Juhuslikult poksisaali sattunud noored naised unistavad olümpiavõidust | Pealtnägija

2270535h4940t24

Tere! Tere tulemast Eesti! Kui juhuslikult satute poksisaali, võite kohata kahte noort naist, kes unistavad olümpiavõidust. Nende pühendumus ja jõudlus on imetlusväärsed ning nende lugu on inspireeriv. Nad treenivad iga päev, et saavutada oma unistusi ja esindada Eestit olümpiamängudel. Nende lugu on täis kirge, sihikindlust ja vastupidavust ning see on kogu riigi jaoks inspiratsiooniallikaks. Astuge sisse nende maailma ja olge valmis kaasa elama nende võidujahile!

Vaatamata lühikesele sportlaskarjäärile on Maardu Kalevi poksiklubi kasvandikud noppinud medaleid nii kodustelt kui rahvusvahelistelt turniiridelt. Treeningud toimuvad range kava järgi kohati seitse korda nädalas ja eesmärk on pääs olümpiale. 

Poksitreener Jevgeni Golovatš selgitas, et poksimine on Maardus nii meeste kui naiste seas populaarne tegevus, samuti on au see fitbox. “Vanemad, kes on poksi proovinud, rääkisid mulle, et tüdrukud tahavad olümpiamängudel võita, see on unistus. Mõtlesin, et okei, proovime ja töötame!”

Tegelikult on Maardu tüdrukute sattumine poksisaali olnud suuresti juhus. Vanusele kohaselt proovisid nad aastaid erinevaid laulu- ja tantsuringe, kuid ei leidnud esialgu ala, mis neid piisavalt kõnetaks. “Isa tõi mind poksitrenni, et näha kas mulle meeldib – meeldis! Hakkasin trennis käima,” meenutas Aleksandra Zolnikova, kuidas ta poksisaali jõudis.

“Ma küsin, miks te ei lähe võimlema või ujuma, aga vanemad tahavad, et nad prooviksid, mis on poks, õpiksid kotti lööma, nad tulevad trenni ja jäävadki siia,” märkis treener.

Melana Nelk sõnas, et kuigi ta isale meeldib väga, et tütar poksimisega tegeleb, ei ole kõik pereliikmed sellest nii vaimustuses. “Isa oli väga õnnelik, ema ei tahtnud, mõnikord siiamaani ei taha. Vanaemale ja vanaisale üldse ei meeldi, vanaema ütleb pärast iga võistlust ütleb, et mine ära sealt, sa oled tüdruk, mine laula, mine mängi klaverit,” tõi ta välja.

Varem hip-hop-tantsu ja laulmisega tegelenud Lisella Elias tuli esialgu koos vanematega fitness-box’i trenni, mis asub samas majas. Nähes endast peajagu pikemaid mehi üks-ühele võitlemas, tekkis tütarlapsel – vanemate sõnul ei tea kust – vastupandamatu soov ka ise nii-öelda pärispoksi proovida.

Loe rohkem:  "Pealtnägija": Torontosse kerkib uus väliseesti keskus | Pealtnägija

“Treener oli alguses seisukohal, et see pole väga naiselik eriala ja ei soovitanud Lisellale seda. Lisella tuli väga õnnetuna koju oli endast väljas, et miks treener ei näe temas seda potentsiaali, siis ma ütlesingi, et sinu asi on teda ümber veenda. Siin ta nüüd on, käib teist aastat,” rääkis Lisella ema Eliise Elias.

Ehkki naiste poksi pikka aega ametlikult justkui ei eksisteerinud, olid naised ringis juba muistses Spartas. Moodsas maailmas anti esimene ametlik luba naiste poksivõistluseks möödunud sajandi lõpul Rootsis ja Suurbritannias ning esimesed olümpiamedalid jagati naispoksijatele 2012. aastal Londonis.

Poksiliidu andmetel on täna Eestis 101 naispoksijat, kellest regulaarselt võistlustel osaleb umbes neljandik. Nii väikese harrastajateringi juures pole eraldi poksiklubi loomine rentaabel, mistõttu harjutavad tüdrukud läbisegi koos noormeestega. 

“Kui ma panen tüdruku ja poisi koos poksima, siis seal on muidugi distants. Poiss saab aru, et see on tüdruk ja mingil juhul ei tohi tugevasti lüüa, vaid tuleb ta üle kavaldada. Ütlen neile, et hinnaalandust pole vaja teha, muidu pole mõtet teid paari panna. Sina pead temast [tüdrukust] kiirusega jagu saama. Tema peab sind tugevasti lööma. Igaüks mängib oma mängu,” avas treener.

Eesti läbi aegade üks edukamaid naispoksijaid, muu hulgas mitmekordseks taipoksi ehk muay-thai eesti meistriks ja üliõpilaste maailmameistriks kroonitud Andra Aho tegutseb täna treenerina ja näeb oma silmaga, kuidas poks oma erinevates variatsioonides tegemas eriti just tüdrukute ja naiste seas läbi täielikku buumi.

“Seis on hoopis teine, kui kümme aastat tagasi ja meil on ka häid professionaalsel tasemel tüdrukuid juba rohkem – kui vanasti ei olnudki üldse, siis nüüd tuleb pealekasvu ikkagi juurde,” märkis Aho.

Maardu tüdrukute treener Jevgeni Golovatš, kelle käe alt on sirgunud mitmeid naistšempioneid, ütleb, et kuigi ta ei pea poiste ja tüdrukute vahel vahet tegemist kohaseks, on nii mõnigi kord temalgi naistematši valus kõrvalt vaadata.

“Oli üks matš, kus tüdruk hakkas saama tugevaid lööke, ja mul oli oma tüdrukust, oma poksijast nii kahju. Tahtsin juba räti võta, et matš peatataks. Tänu taevale, et tüdruk oma taktikat muutis ega enam selliseid lööke saanud,” meenutas ta.

Loe rohkem:  Jaan Tätte: tahan, et ma ei peaks üldse mitte midagi tegema | Pealtnägija

Ka tüdrukud tunnistavad, et iga kord ringi minnes nad pisut pabistavad, aga niipea kui kohtunik matši alanuks kuulutab, hirm kaob. “Ringi minnes püüan mitte närveerida. Võtan seda lihtsalt kui mängu – kes rohkem lööb, saab rohkem punkte,” sõnas poksilootus Aleksandra Zolnikova.  

“Sellel ajal, kui sa oled võistlemas, tuksub su süda nii kiiresti, su adrenaliin on nii kõrge, et kui keegi lööbki väga tugeva löögi näkku, siis sa lihtsalt ei tunne seda,” selgitas Lisella Elias.

Poksi on võrreldud rusikatega, kuid tegemist on siiski ohtliku spordialaga, kus esineb ka tõsiseid vigastusi. Seepärast on tavapärastele hambakaitsmetele lisaks amatööridele kohustuslikud ka peakaitsmed. Naised kasutavad ka spetsiaalset vormi, kuhu on sisse õmmeldud vahetükid rindade ja alakõhu kaitseks.

“Kui poistel olid meistrivõistlused, tegid nad tüdrukutega tugevamat trenni ja siis Lisella tuli küll nii koju nii, et tal oligi nina natuke paistes ja tal olidki õrnad sinikad. Natukene imelik oli vaadata, aga ta ei olnud masenduses, vaid pigem üleskeeratud, et talle meeldib, et ta tahab seda,” meenutas Lisella ema Eliise Elias.

Loobumismõtteid Lisella Elias mõlgutanud pole. “Vahepeal kui kaotad on küll selline mõte, et äkki see pole ikka minu asi, aga ma mõtlen, et ma ei saagi kohe võita, mul on veel aega arenda ja küll ma võidan ja küll see aeg tuleb,” sõnas ta.

Kokkuvõttes näitab see lugu, kuidas juhuslikud kohtumised ja ootamatud võimalused võivad muuta noorte naiste tulevikku. Poksisaali sattumine muutis nende elu ja andis neile võimaluse unistada suurelt – olümpiavõidust. See lugu innustab meid uskuma enda võimetesse ja jätkama unistuste poole püüdlemist, olenemata sellest, kust me alguses tuleme või millised võimalused meie ees avanevad. Oluline on uskuda enda võimesse ja jääda püüdlikuks ning võimalused võivad avaneda just seal, kus me seda kõige vähem ootame.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga