Kinosilm | “Sillad Liverpooli” on midagi telesaate ja fännivideo vahepealset | Film

Tere tulemast Kinosilma – Eesti kultuuri- ja kunstimaailma väärtuslikku kallurit, kus sulandumine telesaate ja fännivideo vahele pakub vaatajatele ainulaadset ja kaasahaaravat kogemust. Üks selline meistriteos on “Sillad Liverpooli”, mis võlub oma sügavate emotsioonide ja professionaalse kvaliteediga. See film on midagi enamat kui lihtsalt meelelahutus – see on tõeline kunstiteos, mis haarab sind kaasaervas ja jääb kauaks meelde. Astu sisse Kinosilma maailma ja avasta enda jaoks midagi erakordset!

Suur võidusõit. Audi Lancia vastu
Race for Glory: Audi vs Lancia*
Stefano Mordini
Itaalia-Prantsusmaa-UK-Iirimaa
Garsu Pasaulio Irasai

“Suur võidusõit” on justkui itaallaste kättemaks mõne aasta taguse filmi “Ford vs. Ferrari” (2019) eest, kus meenutati 1966. aasta Le Mansi 24 tunni rallit, kui autsaider Ford Ferrarist upsaka tolmu välja kloppis. Siin on peksupoisi rollis Itaalia Lancia, aasta 1983 ja autoralli valitsejaks sakslaste Audi, keda on kujutatud samamoodi nagu enamasti nende natse filmides – pidurdamatu ja töökindel, täpne masinavärk, mis enda teel kõigest üle sõidab.

Audid siin filmis ja neid ümbritsev retoorika jätavad mulje nagu käiks jutt tankidest, mis asi on aga Lancia? Mäletab keegi veel üldse seesugust autofirmat? Kiire päring näitab, et täna tehakse vaid üht seebikarbikujulist autot Lancia Ypsilon, mida on võimalik osta vaid Itaaliast. Aga mis teha, kangelaslugude leidmisel ei saa väga valida.

Autobrändide filmidega turundamise lõppematul rajal (vt. ka “Ferrari”) näidatakse arusaadavalt seda, milleks on autod võimelised, ja see on ikka huvitav vaadata, kuigi aju ei vaja sisselülitamist. Rallimehed on õnnelikud. Siin on aga ikkagi üritatud ka karakterdraamat arendada ja sellega jäädakse jänni, sest tegelaste tegutsemine on tihti sihitu ja põhjendamatu. Midagi tahetakse justkui öelda, aga sageli on episoodid arusaamatud.

Filmi üheks teemaks tundub olevat võit ja selle olemus. Tsiteeritakse Sun Tzud, et vahel tuleb osata võita ilma võitmata. Peategelane, Lancia tiimi kunstiline juht (või kuidas teda iganes kutsutakse) Cesare Fiorio (Riccardo Scamarcio) on aga võidu võtnud omale kinnismõtteks kuni sinnamaani, et tekib küsimus, kui kaugele ta on võidu nimel minema.

Oluline pole see, kuhu, vaid see, kuidas sõita. Nii kiiresti kui võimalik. Surm on lihtsalt pealtvaataja, kes on alati kohal. Vastasmeeskonna Audi juhina näeme aga Daniel Brühli, kes toob veel ühe seose rallifilmi-ilmaga, kuna mängis kümne aasta taguses vormelifilmis “Rush” Niki Laudat.

Mis siis järgmiseks: tõsielul põhinev ajaloofilm “Ott Tänaku kiusamine”?

2,5 / 5

Saladuslikud rajad
Sur les chemins noirs
Denis Imbert
Prantsusmaa
Estinfilm

“Saladuslike radade” aluseks on prantsuse tuntud reisikirjaniku Sylvain Tessoni samanimeline ja autobiograafiline romaan mehest, kes end purjus peaga katki kukkus ja võttis elus (ja sõna otseses mõttes) uuesti jalule saamiseks ette palverännaku taolise jalgsi retke läbi Prantsusmaa.

Loos on ju iseenesest draamat ja sisekaemust, aga ilmselt lavastaja nõrkuse tõttu ei tule see filmis eriti hästi välja. Treilerit näinuna olin üsna kindel, et kukkumisest saab ootamatu süžeepööre neile, kes asjaga kursis pole, aga selle asemel laoti nii tema kukkumise fakt kui ka hilisem paranemine juba avaminutitel vaatajale lihtsalt tekstina välja, mängides maha päris head dramaatilise pinge võimalused.

Samasugune kobav stiil iseloomustab kogu filmi ning tundub lihtsalt, et režissöör ei ole osanud seda raamatut õigesti ekraniseerida. Tegelaste reaktsioonid jäävad kohati arusaamatutena õhku, nagu ka nende tegude motivatsioon. Nii et veidi maha mängitud võimalus, kuigi Jean Dujardin on sümpaatne nagu alati.

Tesson aga on pärast seda isiklikku traumat mitte ainult jalad alla saanud, vaid ka mõningaid päris muljetavaldavaid samme teinud. Ta on näiteks ka üks peategelastest mõne aasta taguses unustamatus dokfilmis “Lumeleopard”, kus aetakse Tiibetis lumeleopardi jälgi.

2 / 5

Sillad Liverpooli
Mihhail Valtfogel, Max Keller
Tšehhi Vabariik
Bestfilm

Nonii. Kohe algusest saab selgeks, et “Sillad Liverpooli” ei ole tegelikult film, vaid midagi telesaate ja fännivideo vahepealset. See on “film” selle sõna kõige üldisemas käsitluses, ehk et mingit aega vältav liikuv pilt, aga üheski tehnilises kategoorias ilmselt seda määratlust poleks õige panna.

Telefoniga on varemgi filme tehtud ja see on okei (isegi Sean Baker sai ju suurepäraselt hakkama), aga sel juhul peaks ikkagi natuke ka kadreeringut vaatama ja päris nii ei saa, et mingi tala on keset kaadrit, pool pead ära lõigatud või ei suuda otsustada, kelle poole kaamerasilma keerata. On käidud kaasas, võetud üles ja pandud mingisse järjekorda. Olgu ta nii.

Lisaks tundub filmi alguses, et ei ole justkui millestki rääkida ega midagi näidata. Kohe kuidagi ei saa asi vedama ning süda aimab kõige hullemat. Lisaks tekitab õudu kogu venekeelne keeleruum – vene pealkiri, vene tiitrid, venekeelne taustahääl. Kaadris rõõmustavad mingid jorsid, et Eesti julges venelase ennast esindama valida. Millega on siin tegu?

Filmi edenedes aga asi paraneb. Sisu läheb huvitavamaks siis, kui jõutakse Liverpooli, poolfinaalide ja finaalini. Alika räägib oma otsekoheses stiilis välja päris huvitavaid detaile Eurovisiooni telgitagustest, milleni rahvusringhäälingu paraadportree ei küüni. Samuti rõhutatakse tugevalt Alika Ukraina-meelsust ning tema Ukraina (ja mitte vene!) juuri. Nii et kui see venekeelne film peaks olema mõeldud Eesti venekeelsele elanikkonnale, on siin sellist Putinile vastumeelset seisukohavõttu päris palju, mis ehk mõnel ka korraks robotlikud russitsismid peatada suudab.

Ühesõnaga, “Sillad Liverpooliga” on filmina ikka võrdlemisi küündimatu, aga sellel võib täiesti olla oma funktsioon. Ilmselt pandi selle väljatoomisega aga nii korralikult mööda, et tohutu nii eesti- kui venekeelse fännkonnaga Alika muusikadokki käis avanädalavahetusel vaatamas vaid 65 inimest (!).

2 / 5

Deemonitapja. Kimetsu no Yaiba – Hashira treeninguni
Kimetsu no Yaiba Kizuna no Kiseki, Soshite Hashira Geiko e
Haruo Sotozaki
Jaapan
ACME

Tunnen, et nüüd läks minu basseininurgas küll vesi liiga sügavaks, et mitte öelda lausa üle pea, ja ujumisoskus kipub maha jätma. Ingliskeelne sisukokkuvõte on midagi sellist: Tanjiro teeb läbi raske treeningu Kivi-Hashira Himejimaga, oma teel Hashiraks saamiseni. Samal ajal jätkab Muzan Nezuko ja Ubuyashiki otsimist.

Ei saanud aru? Kardan, et siin ei aita ka mitu korda lugemine. “Demon Slayeri” üüratus maailmas tuleb enne end rikkalikku ja päris huvitavasse folkloori sisse lugeda, et orienteeruda, ja siinne film midagi lihtsamaks ei tee. Alguses on üks tekstikaader ja läheb poole biidi pealt tegevus edasi mingist eelnevast osast. Filmi kulgedes tuuakse pidevalt sisse meenutusi mingites juba aset leidnud sündmustest ning tutvustatakse tegelasi, keda me peaks juba teadma.

Kogu austuse juures anime-sarjade ja -filmide suhtes peaksime seda toodet siin siiski käsitlema tavavaataja seisukohast ja eraldiseisva tekstina ja neid eksameid see toormaterjali suvaline rida küll ei täida. Lisaks sellele algab umbes poole peal justkui täiesti teine film – uued tiitrid, uued tegelased. Lõpuks lähevad küll otsad kokku – taustauuring näitab, et õnnetult sattus selle filmi keskele just ühe lookaare lõpp ja teise algus –, aga sellisel moel filmi teha on ikka täielik haltuura.

Kui esimeses pooles pommitati küll rohke katteta infoga, aga igikestvas võitlusstseenis oli huvitavaid momente, siis on teine osa sisuliselt treeninguks valmistumine ja treening, See on toonilt hoopis infantiilsem ja välja tuuakse anime‘s üsna häiriv lapsik kiljumine ja pisarapurtsutamine, mille lõpuni ratsionaliseerimiseks mul lihtsalt ei jätku kultuurilist mõistmist.

“Demon Slayeri” maailmas on kombeks teha nii, et 26-osalise anime-sarja hooaja kokkuvõtteks tehakse üks täispikk film, mis juhatab sisse edasised sündmused. See on nüüd kolmandat hooaega kokkuvõttev kolmas film. Kui võtta sarja esimene täispikk “Demon Slayer: Mugen Train” – segasel 2020. koroona-aastal maailma kõige kassaedukamaks kujunenud film üldse globaalses koguarvestuses –, siis seda saatsid esialgu samad probleemid, aga pärast alguses viis minutit kestnud segadust selle üle, kes on kes ja mis toimub, pakuti jätkuks vägagi põnevat lugu rongiga kokku sulanud deemonist, kellega tuleb elu ja surma peale võidelda.

Suurepärase “Mugen Trainiga” aga ei anna seda uut pikka filmi kuidagi võrrelda, nii et fännid vaatavad selle ära niikuinii ja neile need linastused on ennekõike ka mõeldud, aga ilma midagi eellugemata või -vaatamata on ülejäänutel siin väga keeruline oma teed leida.

1,5 / 5

Madam Võrk
Madame Web
S. J. Clarkson
USA
ACME

Kuskilt silma jäänud lause ““Cats” of the superhero movies” ajas mind jube ette elevusse, et mis imevigurit meile siis näitama hakatakse. Madam Võrgul on vist tõesti tugevad superkangelase võimed, sest ta suutis mu muuta täiesti meelemärkusetuks, ehk et ühel hetkel magasin nagu kott.

Ärkvel olles sai aga nautida täiesti ajuvaba süžeed, väga puist näitlemisstiili ka neilt, kes muidu ka häid rolle teinud (kuigi tuleb tõdeda, et Dakota Johnson mängib iga osa nii nagu oleks just erootikatelefoni kõne vastu võtnud), täiesti alakasutatud üleloomulikku elementi (Miks ja kuidas see võime töötab? Mis sellega veel teha saab?) ja eriti ebaisuäratavat isuäratajat järgmis(t)eks osa(de)ks, kus tegutseb kolmest noorest tüdrukust koosnev ämblikkangelaste trio.

Kui vanasti oli Ämblikmees ainulaadse saamislooga ainulaadne tegelane, siis nüüd on kuskil vihmametsade võsas terve ämblikrahvas ning sarnane võime levib jõudsasti edasi ka meie maailmas. Isegi Sydney Sweeney on siin täiesti mõttetu, ja ennustaks mingis kombinatsioonis nii näitlejatele kui ka filmile Kuldseid Vaarikaid meeneks.

Film kukkus kolinal läbi, nii et võib-olla me ei saagi teada, mis neist edasi saab, aga kuna “Madam Võrk” on aga oma totruses siiski täiesti kahjutu ja enamjaolt planeerimatult koomiline, siis päris ühte punkti ei paneks.

1,5 / 5

Kokkuvõttes võib öelda, et “Kinosilm | “Sillad Liverpooli” on midagi telesaate ja fännivideo vahepealset | Film” on unikaalne ja huvitav looming, mis pakub vaatajatele uut perspektiivi nii tele- kui ka fännikultuurist. Film suudab haarata publikut oma kunstilise lähenemisviisiga, samal ajal pakkudes sügavamaid emotsionaalseid kogemusi. “Sillad Liverpooli” on suurepärane näide sellest, kuidas filmil on võime ühendada erinevad žanrid ja pakkuda midagi uut ja põnevat. Kindlasti tasub seda filmi vaadata ja lasta end selle maagilisel maailmal kaasa haarata.