Kaja Kallas: valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi | Arvamus

Tere tulemast, härrased ja prouad! Täna räägime Eesti tuntud poliitikust Kaja Kallast, kes on seisukohal, et valitsus üksinda ei suuda ületada ühtegi kriisi. Tema seisukoht on tekitanud palju vastukaja ja pole kahtlust, et see teema on hetkel aktuaalne. Kallas on tuntud oma terava arvamuse poolest ning tema seisukohad panevad mõtlema igaüht meist. Mis on tema põhjendused ja kuidas ta näeb kriiside lahendamist Eesti jaoks? Tule kuula ja arutle kaasa!

Ülehomme tähistame oma väikese aga samas nii suure Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva. Palju õnne meile kõigile selle puhul! Seekord ei pea ma kõnet mitte ainult ülikoolilinnas, tarkade mõtete linnas ja Emajõe Ateenas. Ma pean kõnet Euroopa selle aasta kõige kultuursemas linnas, Euroopa 2024. aasta kultuuripealinnas.

Tartu ja tartlased on parim tõestus sellele, et ka kõige keerulisematel aegadel saame me hakkama, sest me oleme vaimult suured. Meie keel ja kultuur on meid liitnud ja hoidnud täpselt nii, nagu ka meie 106-aastaseks saava riigi mõte on sõnastatud meie põhiseaduse preambulas: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Me näeme nii Eestis, aga tegelikult kogu maailmas viimastel aastatel kalduvust rahvusliku isolatsionismi suunas, mille sisu on see, et rahvusliku õitsengu tagab iga rahva enesekeskne eksisteerimine.

Mina ei usu sellesse, ma olen väga kindlalt seisukohal, et Eesti ei tohi enam kunagi olla üksi, me ei tohi enam kunagi olla liitlasteta, me ei tohi kunagi enam lasta oma demokraatlikku riigikorda allavett ujuda. Ainult nii suudame säilitada oma rahvust, kultuuri ja keelt. Euroopa kultuuripealinnaks olemine on üks osa meie ühtekuuluvusest Euroopaga, meie kuulumisest lääne kultuuriruumi ja väärtusmaailma. See väärtusmaailm ei ohusta meie eksistentsi, vaid kindlustab seda. Meil on, mida maailmale näidata, ja meil on, mida maailmalt õppida.

Paraku ei koosne maailm kaugeltki mitte ainult helgetest hetkedest. Probleeme on palju, nii meil kui kogu maailmas. Suures plaanis võib nii meie kui kogu maailma mured kokku võtta ühe sõnaga: sõda. Suure sõja algusest saab 24. veebruaril kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri Venemaa rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad.

Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve. Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad.

Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi riigikogus ja tehke omad järeldused.

Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata, aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, praegusele valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.

Igaühel meist on mingid jutuajamised, mingid loetud lood, mis meid saadavad kogu elu. Mul on sellisteks lugudeks olnud mu vanaema ja ema räägitud lood nende pere küüditamisest ning elust Siberis.

Mitte väga ammu lisandus veel üks lugu, mis tõenäoliselt kunagi ei unune. Võib-olla seepärast, et olen ka ise ema. See on lugu ühest 8-aastasest Ukraina poisist, kes sõja algul pidas päevikut. Tema päeviku esimene sissekanne algab sõnadega: “Sõda. 3. aprill. Pühapäev: magasin hästi, ärkasin üles, naeratasin, tõusin voodist ja lugesin kuni 25. leheküljeni. Mu vanaisa suri 26-ndal. Mul on haav selja peal, nahk on maha kistud, minu õel on haav peas, emal on käe pealt liha maha rebitud ja jalas auk.”

Selle 8-aastase lapse päeviku viimane sissekanne lõpeb paar kuud hiljem sõnadega: “Ja surid minu kaks koera ja suri mu vanaema Galja ja mu armas linn Mariupol on ka 24. veebruarist surnud.” Need on ainult kaks lõiku selle lapse päevikust. Mitte ükski laps ei peaks kunagi midagi sellist läbi elama.

Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt, sealhulgas ka meilt, abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie vabaduse eest võideldes.

Ega meie elu siin Läänemere-äärsel maalapil ole kunagi olnud lihtne, aga samas pole ta kunagi olnud parem, kui on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte. Lennart Meri võttis selle oleviku- ja tulevikunägemuse 1997. aastal kokku väga lihtsalt ja väga ausalt: “Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis”. See oli tõsi siis ja on tõsi ka nüüd. Kuigi toona oli olukord muidugi veel palju hullem.

“Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem.”

Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATO-sse ja Euroopa Liitu, kuid mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle. Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme kümne aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on sel aastal neli korda suurem, samas kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.

Meil on ebameeldiv naaber, aga me tegutseme sihikindlalt selle nimel, et ta meid kunagi ei julgeks tülitada. Me teame täpselt, mida me tegema peame, ja me teeme seda. Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub, lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või kasvõi eestikeelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.

Kuna me juba maksutõusudeni jõudsime, siis räägin teile pisut ka neist lähemalt. Aasta eest, kui teile siin kõnet pidasin, olid kohe-kohe tulemas riigikogu valimised. Tsiteerin ühte lõiku oma toona peetud kõnest:

” … tõsi ta on, et kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.
Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde. Me peame oma riigi tulud-kulud jälle tasakaalu saama. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda.”

Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarvepoliitika juurde, ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu.

Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks meile ja mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest.

Ometigi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist. Enne valimisi täpset maksumuudatuste ja kärbete nimekirja ette vuristada võiksin juhul, kui mul oleks väiksemgi lootus üksinda valitsus moodustada. Ütlen ausalt, seda lootust mul polnud.

Valimised toimusid 5. märtsil ja siis selgusid võimalike koalitsioonide moodustamise matemaatilised variandid. Valijate tahe sel korral oli see, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Pärast seda tuli hakata otsima kompromissi leidmaks lahendust probleemile, mille olemasolus valitseb koalitsioonis täielik üksmeel – meie riigi rahandus on halvas olukorras ja riigikaitse vajab täiendavat raha.

Nagu juba nentisin ei osanud valimiste eel pakkuda täpsemaid võimalusi ei maksutõusudeks ega kärbeteks. Siinkohal loen teile ette lõigu meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahv 106 sätestab, et rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude ning riigi rahaliste kohustuste küsimusi. Kommenteeritud väljaandes on selle sätte vajalikkuse kohta öeldud: peamiseks põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju.

Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Samal ajal meeldib oma riik meile kõigile või peaaegu kõigile. Oma riigi mõte on teha üheskoos asju, mida igaüks eraldi teha ei saaks. Selleks tuleb koguda makse, et neid ühiseid toiminguid kinni maksta.

Keegi tundmatu heategija ei maksa kinni riigi väljaminekuid. Olgu need siis väljaminekud riigikaitsesse, sotsiaalkaitsesse, õpetajate palkadeks või toetusteks. Ja me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik üheskoos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades.

Riik üksi ei saa kogu vastutust enda kanda võtta. Me kõik, iga inimene ja ettevõte, vastutame oma toimetuleku eest. Meie olemegi see oma riik, mingisugust teist Eestit ei ole meie kõrval olemas.

See väike Eesti on silmitsi väljakutsetega, mis on tekkinud meie agressiivse naabri tegevuse tõttu. See sõda ei lõppe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me teame oma kogemustest, et iga kriis tähendab ka uusi võimalusi neile, kes on kiired ja nutikad. Me oleme näidanud oma võimekust kiirete muutustega kaasa minna ja neid vedada. Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.

Usk igavesti kestvasse rahusse on uinutanud paljusid riike ja ettevõtteid, kes peale külma sõja lõppu uskusid, et ajalugu ongi sellega otsa saanud. Üles ärkamine sellest unest on kaasa toonud kiirelt kasvanud vajaduse tarkade relvasüsteemide järele. See võiks olla väga suur võimalus Eestile jälle kord näidata oma võimekust.

Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks.

Hiljuti ütles üks ärimees, et me, eestlased, vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidi tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!

Ma olen olnud peaminister kolm aastat ja 27 päeva. Kogu see aeg on Eesti ja tegelikult kogu maailm sammunud ühest kriisist teise. Mitte ühelgi neist päevadest pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid pigem kõigile meile kaasa tundes, sest tegelikult algas esimene kriis veel aasta enne minu ametisse astumist, nii et kokku oleme elanud juba neli aastat permanentses kriisis. Koroonapandeemia, energiakriis, sõda, inflatsioon, majanduskriis on üksteisele järgnenud, üksteist võimendanud ja lõppu pole neil veel näha.

Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.

Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine. Tulemus – riigikogu on olnud pea täielikult seisakus. Riigikogu ei saa algatada ühtegi seaduseelnõud, kuna kõik eelnõud uputatakse massiliste muudatusettepanekute tulva alla. Seepärast on praktiliselt kogu seadusloome algatamine läinud valitsuse õlule, kelle ainuke päästerõngas on valitsusele põhiseadusega antud õigus siduda seaduseelnõud valitsuse usaldusküsimusega.

Samas, selle sagedast kasutamist ei salli president. Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõud, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.

Nende läbi hääletamine obstruktsiooni tingimustes võtaks seitse kuni kaheksa kuud puhast aega. Üks ootele pandud eelnõudest on näiteks Venemaa varade arestimise eelnõu, mille jõustumisel saaksime kasutada agressorriigi varasid Ukraina ülesehitamiseks.

Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele viidaks ellu nende poliitikat, või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised. Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks.

Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast, kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.

Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas, mis sai tohutu hoo sisse seoses müüride langemisega 35 aastat tagasi, viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel.

Minult küsitakse päris tihti, et miks ma poliitikas olen ja kuidas sellele vastu pean. Kui eriti musta huumoriga sellele küsimusele vastata, siis võib ju appi võtta ühe Juhan Viidingu luuletuse viimase salmi. See kõlab nii: “Pea vastu veel need mõnikümmend talve / ja hinge riismed välja sureta. / Ja kui sa viimast korda ära kolid, / siis sinu ainsa, eluaegse palve / me unustame, ole mureta.”

Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel “mõnikümmend talve” peaministrina vastu pean, aga küsimused “miks?” ja “kaua?” tuletavad ennast ikka vahetevahel meelde.

Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud. Nagu meil kõigil. Millega iga peaminister meelde jääb, ütleb ajalugu. Kuid on üks asi, mille poolest kindlasti varasematest erinen, on see, et ma olen Eesti esimene naispeaminister. Ma mõtlen päris sageli sellele, et kas naisena poliitikas tippu tõusmine ikka on päris tervislik tegevus.

Isegi ühes möödunud aasta menufilmis nenditi naiste kohta:

“Naine olla on võimatu ülesanne. Me peame olema kogu aeg erakordsed, aga kuidagi läheb see alati valesti. Sul peab olema raha, aga sa ei tohi nõuda raha oma töö eest, sest siis sa tundud olevat ahnepäits; sa pead vastutama meeste halva käitumise pärast, mis on ju iseenesest rumal, aga kui sa sellest räägid, oled hädaldaja ja mängid ohvrit; ja sa pead alati olema tänulik; sa ei tohi kunagi jääda vanaks, olla ebaviisakas, uhkustada millegagi, olla isekas, kukkuda, eksida, oma hirmu välja näidata, sa ei tohi unustada oma kohta – see kõik on liiga raske ja vastuoluline, ja keegi ei anna sulle selle eest medalit ega täna sind. Ja päeva lõpuks selgub, et sa mitte ainult ei tee kõike valesti, vaid et sa oled ka kõiges süüdi.”

Ometi on meil Eestis üle poole elanikkonnast naised. Naiste potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonnana lihtsalt rumal. Ühiskonnad, kus naised tunnevad end hästi, on rikkamad ja õnnelikumad, sest sellest sõltub ka meie laste käekäik. Naiste hääle kuulamine toob kaasa võrdsema ühiskonna, kus on kõigil hea elada.

Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda. Me kõik võime tegutsedes eksida ja me kõik olemegi eksinud. Sellegipoolest arvan ma, et parem on eksida kui mitte midagi tehes ennast eksimuste vastu kindlustada. Ka mul on loomulikult hetki, kus ma kahtlen ja kõhklen.

Peaministrina leian ma samas, et mul ei ole õigust loota, et kui probleeme ignoreerida, siis nad kaovad iseenesest. Ei kao nad kusagile, pigem kasvavad veel suuremaks ja nende lahendamine muutub veel keerukamaks ja kallimaks.

Kõik me oleme tõenäoliselt tuttavad Shakespeare’i Hamleti monoloogi algusega: “Olla või mitte olla?” Vähesed on jaksanud selle monoloogi, mis tegelikult räägib ängist otsustamise ees, lõpuni lugeda. Lõpp on nimelt järgmine: “Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki / ja südiduse loomulikust jumest / saab nukra mõtte põdur kahvatus.”

Ma olen südamest tänulik nende kolme aasta ja 27 päeva eest, mis mulle on antud Eestit peaministrina teenida. Ma ei tea, kui kaua ma selles ametis veel suudan vastu pidada, aga ma luban teile, et iga minu otsus, iga minu samm on olnud kantud soovist teha Eesti paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks kohaks meile kõigile, kes me seda pisikest maalappi oma koduks kutsume. Ja ma luban teile, et ka tulevikus saavad just need kaalutlused olema minu tegutsemise pidepunktid – parem, jõukam ja turvalisem Eesti.

Soovin meile kõigile palju õnne, vastupidavust, otsustavust ja kaitsetahet Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva puhul. Elagu Eesti!

Kaja Kallas has made a compelling argument about the importance of collaboration and teamwork in overcoming crises. Her perspective on the role of the government in addressing various challenges is thought-provoking and calls for a unified approach from all sectors of society. It is crucial to acknowledge the need for effective communication and cooperation in finding solutions to complex problems. Kallas’ views serve as a reminder that no single entity can tackle crises alone, and a collective effort is necessary. This sentiment should be embraced by both the government and the people of Estonia in order to overcome any future challenges.