Kersti Kaljulaid: olen võtnud tööelus riske, et lapsed saaksid teha, mida tahavad | Inimesed

Kersti Kaljulaid: Riskid lapse unistuste eest

Kersti Kaljulaid, Eesti endine president, räägib oma meeldejäävasest elust ja karjäärist. Ta avab ukse oma südamesse, rääkides, kuidas ta tööelus riske võttis, et oma lastele võimaldaksid unistusi realiseerida.

"Olen alati uskunud, et lapsed peaksid vabaduses valima oma teed," ütleb Kaljulaid. "Minu eesmärk oli luua neile keskkond, kus nad saaksid julgelt lendada ja oma potentiaali avastada."

“Üks asi, mida ma olen alati väga tahtnud, et ma ei pea kunagi oma lastele ütlema, et sa ei saa seda teha, sest me ei saa seda endale lubada. Olen olnud nõus võtma tööelus riske ja vastutust, et minu lastel oleks võimalus teha seda, mida nad tahavad. Minul endal ei olnud,” ütles Kaljulaid ning jutustas märgilisest jutuajamisest kahe võimaliku tulevikustsenaariumi üle tütar Silja Märdlaga, kes oli toona kaheksa- või üheksa-aastane.

Kersti rääkis, et oli kaks valikut: kas mõistliku pikkusega tööpäevade ja garanteeritud puhkusega töö või juhtivad rollid eraettevõtluses, mis aga tähendas kodunt eemalolekut ehk seda, et lapsed peavad suuresti ise hakkama saama.

“Silja arvas, et võiks ikka olla nii, et käi siis pealegi rohkem tööl, aga et me ei oleks oma valikutes väga piiratud, sest ma ütlesin, kui me valime selle tee, et ma olen hästi palju teie jaoks olemas, tähendab see materiaalset piiratumat elu. Teisel juhul ma töötan hästi palju, aga siis me saame endale üht-teist lõbusat selles elus lubada.”

Emaga saatesse tulnud Silja konkreetset jutuajamist küll ei mäleta, kuid aeg on tal hästi meeles – see tähendas talle palju vastutust. Nii oli tema õlul näiteks venna lasteaiast toomine ning söögi tegemine ja poes käimine, sest ema tööpäevad olid väga-väga pikad. “Ma nägin, et ma teen rohkem kui mu keskmine klassikaaslane, aga ma ei mäleta seda halva kohustusena ega tundnud puudust, et ema nii palju ära on. Toimetasime oma asju, mängisime õues jne,” jagas Silja.

Kersti mäletas, et ühiskonnas valitses hoiak, et emad peavad kogu aeg olemas olema ning kuldmedaliga keskkooli lõpetanud tüdrukud läksid kodumajandust õppima, et kodule keskenduda – valmistuda eluks alleaa-tüüpi Eesti Vabariigis, nagu Kersti nimetas: “Kuid ühtäkki selgus, et sellise pastoraalse unistuse – et kõik emad on kodus – realiseerimiseks ei jätku raha. Tegelikult enamik emadest töötas.”

Kersti tunnistas, et mõistagi oli temas väike süütunne, et ta palju eemal oli. Kokkuvõttes on ta oma tütrega ääretult rahul: “Olen väga tänulik, et mul sedasi saatusega vedas, et esimene laps oli nii mõistlik.”

Lapsed kui sõbrad

Kerstil on kahest abielust neli last, lisaks Siljale kolm poega. Oma lapsi on naine alati kohelnud kui täiskasvanud sõpru: “Alates sellest hetkest, kui nad inimkonnast aru saavad – mis juhtub üsna vara. Ma ei ole ennast tajunud kui kasvataja, nad on ikkagi sõbrad, kes on sinuga su eluteel kaasas. Mu meelest töötab see niimoodi paremini.”

Tema hinnangul on taoline hoiak kõiki tema lapsi kujundanud: “Meil ei ole perekonnas hierarhilisi suhteid mingil moel. Kõigil on oma arvamus, nad väljendavad seda ja tavaliselt jäävad selle juurde.”

Kersti nentis, et on olnud hetki, kus ta arvab, et lapsed võiksid teha teisiti, kuid nad on teinud siiski omamoodi ning sageli on lastel olnud õigus. “Ma ei näinud vajadust kaagutada ja õpetada, et tehke nii. Igaüks peab ise toimetama,” rõhutas ta ning selgitas, et ta ise ei talu selget raamistamist ega kasvatamist ning seetõttu ei hakanud ka oma järeltulijate peal seda üritama.

“Arukas laps suudab ise raamides püsida,” on Kersti kindel.

Mis puudutab ohuteavitust elule ja tervisele, siis näiteks suitsu- ja alkoholijutud räägiti nende kodus selgeks väga varakult, juba kaheaastastele.

“Mina ei ole siiamaani ühtegi sigaretti isegi proovinud, ka vesipiipu ei julge proovida, sest äkki hakkab meeldima. Kuidagi on see teadmine, et sinu enda huvides on mitte nende asjadega kaasa minna,” kommenteeris Silja ema varast sõltuvusainete hoiatusjuttu.

Kersti sõnul kõneles ta lastega neist asjust nii vara, kuna sellises vanuses ei sea nad veel vanema autoriteeti kahtluse alla: “Ja see kasvas neisse ilusti sisse. Kui nad olid kolme-nelja-aastased, võisid nad mõnele suitsetajale ütlema minna, et kuule, hei, sa rikud oma tervist, sest nad heatahtlikult arvasid, et võib-olla pole inimesele sellest räägitud.”

Ema, abikaasa, president

Kersti Kaljulaid peab presidendiametit enda elu kõige veidramaks juhuseks põhjusel, et sattus ametisse väga ootamatult.

“Ma ei olnud Eestiski, ei olnud Eesti poliitikas kuidagi aktiivne ja kuskil tuli kellelgi see mõte. Ja et see niimoodi realiseerus pärast seda, kui täiesti pädevad kandidaadid ei suutnud parlamendis enamust koguda. See kindlasti on kõige veidram,” muigas ta ning saatejuht Sten Teppani küsimusele, kas ta teeks sama raja läbi uuesti, vastas jaatavalt, kuna tema ametist lahkudes näitasid küsitlused, et rahvas sooviks tema jätkamist.

“See oli fantastiline amet,” lausus Kaljulaid.

Presidendiamet tuli üllatusena muidugi ka Kersti perekonnale. Tütar Silja meenutas, kuidas palju aastaid Luksemburgis Euroopa Kontrollikojas töötanud ema käis tal Eestis abis ning kuna oli teada, et Kersti ei soovi seda tööd jätkata, lootis Silja, et kodune elu beebiga läheb tema nn täiskohaga ema naastes lihtsamaks.

“Ja siis tuli see uudis, eks ole. Ühesõnaga sel oli kriips peal,” nentis Silja.

Kersti sõnul oli tema presidendiametisse astumine aga eriti raske kogemus ta noorematele poegadele, sest nad olid Luxemburgist tulles Eesti eluga, just koolieluga kohanemas. “Eks kõik said ju aru, et see tähendab veelgi vähem ema,” tõdes Kersti.

Saatejuhi küsimusele, mismoodi mõjutas presidendiks saamine kodust atmosfääri, suhet abikaasaga, vastas Kersti, et Rene (Georgi-Rene Maksimovski – toim.) oli juba enne seda täiesti vabatahtlikult olnud nii-öelda see esimene lapsevanem, kes on kodune igapäevane hoolitseja. Ta rõhutas, et siin pole mõtet mingit traagikat otsida, sest ei ole vahet, kes kodule pühendub.

“Teenib see, kel on sel hetkel erialaselt parem väljavaade ja kui see sobib pere elukorraldusega, on sugu sekundaarne. Minu Luksemburgi töökoht oli selgelt tootlikum ja meil oli selline võimalus, et üks pereliige töötab ja nii see läks,” kirjeldas Kersti presidendiametile eelnenud elukorraldust.

Nii võttis abikaasa loomulikult sedagi, kui Eestisse naastes jäi laste eest hoolitsemine varasemaga võrreldes veelgi enam tema kanda.

Küsimusele, mismoodi mõjutas ema presidendiamet Siljat, lausus viimane, et hakkas märkama, kuidas inimesed teda teatud pilguga vaatavad, aga midagi öelda või küsida ei julge. Ta tajus, et teda tuntakse ära, kuna nad on emaga väliselt sarnased. Üht halvemat sorti kogemust jagas ta ka – nimelt uurisid inimesed pärast tema töövestlust ta tulevaselt ülemuselt esimese asjana, kas Silja on ülbe.

“Minu jaoks on see täiesti arusaamatu ja kurb, et inimesed mõtlevad, et need, kellel on tähtsad rollid, on ülbed. Ja et nende lapsed on ülbed,” sekkus Kersti.

Ka imestas Silja, kuidas kirjutati artikleid sellest, et president sõitis jalgrattaga või tegi seda või toda igapäevast tegevust. “Aga see on ju normaalne, et ta sõidab või teeb midagi. Kui harjuks juba ära sellega, et inimesed on tavalised,” soovis Silja.

“Käbi ei kuku…” on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.

Kersti Kaljulaid’i lugu on julgustav näide sellest, kuidas riskide võtmine võib viia edukuseni ja samal ajal anda lastele vabaduse oma unistusi järgides. Tema teekond näitab, et edukad naised võivad olla nii ambitsioonikad kui ka armastavad vanemad, kes pakuvad oma lastele õnne ja julgustavad neid oma sihte järgima. Kaljulaid’i elus näeme, et Eesti naise väärtus ei piirdu ainult peres ja koduseid ülesandeid, vaid ulatub kaugemale – poliitikasse, intellektuaalsesse alasse ja rahvusvahelisse koostöösse.