Juhan Uppin: pärimusmuusika tähendab vabadust ja hetkes olemist | Kultuur

Tere tulemast Estoniasse! Juhan Uppin on üks tuntumaid pärimusmuusika muusikuid siin. Tema sõnul tähendab pärimusmuusika vabadust ja hetkes olemist, mis on alati olnud olulised väärtused Eesti kultuuris. Uppini muusika kannab endas sügavat sidet ajaloo, looduse ja pärimusega ning on oluline osa Eesti identiteedist. Tema jutustused ja põimuvad meloodiad kutsuvad kuulajaid avastama selle maa rikkalikku kultuuripärandit. Tule ja sukeldu Eesti pärimusmuusika maagilisse maailma, mis avab uksed minevikku ja olevikku!

Pärimusmuusika uurimine ja mängimine aitab austada mineviku traditsioone, samal ajal neid kaasajastades ja edasi arendades, leiab muusik ja rahvamuusika uurija Juhan Uppin.

Kitsamalt keskendub Uppin oma töös Eesti läbi aegade kuulsaima lõõtspillimeistri August Teppo loodud lõõtspillitüübile ja tema mängitud lihtsamatele külalugudele.

Muusiku sõnul on ainulaadsel pillil Eesti muusikakultuuris oluline koht. “Eesti rahvamuusika on loomulikult eriline ja ainulaadne. […] Juba see pill – Eesti lõõtspill või Teppo-tüüpi lõõtspill see on maailmas eriline. Samuti ka see, kuidas seda pilli mängida, kuidas lõõtspilli üldiselt mängida. Selles mängutehnikas on palju selliseid omadusi, mida kuskil mujal maailmas ei näe,” selgitas muusik.

Uppin rõhutas, et pärimusmuusika uurimine võimaldab mõista ja väärtustada erinevate põlvkondade mängustiile. “Ma arvan, et ma olen üpris teadlik juba sellest, missugune see traditsiooniline mängustiil siis on erinevate põlvkondade lõikes minevikus ja ka tänapäeval ning mulle meeldib oma muusikas seda kõike kasutada,” sõnas muusik

Samas on oluline leida tasakaal traditsioonilise ja uuendusliku vahel, et pärimusmuusika oleks elav ja kõnetaks ka tänapäeva kuulajaid. Teisisõnu, rahvamuusika on alati teatud määral kaasaegne kultuurinähtus. Näiteks ei usu Uppin, et talumehest August Teppole endale oleks meeldinud paar põlvkonda legendaarseks pillimeistriks saanud Kalju Sarniti lähenemine. Õppinud muusik jäljendas oma mängus muu hulgas kaasaegsemat akordionimuusikat. “Seda on nii lahe vaadata, kui erinevalt nad sellele pillile lähenesid,” täheldas Uppin.

Muusik ise toetub oma loomingus traditsioonilisele mängustiilile ja toona mängitud repertuaarile. “Nagu pärismusmuusikas ikka, siin ei ole kindlaid reegleid või piire. Pärismuusika tähendabki vabadust, hetkes olemist, asjade tegemist nii, nagu tänapäevainimene neid teeks. Kui tänapäeva inimene oskab vaadata ajas tagasi ja sellest aru saada, õpib ta seda väärtustama. Ma olen armunud sellesse vanapärasesse mängustiili,” selgitas Uppin.

Seega pole pärimusmuusika uurimine ja mängimine ei ole pelgalt mineviku taaselustamine, vaid loov protsess, kus vanad traditsioonid kohtuvad uute ideedega. “Pärimusmuusikuks olemine kui selline juba kätkeb endas seda mõõdet, et sa tunned huvi ja uurid mingil moel seda pärandit,” selgitas Uppin. Taoline lähenemine ei aita kaasa mitte ainult Eesti muusikapärandi säilimisele, vaid annab ka muusikutele, nagu Uppin ise, vabaduse ja loomingulise inspiratsiooni oma kunsti arendamiseks.

Seejuures ei saa tema sõnul akadeemilisema lähenemise olulisust alahinnata. “Asja säilimiseks on see vaja ära fikseerida ja läbi uurida. Tänapäeval ka paratamatult kirja panna. Selle teadlikult läbi tegemine aitab kaasa terviklikuma pildi tekkimisele,” sõnas muusik.

Pelgast lustist ja lillepeost on asi siiski aeg-ajalt kaugel. “Rasked olukorrad ongi need, mis edasi viivad. Mäletan, kui olin pool aega oma õpingutest kulutanud esimese teoreetilise peatüki peale ja ma ei saanud ega saanud sealt edasi. Kui lõpuks need taipamised ja seosed tekkisid, oli küll see tunne, mille kohta öeldakse heureka, kuigi tegelikult võib-olla maailma mastaabis ei olnudki tegemist niivõrd mingisuguse uue teadmise või avastusega,” meenutas Uppin.

Juhan Uppini videoportree on osa Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning TLÜ Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koostöös sündinud kuuest videost koosnevast Eesti loovuurijaid tutvustavast kogumikust “Loov teadus”.

In conclusion, Juhan Uppin’s perspective on traditional music as a symbol of freedom and being present in the moment is both insightful and inspiring. His passion for preserving and promoting Estonian folk music is evident in his work and dedication to the genre. Through his music, Uppin not only connects with the country’s rich cultural heritage but also encourages others to embrace their roots and find freedom in the traditions of the past. His contributions to the preservation of traditional music in Estonia are invaluable, and his outlook on the significance of this genre is a reminder of the importance of staying connected to our cultural origins.