Jüri Saar: Venemaa otsib otseteed meie pähe ning südamesse | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Meil on hea meel tutvustada teile Jüri Saare arvamust, mis käsitleb Venemaa püüdlusi mõjutada meie riiki. See arvamusartikkel avab silmad sellele, kuidas Venemaa püüab tungida meie pähe ning südamesse ning kuidas me peaksime sellele reageerima. Jüri Saar vaatleb olukorda teravmeelse pilguga ning pakub välja huvitavaid mõtteid selle kohta, kuidas kaitsta end oma riigi suveräänsuse eest. See on oluline lugemine kõigile, kes hoolivad Eesti tulevikust ning julgevad mõelda kriitiliselt rahvusvaheliste suhete teemadel.

Totalitaarne riik üritab alati kasutada kõiki võimalikke ressursse, koondades need ühe eesmärgi nimel, mistõttu pole üllatav, et Venemaa sõjavägi, eriteenistused, diplomaatia, äri- ja kultuuriringkonnad, samuti ka riigi tasemel kõikvõimalikud ühendused ja organisatsioonid (nt ka Venemaa Olümpiakomitee ja teised spordiorganisatsioonid) on kõik häälestatud ühele ja samale lainele ja taovad sama trummi.

Kui ka kusagil sügaval Vene ühiskonna allhoovustes on säilinud mingid teisitimõtlemise pudemed ja arvamuste paljusus, siis nende tähendus on Kremli jaoks väheoluline.

Lääs peab endale pidevalt meelde tuletama, et otsese sekkumise võimalused Venemaal toimuvatesse protsessidesse määral, et venelased hakkaksid maailma teistmoodi nägema, on minimaalsed. Mida me aga ära ei tohi unustada, on enda kodus ja sealhulgas sotsiaal- ja massimeedias toimuv, sest lubades sellel valdkonnal sõjapidamise tingimustes isevoolu teed minna, oleme lasknud vaenlase otseteed meie pähe ning südamesse.

On vaja palju teravamat kõrva ja silma tuvastamaks rünnakuid, mis formaalselt võttes jääksid nagu pehme jõu ja mitte tugeva või terava jõu alla, kuid pole seda mitte. Seepärast tuleb igasugusesse Venemaalt pärinevasse informatsiooni suhtuda äärmise tähelepanelikkusega, et mitte osutuda petetuks.

Me võime terava jõu üksikuid osiseid ära tunda nn ekspertide antud hinnangutes ja analüüsides, kellest mõne kohta poleks vale kasutada mõjuagendi mõistet. Nende kõrval on tegus inimgrupp, keda saab määratleda kui nn kasulikke idioote, kes millegipärast ja tihti endalegi aru andmata on hakanud edastama vaenlase seisukohti.

Lõpuks on muidugi pärisvaenlased ise, kelle otsene ülesanne on teha õõnestustööd meie tagalas ja viia läbi ideoloogilisi diversioone, infooperatsioonide näol (nimetatud ka informatsioonilis-psühholoogilisteks erioperatsioonideks – vene keeles ИПСО, inglise keeles psychological operations ehk PSYOPS, psühholoogilised operatsioonid.)

Vaenlase peamised narratiivid

Tulenevalt eelöeldust peame oluliselt paremini tundma ära narratiive, mida vaenlane meile ette söödab, neis sisalduvaid jutupunkte, mis otseselt või varjatult õõnestavad meie sisejulgeolekut.

Järgnev ülevaade põhineb avalikel materjalidel, mis on olnud kättesaadavad siinsest ja rahvusvahelisest meediast ning kujundavad aktiivselt sihtriikide, ka Eesti, infovälja. Häirivalt mõjub fakt, et Vene-Ukraina sõja teemat on liiga sageli hakatud käsitlema nn kollases, kitšilikus võtmes ja analüütilise suunitlusega tekstid on selgelt jäänud vähemusse või tagaplaanile.

Iga järgneva üldistatud väite (narratiivi) taga on konkreetsed materjalid ja autorid, mille nimelisest äratoomisest siinkohal loobun. Etteulatavalt tuleb rõhutada, et piirid kolme narratiivide grupi vahel ei ole igakord täpselt paigas ja esineb rohkelt üleminevikuvorme, mis teeb olukorra veelgi keerulisemaks ja ohtlikumaks.

I

Otseselt Moskvast pärit jutupunktid, mis ei vasta tegelikkusele ja on reaalse olukorraga vastuolus, ehk valeväited.

• Sõda on tõmmanud käima Venemaa majanduselu ja toonud majanduskasvu.
• Venemaa on leidnud Euroopa energiakandjate asendamiseks atraktiivsed uued turud (nt Hiina, India), kust saadavad tulud ületavad varasemaid.
• Venemaa on taastanud oma sõjalise võimekuse ja arendab pidevalt uusi relvasüsteeme.
• Venemaa võimekus toota tavarelvastust ja lahingumoona on piiramatu.
• Venemaa inimressursid on sisuliselt ammendamatud.
• Venemaalaste motivatsioon sõjapidamiseks on väga kõrge ja üha kasvab.
• Kremlis on võimul otsusekindlad isikud, kes ei põrku tagasi mitte millegi ees.
• Vladimir Putini kui valitseja vastu ei aita piltlikult öeldes ei ussi- ega püssirohi.

II

Moskva ilmsel mõjutamisel ja suunamisel valminud jutupunktid, milles Moskva kätt on püütud varjata sisendades auditooriumile, et seal esindatud meeleolud ning hoiakud on kujunenud välja objektiivse analüüsi põhjal. Väliselt oleksid esitatud justkui “mõlemad pooled”, kuid sõnum tervikuna on moonutatud ja kallutatud.

• Ukraina on omadega läbi ja tülid sealses võimuladvikus on jõudnud enneolematule tasemele.
• Lääs on sõjast väsinud, Euroopa suured riigid ja Ameerika Ühendriigid avaldavad Ukrainale pidevalt survet rahuläbirääkimiste alustamiseks.
• Venemaal on palju viljakaid ideid, kuidas kogu maailm ümber kujundada ning milline peaks olema uus julgeoleku tasakaal, millega tuleb arvestada.
• Venemaa ja Hiina sõprus ei tunne piire.
• Ameerikas tuleb varsti võimule Putini väidetav sõber Donald Trump, kes lõpetab kiiresti sõja, sest mõistab Venemaa muresid seoses Ukrainaga.

III

Moskva rõõmuks esitatavad jutupunktid, mida toodab lääne vaba, kuid kommertsialiseerunud ajakirjandus, avaldades lihtsameelseid ja enamasti väheinformeeritud, mõnikord ka vandenõuteooriaid kajastavaid seisukohti. Tihti on tegemist poliitilisel skaalal kas vasak- või paremäärmuslusse kalduvate seisukohtadega.

• Maailma valitsejad on juba ammu omavahel kokku leppinud uues maailmakorras.
• Lääs tegi kohutava strateegilise vea, kui hakkas Ukraina vabastamise asemel rääkima vajadusest lüüa puruks Venemaa riigina.
• Ukraina sõdurid on väsinud võitlemisest, sest pidevalt on puudu värskest isikkoosseisu vahetusest, laskemoonast ja muust varustusest.
• Ukraina pole võimeline riigis vohava korruptsiooniga hakkama saama, lääneriikide abist enamus varastatakse ära.
• Venemaa on enda poole saanud globaalse lõuna, kuhu kuuluvatest riikidest saanud sisuliselt Venemaa liitlased.

Agressorile järeleandmine ainult suurendab tema ambitsioone

Kremli edastatav peasõnum selle erinevates variatsioonides on praegu, et sõda on jõudnud tupikusse, kumbki pool ei suuda enam otsustavat edu lahinguväljal saavutada, dialoog on vältimatult vajalik, mistõttu tuleks kiiremas korras alustada läbirääkimisi sõja lõpetamiseks.

Seejuures rõhutatakse, et Venemaal on tulnud võidelda mitte üksnes Ukrainaga, mille alistamine oleks olnud tühiasi, seisab Venemaa vastas terve NATO kui kollektiivne lääs eesotsas Ameerika Ühendriikidega. Sellistele põhijäreldustele soovitakse suunata ka võimalikult palju niisuguseid eksperte ning arvamusliidreid, kes on varasemalt Venemaa kallaletungi Ukrainale hukka mõistnud.

Tegelik sõjaline olukord, eelkõige Venemaa kaotuste tegelik mastaap, tahetakse jätta vaatluse alt välja. Püütakse ära unustada, kes kellele sõjaliselt kallale tungis ja agressiooni alustas, kõiki varasemaid kokkuleppeid rikkus, ilma et selleks oleks olnud vähimatki kaalukat argumenti rahvusvahelise õiguse silmis.

Venemaa kasutas sarnaseid infooperatsioone 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta alguses, et luua tingimused Venemaa täiemahuliseks invasiooniks Ukrainasse, tekitades lääneriikide seas petliku mulje, et Kreml otsib pingetele diplomaatilist lahendust, ning et lääneriikide (NATO) järeleandmiste, tagasitõmbumise korral oleks diplomaatiline lahendus ilma sõjalise kokkupõrketa võimalik.

Venemaa ei ole kunagi loobunud eesmärgist kontrollida kogu Ukrainat ja kasutab infooperatsioone edasise Ukrainale mõeldud sõjalise abi heidutamiseks ning aja võitmiseks oma sõjaväe ja sõjatööstuse taastamiseks.

On fakt, et sõjad lõppevad läbirääkimiste laua taga, kuid tõsi on seegi, et sõja lõpu otsustab see pool, kes on nõus või sunnitud pidama ennast kaotajaks. Nii öelda langetab pea ja ütleb: “Ma enam ei jaksa”. Just kaotaja osaks saavad alati igasugused hädad alates nõudest sõjaga tekitatud kahjude kompenseerimiseks ja lõpetades sõjasüüdlaste (-kurjategijate) väljaandmisega. Need on asjad, mille üle pärast sõda läbi räägitakse.

Kremlis teatakse seda karmi tõde suurepäraselt ja kuigi Venemaa on Ukraina vastu peetavas sõjas militaarselt ühetähenduslikult läbi kukkunud, püütakse nüüd saavutada paremat tulemust otseselt mittesõjaliste vahenditega.

“Kui veenda demokraatlike riikide valijaid Venemaa võitmatuses, siis jääb Ukraina silmitsi suurema ja tugevama vaenlasega.”

Sel viisil püütakse mõjutada läänemaailma riikide valijaid, kes peaksid oma riigijuhte survestama Moskvale meelepärases suunas. Läänemaailmas otsustatakse poliitilised arengud valimiskastide juures ja kui veenda demokraatlike riikide valijaid Venemaa võitmatuses, siis jääb Ukraina silmitsi suurema ja tugevama vaenlasega.

Nii võib tõesti juhtuda, et 21. sajandi hübriidse sõjapidamise korral omandavad informatsioonilis-psühholoogilised erioperatsioonid sedavõrd suure jõu, et nende abil on võimalik kompenseerida isegi allajäämine kineetilises sõjas.

Kui aga läänemaailm suudab jätkuvalt seista ühtsena Ukraina taga, pole kurjuse impeeriumil selle sõja võitmiseks mingeid võimalusi. Veelgi enam, reaalne viis Venemaal kardinaalsete muutuste esile kutsumiseks on selle riigi kaotus sõjas Ukrainaga, mille tagab ukrainlaste vaprus ja läänemaailma mastaapne igakülgne abi. Ja selles võitluses on meist igaüks sõdur lahinguväljal.

Piisab Euroopa kaardi vaatamisest, et aru saada, kui lähedal meile kõigile sõda toimub ja kui lihtsalt võib sõjatanner hakata laienema uutesse piirkondadesse, st ka siia ja kaugemalegi. Ajalugu ja reaalne elu lähiminevikus tõestavad üheselt, et agressorile ehk kurjuse jõududele järeleandmine ainult suurendab tema ambitsioone.

Seega tasuks igaühel, kes otsustab Ukrainas toimuva sõja suhtes avalikult sõna võtta, proovida enne seda tõsiselt hinnata enda faktiliste teadmiste taset selle valdkonna kohta ja kaasarääkimise võimekust. Küllap on vaieldamatu sõnavabaduse realiseerimiseks muudki valdkonnad ja viisid, kus libastumise võimalused väiksemad. Ohud on kusjuures väga suured alates sattumisest Moskvast pärit desinformatsiooni lõksu ja lõpetades paniköörlusega, mis meile kellelegi kasuks ei tule.

In conclusion, Jüri Saar’s article highlights the ongoing threat that Russia poses to Estonia’s sovereignty and security. His warning about Russia’s attempts to infiltrate Estonian society, politics, and the hearts of its people is a reminder of the importance of remaining vigilant and united in the face of external aggression. It is crucial for Estonia to continue strengthening its defenses and working closely with its international allies to counter any hostile actions from Russia. Saar’s perspective serves as a timely reminder for all Estonians to remain vigilant and united in the face of potential threats from Russia.