene ise on sinna panustanud,” rääkis Kattai.

Mis puudutab paindlikkust, siis Eesti sooviks suuremat võimalust reguleerida ise oma tööjõuturgu. Direktiiv paneb paika miinimumtingimused, aga liikmesriik võib alati sätestada soodsamad tingimused.

Kolmandast riigist saabuv töötaja võib olla nii toidukuller kui ka tippspetsialist. Viimasel juhul ei arvesta kavandatav süsteem piisavalt esimese tööandja huvidega, kes on teinud kulutusi välismaalase riiki saabumiseks. Lisandub veel palgakriteerium.

“Täna saame me vabalt otsustada, kellele me kohaldame, millistes sektorites. Peame arvestama, et kõik ei pruugi olla heatahtlikud. Võib olla ka erinevaid elust ja tegevuskeskkonnast tulenevaid probleeme, mistõttu välismaalased on sunnitud töökohta või tööandjat vahetama. See toob kaasa olukorra, kus me ei tohiks palgakriteeriumit alla tuua teatud sektorites, et vältida riigile negatiivse koormuse tekitamist.”

Harry Kattai lisas, et seda, et välismaalasest töötaja kasutab ära võimaluse jääda pärast kuut kuud töötamist abiraha saajaks, ei ole.

“Töötuks olemist on lubatud kolm kuni kuus kuud elamisloa kehtivusaja jooksul. Kui inimene on selle töötuksolemise ära kasutanud, siis ta rohkem seda ei saa teha või siis läheb ära ja tuleb uue elamisloaga. Sinise kaardi puhul, see on siis kõrge kvalifikatsiooniga töötjatele ettenähtud direktiiv – seal ei ole olnud väga suurt töötuks olemist. Räägime kümmekonnast inimesest viimase viie-seitsme aasta jooksul.”

Siseministeeriumi andmetel antakse aastas esmaseid elamislube töötamiseks kaks kuni neli tuhat, koroona-aastatel oli neid vähem, eelmisel aastal veidi üle kahe tuhande.

Kokkuvõttes näib, et kolmandatest riikidest töötajate õiguste laiendamine tekitab Eestis mitmeid küsimusi ja väljakutseid. Kuigi on olemas püüe tagada võõrtöötajatele võrdsed õigused, tekib siiski küsimusi seoses käimasolevate muutustega seadustes ja regulatsioonides. Samuti tuleb arvestada tööturu ja majanduse mõjudega ning leida tasakaal keskkonna, sotsiaalsete ja majanduslike aspektide vahel. Oluline on kaasata erinevaid huvigruppe ning tagada, et töötajate õigused ja heaolu oleksid kõigi jaoks prioriteediks.