Kaspar Viilup: “Barbie” kaotus Kuldgloobustel on märgilisem kui “Oppenheimeri” võit | Film

Tere tulemast Eesti! Kaspar Viilupi artikkel “Barbie” kaotus Kuldgloobustel on märgilisem kui “Oppenheimeri” võit | Film” annab sissevaate kultuurilise mõju ja olulisuse kohta filmimaailmas. Viilupi võtmeidee võtab kokku olukorra, kus popkultuuri ja meelelahutuse mõju ulatub kaugemale kui ajaloolised sündmused. Artikli mõju ja filmisündmuste analüüs on haarav ning paneb lugejad mõtlema sellele, kuidas meedia ja kultuur kujundavad meie maailmavaadet.

Möödunud aasta kõige räägitum, mõneti ilmselt ka kõige kõmulisem ja samal ajal siiski kriitikute poolt armastatud “Barbie” on aga alanud auhinnahooajal näidanud, et iga edulugu saab ühel hetkel otsa. Kuldgloobustel võitis film küll kaks auhinda, kuid emotsionaalselt lahkub film praktiliselt tühjade kätega, tõdes Kaspar Viilup arvamusloos.

“Barbie” oli nomineeritud seitsmes kategoorias, nende hulgas nii parim komöödiafilm, režissöör, stsenaarium kui ka naispeaosa ja meeskõrvalosa, mille kõrval mõjuvad Billie Eilishi parima loo preemia ning täiesti arusaamatu aasta kassahiti tunnustus kui lohutusauhinnad.

Võib ju mõelda, kas nii meeletu kassaeduga linalugu peabki noppima endale sületäie auhindu, kuid fenomeni nimega Barbenheimer raames olnuks vastupidine lahendus palju huvitavam. Nii “Barbie” kui “Oppenheimer” on mõlemad tippteosed, aga üks neist on üsna selgelt meestefilm ja teine otseselt meestemaailma vastane film, kahjuks jäid selles küsimuses mehed jälle peale.

Aga samal hetkel, kui olen seda väitnud, saan ka oma sõnad ümber lükata. Kreeka lavastaja Yorgos Lanthimose “Vaesekesed”, mis lahkus galalt nii parima komöödiafilmi kui ka Emma Stone parima naispeaosa auhinnaga, on otsekui “Barbie” veidram ja hullumeelsem kaksikõde, mis tegeleb omal täiesti nihestatud moel samade küsimustega.

Lanthimose pööraselt naljakas tõlgendus “Frankensteinist” näitab samuti, kuidas üks esmapilgul heidikuks peetud naine lammutab samm-sammu haaval laiali kõigi teda ümbritsevate meeste maailmapildi. Originaalsed lood ja julged käsitlused ei ole senikaua surnud, kui sellised filmid auhindu nopivad. Rõõm, ainult rõõm.

Tegelikult saan ka veel teist korda oma väite pahupidi pöörata, sest õhtu üks tähelepanuväärsemaid võitjaid oli ka Prantsuse lavastaja Justine Triet’ kohtudraama “Langemise anatoomia”, mis sai lisaks võõrkeelse filmi tunnustusele endale ka parima stsenaariumi auhinna. Taas näitab naislavastaja ilmekalt, kui keeruline on end halastamatus meestekeskses maailmas kehtestada ning oma süütust tunnistada.

Isikliku maitse pinnalt oleksin eelistanud, et mingigi preemia oleks saanud meie põhjanaabrit ehk Aki Kaurismäki oma “Langenud lehtedega”, kuid Ameerikas on ajalooliselt kohtudraamat alati hinnas olnud, mistap oli Triet’ linalool selge konkurentsieelis. Parima stsenaariumi auhinna pälvis “Langemise anatoomia” aga igati teenitult ning tore, et tugevate Hollywoodi konkurentide kõrval läks preemia Euroopa filmile, mida ei juhtu liiga tihti.

Väiksemate rõõmustavate filmivõitude kõrval – Miyazaki “Poisile ja haigrule” parima animafilmi preemia ja kaks näitlejaauhinda Alexander Payne’i “Mahajäänutele” – oli eriti tore näha, et väga kehva sarjavaatajana olin mullu teinud õigeid valikuid ning kõik kolm sarjakategooriate suurvõitjat “Succession”, “Beef” ja “The Bear” olid õnneks nähtud.

Nende kolme sarja pinnalt saab ka hea temaatilise läbilõike sarjanduses toimuvast. “Succ​ession” on eat the rich alažanri üks parimaid esindajaid; “The Bear” on lihtsalt häbematult tugev indie-draama, millele annab paar lisapunkti juurde toidutemaatika ning “Beef” on kinnitus sellest, et originaalsed ja kastist väljas lood saavad just sarjades eriti särada.

Lisaks võib ju rääkida ka kaasatusest. Mustanahaliste näitlejate Ayo Edebiri ja Da’Vine Joy Randolphi​ ning põlisrahvaste juurtega Lily Gladstone’i kõrval tõi ka “Beef” selles valguses mitu auhinda juurde: nii sarja autor Lee Sung Jin kui ka peaosatäitja Steven Yeun on Lõuna-Koreast, naispeaosatäitja preemia pälvinud Ali Wongi juured on aga Vietnamis. Seega neid süüdistusi, et Kuldgloobused oleksid liiga valged olnud, vist tänavu pole karta?

Üht võib kokkuvõtvalt igatahes öelda: kes eelmine aasta kordagi telekat käima ei pannud ja käis kinost kaarega mööda, aga tahaks nüüd uuesti ree peale hüpata, siis seekordsed Kuldgloobuste võitjad on selleks piisavalt mitmekülgne ja huvitav alguspunkt. Ja annab lootust, et ka Oscarid tulevad tänavu põnevad.

Kaspar Viilup’s statement about the significance of the loss of “Barbie” at the Golden Globes compared to the victory of “Oppenheimer” raises important points about the film industry. It sheds light on the value of diverse and unconventional storytelling, as well as the impact of a film’s reception on its cultural and historical significance. Viilup’s perspective challenges the traditional measures of success in the film industry and prompts further discussion about the power of storytelling and the recognition of marginalized narratives. Overall, his insight highlights the need for more open-mindedness and appreciation for a wider range of cinematic achievements.