Katzarova: sõja algusest on Venemaal inimõiguste olukord kiiresti halvenenud | Välismaa

Tere tulemast Eestisse! Viimase aja sündmused Venemaal on olnud murettekitavad, eriti seoses inimõiguste olukorraga. Katzarova, juhtiv valitsusväline ekspert, väidab, et Venemaal on inimõiguste olukord kiiresti halvenenud alates sõja algusest. See on tekitanud rahvusvahelistes ringkondades suurt muret. Uudised sellisest olukorrast on Eestis kõneaineks olnud ning meil on kohustus kosuelda sellele tähelepanu juhtida. Loodame, et see teadlikkuse tõstmine aitab kaasa olukorra parandamisele Venemaal.

Milline on teie vaatest inimõiguste olukord Venemaal?

Alates Venemaa täiemahulisest invasioonist Ukrainasse on inimõiguste olukord Venemaal kiiresti halvenenud. See on tegelikult viimase 20 aasta jooksul allakäigul olnud. Alates kahest sõjast Tšetšeenias on inimõiguste kaitsjaid taga kiusatud. Minu hea sõber, Anna Politkovskaja ajalehest Novaja Gazeta tapeti 17 aastat tagasi, nagu ka teised inimõiguste kaitsjad, näiteks Natalja Estemirova Tšetšeenias.

Praegu halveneb olukord iga nädalaga, see on muutunud veelgi repressiivsemaks. Valitsus on heaks kiitnud seaduste paketi, mis on seotud selle nn sõjalise erioperatsiooniga Ukrainas, valeuudistega armeest, Vene armee diskrediteerimise eest kriminaaluurimise alla sattumisega. On terve pakett selliseid seaduseid, mida kasutatakse valikuliselt inimõiguste organisatsioonide ja kaitsjate vaigistamiseks või ükskõik kelle vastu, kes väljendab vastupidist arvamust sõja kohta Ukrainas või kritiseerib Vene võimude poliitikat.

Meil on olukord, kus on vähemalt 700 poliitvangi, nagu on hinnanud Memorial, mis on Nobeli rahupreemia laureaadist organisatsioon Venemaal ja mis on samuti võimude sihtmärgiks saanud ja pidi tegevuse Venemaal lõpetama.

Keegi ei tundu olevat valitsuse pingutuse eest säästetud. Isegi LGTB liikumise kuulutas Venemaa ülemkohus eelmisel sügisel ekstremistlikuks organisatsiooniks. Kogu liikumine terves maailmas ehk miljonid inimesed. See tähendab, et alustati sihtmärkide otsimist. Näiteks eelmisel nädalal istus noor naine Nižni Novgorodis ja keegi nägi tal vikerkaarelipuga kõrvarõngaid ning teavitas politseid ja prokuratuuri. Naine vahistati viieks päevaks ekstremistliku organisatsiooni sümboli kandmise eest, mis on seadusega Venemaal keelatud.

Repressioonidest on naeruväärseid näiteid palju. Üheks on ka mobilisatsioon armees. Sõjaväeteenistusest keelduja seadus on Venemaal olemas, aga armee ei kasuta seda praeguses mobilisatsioonis. Neid inimesi on, kes ei taha teenida sõjas Ukrainaga, sest neil on teadlikud veendumused nagu religioossed või usk rahusse ja nad ei soovi kedagi tappa. Seda Vene võimud ei austa. Nagu teate, ligi miljon meest põgenes üle piiri, et mitte osaleda sõjas Ukrainaga.

Aga kas see meenutab nõukogudeaegset repressiooni või on sinna veel pikk maa minna?

Tegemist on erineva modus operandi‘ga. Jah, on olemas nõukogudeaegseid repressiooni elemente, nagu näiteks opositsiooni häälte ja kriitika vaigistamine, sallimatus kodanikuühiskonna suhtes või isegi kodanikuühiskonna sulgemine, kuulutades organisatsioone välisagentideks, nagu ka kultuuriinimeste välisagendiks nimetamine, viimane neist oli Oleg Orlov, kes on Memoriali üks juhtidest.

See on kõik osa repressiivmasinast. Repressioon on praegu mõneti erinev, sest praegu ei ole oluline arv. Osa ajakirjanikke on küsinud minult võrdlust Stalini ajastuga, aga toona sunniti ju miljoneid inimesi Gulagi. Praegu ei ole küsimus miljonites, kes saadetakse vangi, kuigi vanglasse saadetakse üha rohkem kriitilisi hääli, ja arvestada tuleb neid, kes lahkusid Venemaalt välismaale vangistuse hirmus.

Praegu pole küsimus inimeste hulgas, sest Vene võimud tunduvad tahtvat luua näiteid, et sisestada hirmu rahvasse. Näiteks Vladimir Kara-Murza, kellele määrati 25 aastat vangistust selle eest, et ta oli poliitiline aktivist, ajakirjanik ja valitsuse vastase kõne eest. Või Moskva kohalik poliitik Aleksei Gorinov, kes linnavolikogu istungil väljendas vastuseisu sõjale Ukrainas. Nad arutasid laste joonistuste näitust ja ta ütles, et praegu ei saa korraldada õnnelike laste näitust rahvusvahelisel lastepäeval 1. juunil, kui lapsed Ukrainas surevad meie invasiooni tõttu. Ta sai seitse aastat vangistust. Tema tervis on väga halb.

Sellised näited sisendavad hirmu, sest järgmine poliitik või mõni teine inimene mõtleb kaks korda, enne kui väljendab end ja võib saada vangistuse seitse kuni 20 aastat. Ma arvan, et praegu on repressioonid keerulisemad kui nõukogude ajal olid.

Seega on võimude loodud õhkkond nii hirmutav, et inimõiguste kaitsjate jaoks on töö Venemaal väga raske või praktiliselt võimatu?

See on tõsi. Aga samas on olen kohtunud väga julgete aktivistidega, kes jäävad anonüümseks, sest nad näevad vaeva Ukraina põgenike aitamiseks Venemaal. Eriti nendega, kes tahavad Venemaalt lahkuda teistesse riikidesse, Soome või mujale Euroopa Liitu. Nad aitavad otsida kinnipeetud inimesi, kes tegelikkuses on ju röövitud Venemaa poolt okupeeritud aladelt ja kes pidid läbima filtratsioonilaagri ja Vene armee kontrolli. Väidetavalt on 600 kuni 2000, me ei tea täpselt, kui paljud neist on Vene vanglates.

Väga palju julgeid inimesi proovivad jätkata abistamist, inimõiguste kaitsmist, kuid see on väga raske ja väga ohtlik. Samal ajal on tõenäoline, et avalikult rääkides või isegi kandes näiteks Ukraina lippu või vikerkaarelippu, mis oli enne LGTB liikumise lipuks saades ju rahuliikumise lipp, saad karistada. On peaaegu metafooriline, et Vene võimud jahivad naabri vastu algatatud sõja ajal vikerkaarelippu, mis on rahu sümbol.

On väga oluline, ja tahan seda selgelt rõhutada, et meie, eurooplased peame kindlasti kaitsma neid venelasi, kes on tulnud meie riikidesse ja tahavad luua näiteks poodi, valitsusvälist organisatsiooni, televisiooni, ajakirjandust. Me peame neid aitama. Ja siis kuulen, et mitmes Euroopa riigis ei saa nad Vene kodanikena isegi pangakontot avada. Neid kiusati kodumaal taga, nad tulid meie riiki kaitset saama ja nad ei saa avada pangakontot, sest neid stigmatiseeritakse Vene kodanikena. See on vastuvõetamatu, sest nemad on parimad vahendajad, nad on inimõiguste kaitsjad.

Kas on mingit lootust aidata Navalnõid või Kara-Murzad, kelle tervis halveneb?

Vladimir Kara-Murza tervis on tõesti halb. Tema sõnul on teda proovitud tappa ja kaks korda on proovitud mürgitada, mistõttu on tal diagnoositud polüneuropaatia. Olen korduvalt Vene võimude tähelepanu juhtinud, et isegi Vene seaduste alusel ei tohiks sellise diagnoosiga inimest vangistada, aga Kara-Murza on vangistatud. Teda mitte ainult ei vangistatud, vaid talle määrati 25-aastane vangistus. Isegi vanglaarstid on väljendanud muret, et tema tervis on nii kehv, et tal on sellistes tingimustes jäänud üks või kaks aastat elada.

Ka teiste puhul määravad vangla võimud neid karistuskongi, sest sa ei teinud piisavalt kiiresti oma voodit korda. Ja kui sa ei tunne end hästi, siis sa ei pruugi jõuda seda teha kolme sekundiga. Ehk siis rikkusid vanglarežiimi ja sind määratakse karistuskongi. Kas nende jaoks on lootust? Ma ei tea. ÜRO liikmed, riigid maailmas peaksid suhtlema Vene võimudega ja esitama nõudmise nende vabastamiseks. Olen teinud avaldusi, kuigi Vene võimud ei tunnista minu mandaati. Olen Vene võimudele esitanud taotlusi meelevaldselt kinnipeetud inimeste koheseks vabastamiseks. Kas see juhtub või mitte, on omaette teema. Praegu on sünge ja pisut lootusetu aeg.

Seega sõltub kõik sõja tulemusest?

Probleem on see, et tegemist on süsteemiga. Tegemist pole ühe valitsuse või isikuga, kes on juhikohal. Minu arvates peaksime olema realistlikud ja teadma, et selle süsteemi puhul ei pruugi järgmine valitsus olla inimõigustele orienteeritum praegusest. Tendents Euroopa naabruses on näha, sest on parteisid, mis pole just erilised demokraatia ja inimõiguste armastajad. Ja nad on võimul või teel võimule. Peame olema realistlikud.

Pooldan igati suhtlemist kõigiga inimõiguste nimel. Tegemist on rahvusvahelise õiguse, üleilmsete lepingutega, mille Venemaa valitsus on allkirjastanud. Nad on nende konventsioonide osalised. Kui riik nagu Venemaa on ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmete seas, siis see tähendab, et oled üks viiest ÜRO liidrist, ja seda vetoõiguse pärast. Seega, kui oled päriselt organisatsiooni juht, siis pead austama oma kohustusi rahvusvahelises õiguses, mille see organisatsioon on loonud 75 aasta jooksul, et kaitsta kõikide inimõigusi. See on eeltingimus, kui Vene valitsus tahab olla ÜRO juht maailmas.

On väga oluline, et tuletame neile meelde, et küsimus pole reeglite jõustamises jõuga, vaid läbi ÜRO. Isegi minu mandaadi loomine näitas, et keegi pole seadustest ega ÜRO reeglitest kõrgemal ja isegi alalist liiget võidakse põhjalikult uurida ja pidevalt monitoorida.

Tahaksin näha suhtlemist. Võime ju kurti dialoogi pidada, kuid mina ei paranda inimõiguste olukorda Venemaal, see on valitsuse ülesanne. Nad hävitasid kodanikuühiskonna ja sõltumatu ajakirjanduse, ja me püüame veenda valitsust kaitsma oma rahva õigusi, rääkimata siis veel naabrite õigustest.

In conclusion, the recent statements by the UN special rapporteur on human rights in Russia, Alena Katzarova, highlight the rapid deterioration of human rights in Russia since the beginning of the war. This is a concerning development that requires immediate attention from the international community. Estonia stands in solidarity with the promotion and protection of human rights and calls for Russia to uphold its international obligations in this regard. It is imperative for all nations to work together to hold Russia accountable for its violations and to ensure the safety and dignity of all individuals in the region.