Kaspar Viilup: Nolanile tõi Oscari tema seni kõige normaalsem film | Film

2301675h7722t24

Kaspar Viilup, Eesti filmikriitik ja tuntud filmiarvustaja, on kiitnud Christopher Nolani uut filmi ning nimetanud seda režissööri seni kõige normaalsemaks teoseks. Viilup tunnustab filmi tugevat narratiivi, visuaalefekte ja näitlejatööd, mis on kõik tasemel, mida võiks oodata Oscari-vääriliselt filmilt. Nolan on tuntud oma keeruliste ja mõistatuslike linateoste poolest, kuid Viilup leiab, et tema uus film paneb tema senise karjääri uuele tasemele. Kaspar Viilupi arvamus on kindlasti märkimisväärne ja äratab kindlasti huvi nii filmifännides kui ka kriitikutes üle kogu maailma.

Kogu varasem auhinnahooaeg andis üsna suure kindluse, et ka Oscaritest kujuneb Nolani ja tema “Oppenheimeri” triumf. Selles osas üllatust ei tulnud – kuigi paarist oodatud tehnilist kategooriast jäid nad ka ilma –, küll aga tasub küsida, miks on Christopher Nolan karjääri jooksul seni nii suurest auhinnaedust ilma jäänud.

Seda võib küsida ja rõõmuga küsingi, aga lihtsat ja ammendavat vastust mul tegelikult anda ei ole. Oma rolli mängib küll ilmselt see, et Nolan on oma üle 25 aastase lavastajakarjääri jooksul olnud seni žanrilavastaja. Alates mosaiiksetest krimimüsteeriumitest “Following” ja “Memento” kuni aju plahvatama paneva spioonitrillerini “Tenet”, ta on alati võtnud ette stambid või tüüpmotiivid, mida siis mutriteni laiali lammutada ja hiljem oma autorikäega kokku panna.

Seega jah, juba pikka aega on saanud teda nimetada üheks Hollywoodi popkornikino huvitavamaks autoriks, kuid ta pole kunagi roninud keskpõrandale, kus võtavad mõõtu – vabandust selle pisendava, aga kontrasti rõhutamiseks vajaliku võrdluse eest – normaalsed draamad. Ja “Oppenheimer” on kahtlemata tema kõige normaalsem film, kuid see pole mitte märk sellest, et Nolan oleks sel korral lahjema kokteili kokku seganud. Ei-ei, pigem näitas ta, et hulljulged visuaalsed poognad ja pealtnäha valesti kokku pandud loojutustus ei kuulu mitte ainult äärealadele, vaid need võib rakendada ka tõsielulise draama vankri ette.

Loe rohkem:  Kinodesse jõuab Eeva Mägi mängufilm "Mo Mamma" | Film

Või äkki läks Nolan “Oppenheimeriga” lihtsalt kaua oodatud Kuldmehikest – see oli vist tema kaheksas nominatsioon? – lõpuks välja meelitama, pannes kokku oma nägemuse ideaalsest Oskarisöödast ehk Oscarbait’ist? Kui see ka nii oli, siis tegi ta seda vähemalt nii veenvalt, et me kõik tahtsime möödunud juuli ilusamaid päevi veeta just selle filmi seltsis pimedas kinosaalis. Südasuvi ja kolmetunnine draama tuumapommidest ei sobinud enne möödunud aastast vist kunagi ühte lausesse. Mees, kes viis Tallinna trammid Hollywoodi, oskab tõesti imesid teha.

Aga kui Nolan läheb üha normaalsemaks, siis Kreeka parimas mõttes hullumeelne lavastaja Yorgos Lanthimos muutub iga aastaga ainult ebanormaalsemaks. Omal moel on ta isegi Nolaniga sarnane, kuid selles sarnasuses ka võimatult erinev: nad on mõlemad suured unistajad ja visionäärid, ent kui Nolan hakkab lõhkuma reegleid raamide sees, astub Lanthimos soojenduseks kohe kõigist piiridest üle ja vaatab, mis siis juhtuma hakkab. Tema võlumaailm on nii rikkalik ja kutsuv, et sinna eksib ära ka kõige skeptilisem kinokülastaja, saamata seejuures aru, et maitsva kõhutäie varjus serveeriti talle tegelikult Euroopa arthouse’i.

Neli auhinda Oscaritel võib tunduda korralik saak, kuid tehnilised kategooriad ja igati teenitud parima naispeaosa auhind Emma Stone’ile sillutavad tegelikult vaid teed Lanthimose suurematele triumfidele tulevikus. Ei-ei, ma ei mõtle, et tegu oleks kehva filmiga, otse vastupidi, “Vaesekesed” on meistriteos ja tulevane klassika, kuid nüüd on Ameerika filmiakadeemia selle pöörase kreeklase omaks võtnud. Rest is history, nagu öeldakse.

Laias laastus panevadki need kaks õhtu suurvõitjat paika möödunud filmiaasta jõujooned. Või siiski? Nende kõrval oli ju tegelikult ka kolmas, sugugi mitte vähemoluline konkurent, kelle päästis Oscaritel nulliringist vaid Billie Eilish. Jah, “Barbiele” ennustati möödunud suvel suurt edu ka auhindadel, millele andsid alust purustatud publikurekordid ning kriitikute kiidulaul, nüüd meenutatakse teda pigem preemiate järgi, mis jäid saamata. Kõige kriminaalsem on tegelikult mitte saamata jäänud preemia, vaid isegi saamata jäänud nominatsioon: fakt, et Greta Gerwig ei olnud parima režissööri viie parema hulgas, on lihtsalt kinnitust kõigest sellest halvast, mida Ameerika filmiakadeemia kohta ikka ja jälle räägitakse.

Loe rohkem:  Takkin: kärbes oli filmis heliline vahend, et tuua vaataja näitleja pähe | Film

Ehk siis oli ootuspäraseid võitjaid ja etteaimatavaid, kuigi kahtlemata paremat väärivaid kaotajaid, millest joonistus kokku ilma üllatusteta auhinnatseremoonia. Siiski-siiski, üks väike kollektiivne üllatus siiski oli: tänavu pälvis auhindu kokku kolm Euroopa juurtega mängufilmi, lisaks “Vaesekestele” veel ka Jonathan Glazeri “Huvivöönd”, mis läks koju kahe preemiaga, ning Justine Triet’ “Langemise anatoomia”. On see märk, et Euroopa kinnitab Hollywoodi peavoolus üha tugevamalt kanda? Kui see tõesti nii on, siis võin leppida igavapoolse galaga, sest lõpuks huvitabki mind rohkem filminduse mitmekülgne ja ootamatu tulevik.

PS! Kui te aga erinevalt minust öö läbi üleval ei istunud, siis otsige üles Ryan Goslingu hoogne ja dünaamiline “I’m Just Ken” laulunumber. Midagi muud järele vaatama ei pea, sellest täiesti piisab.

Kaspar Viilupi artikkel “Nolanile tõi Oscari tema seni kõige normaalsem film” on põnev ja informatiivne lugemine filmikunsti huvilistele. Viilupi analüüs Christopher Nolani filmide arengust ja tema võidust Oscari auhinnal “Dunkirk” eest on hästi põhjendatud ning pakub uusi perspektiive režissööri loomingule. Viilupi tähelepanekud Nolanist kui filmitegijast on põhjalikud ja sügavad, ning panevad meid mõtlema sellele, milline võib olla režissööri tulevik filmimaastikul. Kogu lugu on hästi kirjutatud ja kaasakiskuv ning annab lugejale võimaluse süveneda ühe filmitegija loomingusse.

See sissekanne postitati aastal Film. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga