Kaupo Meiel: etendused, mida ei toimunud, lõid teatrisündmuse, mis toimis | Arvamus

Kaupo Meiel on Eesti teatri- ja muusikamaastikul tuntud nimi, kelle loovus ja kirevad etendused on alati publikut köitnud. Tema uuenduslik lähenemine lavastustele ja julged kunstipärasused on teinud temast ühe hinnatumaid lavastajaid Eestis. Viimane etendus, millest ei toimunudki, kuid mis lõi teatrisündmuse, mis jäi kauaks meelde, räägib palju Meieli geniaalsusest ja riskialtidusest. Tema looming on julge, eksperimentaalne ja kaasakiskuv ning jätab alati publikule unustamatu elamuse. Kaupo Meiel on kahtlemata üks Eesti teatri suurkujusid, kelle loomingut tasub kindlasti avastada ja kogeda.

Tartu Uue Teatri lavastuse “Ants, Ants, Ants” etenduste ärajätmine oli harvanähtav ühiskondlik kokkulepe, mille ühel pool oli kunst ja teisel pool päriselu. Vastamist vajab veel küsimus, millised nurgad said meie teatrimaastikul selle sündmusega tahes või tahtmatult maha lihvitud, arutleb Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.

Eelmisel nädalal sai Tartu Uues Teatris lavaküpseks lavastus “Ants, Ants, Ants”. Esietendus toimus, aga rohkem etendusi ei tule.

Teater seletas, et “lavastus “Ants, Ants, Ants” tõukub autsaidermuusiku Ants Laidami lauludest ning pidi olema uurimus autsaiderite püüdlustest. Vahetult enne esietendust ilmus meediasse palju trupile teadmata infot Laidami vägivaldsest käitumisest perekonnas. Kuna lavastus ei ole Laidami elust ega heroiseeri teda kuidagi isikuna, siis otsustasime esietenduse teha. Kuid see on ka kõik.”

Trupp leidis, et taolise taagaga lavastust pole võimalik sellisel kujul edasi mängida. “Kunst on kunst, kuid valu on valu ja siin me piire kompama ei hakka,” seisis teatri avalduses.

Tartu Uus Teater palus vabandust kõigilt, kellele teema on haiget teinud, esietenduse kassa kantakse naiste tugi- ja teabekeskusele, järgmiste etenduste piletid ostetakse tagasi või suunatakse neist saadud raha annetusena perevägivalla vastu.

Hetkeolukorras astus Tartu Uus Teater ainuvõimaliku sammu, kuigi teisest küljest oleks piiride kompamine just nimelt see, mida kunst, olgu teater või mõni muu meedium, tegema peaks. Lähiajast on meil ju võtta üks teine piiride kompamine, see on Estookini ja Rebeca Parbuse sõjas hävinenud linnaruumi kujutav installatsioon “Hetk” Tallinnas.

Oma tugevat sõnumit kannab nii Tartu lavastuse “Ants, Ants, Ants” etenduste ärajäämine kui ka installatsiooni “Hetk” mitteärajäämine. Mõlemad sündmused – ühe toimumine ja teise mittetoimumine – juhivad tähelepanu kannatusele ja valule ning mõlemad on kindlustanud oma koha Eesti kultuuriloos kui ettevõtmised, mis panid kaasa mõtlema ja tundma needki inimesed, kes poleks seda lavastust vaatama läinud, ja need, kellel jäävad Tallinnasse üles pandud sõjakoledusi kujutavad plakatid nägemata.

“Tartule ainuomane ja iseomane kultuur ongi ju see, mida on teinud nimelt autsaiderid.”

Kindlasti oli Tartu Uuel Teatril raske etendustest loobuda, sest neile eelnes ju kogu trupi suur vaimne ja füüsiline pingutus, mis on iga lavastuse alus. Tahtmised ja kavad olid kindlasti kõige paremad, ei maksa teatrit süüdistada ei selles, et nad selle materjali üldse ette võtsid ega selles, et nad esietenduse tegid, isegi kui see jäi viimaseks, on ju uurimus autsaiderite püüdlustest midagi, mis seostub väga hästi eriti just Tartuga, tänavuse Euroopa kultuuripealinnaga. Tartule ainuomane ja iseomane kultuur ongi ju see, mida on teinud nimelt autsaiderid.

Kuhugi pole kirjutatud – vähemalt veel ei ole, aga küll saab ka kirjutatud –, et autsaiderid või peavoolu kultuuritegelased, ükskõik kui tublid, tuntud või legendaarsed nad ka pole, peaksid samal ajal olema ka eeskujulikud kodanikud, kaugel sellest. Meenutame nüüd Kaarel Irdi ja Juhan Smuuli, Ants Laidami juhtum läheb samasse ritta.

Irdist ja Smuulist kõneldes ei saa me mööda vaadata nende punaminevikust ja küüditamisest, Laidamit meenutades ei saa me mööda vaadata perevägivallast. Kunst ja elu on rohkem läbi põimunud, kui ükskõik millist teatrietendust vaadates või raamatut lugedes tundub.

Tartu Uus Teater suutis etendustega, mida ei toimunud, luua teatrisündmuse, mis toimis. Võimalik, et Antsu-lavastuse autorid oleksid pidanud olema rohkem kursis sellega, millise isiku nad lavale toovad, võimalik, et nad näevadki kunsti ühtemoodi ja elu teistmoodi, aga lõputult pole põhjust seda kõike neile ette heita. Viga on tehtud, viga on parandatud, küsimus on selles, mida me juhtunust õppisime ja kuidas edasi elada ja luua.

Üks toimunu tagajärg, mis teatreid võib edaspidi kammitseda, puudutab kaasaega, kaasaegseid inimesi, dokumentalistlikku lähenemist. Kõigega ei jaksa keegi kursis olla, sest kõike ei tea keegi ja ehk on edaspidi turvalisem mitte riskida.

Hitlerist või Stalinist võib lavastuse välja tuua, kuigi nad oli tuntud kurjamid ja massimõrvarid, sest ajavahe on pikk ning ajalugu on neile andnud hinnangu, mille vastu vaevalt keegi minna söandab. Selles mõttes, et ma ei usu, et mõni uuslavastus vähemalt lähiajal näitaks Hitlerit lihtsalt kunstihuvilise taimetoitlasena, keda on valesti mõistetud, ja Stalinit veinisõbrast vembumehena, keda on samuti valesti mõistetud. Võiks muidugi nii teha, kunstiline vabadus on kunstiline vabadus ja selle kasutamine eeldab julgust ning teadmist, aga teinekord ka valikut seda teadmist ignoreerida.

Antsu-lavastuse ärajätmine oli harvanähtav ühiskondlik kokkulepe, mille ühel pool oli kunst ja teisel pool päriselu. Igatpidi hea ja kiiduväärt, et see ärajäämine teoks sai, kuid vastamist vajab veel küsimus, millised nurgad said meie teatrimaastikul selle sündmusega tahes või tahtmatult maha lihvitud. Vastutustunnet kui sellist sai ajakajaline teatrikunst igal juhul päris palju juurde, aga pääsu pole sellestki, et nurga tagant piiluvad lava, lõuendi ja kirjapaberi poole nii tühistamine kui ka enesetsensuur.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Kaupo Meieli loodud etendused, mida kunagi ei toimunud, tekitasid teatrisündmuse, mis oli üllatavalt mõjus. Meiel suutis luua kujutlusvõimelise maailma, mis haaras publiku endaga kaasa ning pakkus ainulaadset elamust. Tema looming on värske ja innovatiivne, tõestades, et teater võib olla rohkem kui vaid reaalsete sündmuste jäädvustamine. Kaupo Meieli teosed panid külastajad mõtlema ja emotsioone kogema ning jätsid neile unustamatu mälestuse. Tänu sellistele kunstnikele nagu Kaupo Meiel on Eesti teatrikultuur rikastatud ja elavnenud.