Kersten Kattai: kas bussid jäävad maakondades oktoobris seisma? | Arvamus

Kersten Kattai, a prominent figure in Estonian transportation, is stirring up controversy with his bold statement that buses will come to a halt in the counties this October. As the CEO of a major transportation company, Kattai’s warnings have sparked debate among citizens and officials alike. Will the rural areas be left without vital public transportation? Is there a larger issue at play that needs to be addressed? Join the discussion on this pressing issue and delve into the implications of a potential bus shortage in our communities.

Maakondade ühistransport vajab senisel kujul toimimiseks riigilt ainuüksi sel aastal juurde 26 miljonit eurot. Kui muud transpordiliigid saavad hakkama, siis maakondlik bussitransport ilma konkreetsete ja kiirete otsusteta ellu ei jää, kirjutab Kersten Kattai.

Eesti riigieelarve ei ole pelgalt raamatupidamislik dokument, vaid seadus, mis annab elanikele ja ettevõtetele sõnumi avalike teenuste tagamisest. See loob kindluse elu ja tegevuste korraldamiseks nii perede kui ka ettevõtete jaoks. Riigieelarves laiutab aga elanikele lubatud ühistranspordiühenduste tagamiseks vähemalt 26 miljoni euro suurune auk. Teisisõnu sõidavad bussid kuni oktoobri lõpuni ja edasi peab igaüks ise oma liikumise korraldamisega hakkama saama.

Regionaalminister Madis Kallas on tunnistanud ühistranspordi rahastuse puudujääki. Kuid ebanormaalselt oleme juba alates 2020. aastast ehk viiendat aastat seisus, et aasta alguses puudub ühiskonnal puudub kindlus, kas bussid sõidavad aasta lõpuni.

Kusjuures rahastuse auk ei mingi ootamatu kulude kasv, vaid maakondlike ühistranspordikeskuste kavandatud bussiliinide toimimiseks ja selleks sõlmitud lepingutes kokku lepitud üldise hinnakasvu tempo. See on väga lihtsasti prognoositav ja riigieelarvesse planeeritav kulu, mis on ühiskonnale lubatud ja ühistransporditeenuse tagamiseks vedajatega sõlmitud lepingutes kirjas.

Kas valitsusel on nähtav lahendus sellele küsimusele? Aus vastus on, et lahendust ei ole. Ministeeriumitel ei ole aimugi, kust leida raha käesoleva aasta puudujäägi kompenseerimiseks.

Juttu on olnud lisaraha leidmisest riigieelarvest, aga see vajaks ka kõigi koalitsioonipartnerite heakskiitu, mida praeguse seisuga teadaolevalt ei ole. Võimalus oleks automaksust kogutava raha suunamine ühistransporti ja liikuvusteenuste arendamiseks laiemalt. Aga teadaolevat ei ole ka selle kohta mingit kokkulepet. Seega oleme taas konkreetsetest otsustest ikka väga kaugel.

Oleme ühistranspordiga Eestis täna patiseisus: ühelt poolt tahame vähendada kasvuhoonegaase ja autodega sõitmist ja teiselt poolt odavat, kuid atraktiivset ühistransporti. Need eesmärgid on teineteisega vastuolus. Kui piirame autode kasutamist, peame samal ajal parandama teisi liikumisviise. Soovides, et autodega sõidetakse vähem, peame oluliselt tõstma ühistranspordi kiirust ja kvaliteeti.

Maapiirkondade elanikud on üha suuremas liikuvusvaesuses. Inimesed on reaalselt hädas, et jõuda tööle või korraldada laste huviringidesse jõudmine. Tehased korraldavad juba ammu ise oma töötajate transporti. Ei ole võimalik, et inimesed saavad lõpetada auto kasutamise olukorras, kus pidevalt ripub kirves maapiirkondade bussitranspordi väljasuremise kohal.

Regionaalministeeriumi eksperdid on tutvustanud liikuvusreformi kontseptsiooni. Selle eesmärgid – tõsta ühistranspordi kuluefektiivsust ning parandada teenustele ligipääsu kõigis Eesti piirkondades – on õilsad ja õiged. Pikk plaan, kuhu jõuda, on asjakohane, kuid täiesti ebaselgeks jääb, kuidas selleni jõutakse, ehk millal tehakse vajalikud poliitilised otsused ja tagatakse õiguskindlus nii ühistransporditeenuse tagamiseks kui ka selle kvaliteedi tõstmiseks. Neid otsuseid saavad teha vaid poliitikud.

Reaalsus on see, et ilma konkreetsete reformi rakendamist võimaldavate otsusteta räägime parimal juhul maakondliku bussitranspordi säilitamisest sellisena, nagu see on. Tegeleme sellega, kust kraapida kokku raha, et mitte hakata olemasolevat liinivõrku kärpima. Rääkimata sellest, et oleksime võimelised tegema kõikehõlmava liikuvusreformi, mis seoks kõik ühistranspordiliigid ühtseks tervikuks ja vastaks inimeste reaalsetele liikumisvajadustele. Kui me ei tea, mis saab järgmisel poolaastal, siis millisest reformist saame rääkida pikemas vaates?

“Meil on riigina väga ambitsioonikad kliimaeesmärgid, nende täitmise üks oluline osa on just nimelt ühistranspordi kasutatavuse suurendamine.”

Õige vastus on, et ilma kogu Eesti ühistranspordi rahastamismudeli ülevaatamise ja kaasajastamiseta ei olegi suurest liikuvusreformist võimalik rääkida. Meil on riigina väga ambitsioonikad kliimaeesmärgid, nende täitmise üks oluline osa on just nimelt ühistranspordi kasutatavuse suurendamine. See aga ei juhtu üleöö ja käsu peale.

Inimeste meelitamiseks ühistransporti peab see vastama nende tegelikele liikumisvajadustele, olema mugav ja kiire. Üks oluline samm peab seejuures olema maakonnabussiliinide kiiruse tõstmine. Selle aluseks on muidugi see, et ühistransport oleks toimiv ja kogu Eestit kattev selle liikide üleselt. Aga nagu öeldud, senise rahastamismudeliga jätkamisel, mil me igal aastal kraabime kokku puudujääki, need unistused teoks ei saa.

Selles olukorras on kummastav lugeda, et liikuvusreformi kontseptsiooni poliitiliselt huvipakkuv tegelik sisu paikneb selle viimasel, investeeringute leheküljel, kus on ette nähtud Haapsalu raudtee rajamine. Tegemist on seega uute ja ülikallite ühenduste loomisega nii investeeringu kui jooksva käigushoidmise mõttes. Suunates ühistransporditeenuse niigi puudujäägis oleva arendusraha kitsa mõjuga finessidele võime kohe ära kustutada ilusa plaani ühistranspordi atraktiivsuse tõstmisest kõigis Eesti piirkondades.

Ühistranspordi toetusvajadus ka praegusel tasemel säilitamiseks kasvab koos üldise hinnatõusuga lähiaastail jätkuvalt. Kui meie eesmärk on saada inimesed autodest ühistransporti, kui meie eesmärk on elu säilitamine maapiirkondades, kui meie eesmärk on tegelikule liikumisele vastav liikuvusreform, siis on aeg otsustada. Poole aasta kaupa puudujääke lappides me enam edasi ei purjeta, inimestel on vaja kindlust, et maalgi elades saavad nad liikuda, ning ettevõtetel on vaja kindlust, et teha investeeringuid inimeste paremaks teenindamiseks.

Overall, Kersten Kattai’s article raises important concerns about the potential suspension of bus services in Estonian counties in October. The lack of government funding and support for public transportation is a pressing issue that needs to be addressed in order to ensure reliable and accessible transportation for all residents, especially those living in rural areas. It is crucial for policymakers to prioritize public transportation as an essential service and allocate sufficient resources to prevent the disruption of bus services in the future. The well-being and mobility of Estonian citizens depend on it.