Joel Volkov: väärtuskonflikt kolmes vaatuses | Arvamus

Estonia’s renowned playwright Joel Volkov presents “Väärtuskonflik kolmes vaatuses”, a thought-provoking play that delves deep into the complexities of human morality and ethical dilemmas. Through three captivating acts, Volkov explores the clash of values and beliefs in society, challenging the audience to question their own principles and convictions. With compelling storytelling and powerful performances, this production promises to leave a lasting impact on all who experience it. Don’t miss the opportunity to witness Joel Volkov’s insightful examination of väärtuskonflik in this must-see theatrical masterpiece.

Reklaamiseaduse väljatöötamiskavatsuse protsess on olnud omamoodi valitsemiskultuuri lakmus. Väike ja poliitiliselt tähtsusetu seadus, millest otseselt ei sõltu ühegi partei rahakott, küll aga Eesti ettevõtete ja kohaliku meedia konkurentsivõime ja sõnavabadus.

Õigupoolest võiks see seadusekene olla lihtsalt määrus, mida saaks uuendada majandusministri allkirjaga. Aga ei. Meil armastatakse seaduseid ja neid on siin ilmselt kõige rohkem inimese kohta. Divide et impera ehk jaga ja valitse!

Kui jälgida selle hierarhiliselt teisejärgulise seadusekese muutmiskavatsusega kaasnevat demagoogiat, siis tundub, et valedega kiilude löömine on muutunud omamoodi poliitiliseks normiks. Eriliselt paistavad sellega silma sotsid. Pöördusin otse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eneseregulatsiooni allika juurde, et mõista, kui hästi peavad nad ise kinni enda kehtestatud eetikareeglitest.

Riik peab olema aus

Sotsiaaldemokraatide manifest ütleb: “Riik peab olema aus ja läbipaistev, et igaüks saaks olla kindel, et tema panus rakendatakse üldise heaolu suurendamiseks, sotsiaalse kihistumise vähendamiseks ja turvalise ning õiglase ühiskonna loomiseks.”
Terviseminister Riina Sikkut (SDE) ütleb: “Lubada tervishoiuteenuse vaba reklaamimist või sooduspakkumisi ei ole eetiline ega praktiline ja sellest ei võida patsient kuidagi.”.

Reklaamiseaduse väljatöötamise kavatsuses on öeldud, et tuleb uurida, kas ja mis tingimustel võiksid riiklikult tunnustatud tervishoiuteenuste pakkujad oma teenuseid reklaamida. Praegu näiteks nõuab terviseamet meditsiiniasutustelt kampaaniate korraldamist sõeluuringute või vaktsineerimiste tegemiseks, aga reklaamiseadus keelab seda. Paradoks, millega valdkonna eest vastutav minister peaks kursis olema.

Raske on mõista sedagi, kuidas patsient saaks midagi kaotada, kui turule tekiksid tervishoiuteenuste konkureerivad pakkumised. Ministri väite eeldus paistab olema nõukogude aega tagasi rändav eelarvamus, et ennast reklaamivad ainult jobud. Tegelikkus on täpselt vastupidine, reklaam on edukate ja ambitsioonikate privileeg. Seda muide igal alal.

Sikkut ütleb: “Alkoholireklaami nägemine suurendab alkoholi tarbimist. Kusjuures meestel suurendab rohkem, naistel vähem.”

Väide, mis ei põhine millelgi. Sellist uuringut pole Eestis kunagi tehtud. Terves maailmas joovad mehed rohkem kui naised. See tuleneb sugude füsionoomilistest erinevustest.

Fakt on see, et viimase viie aasta jooksul, mil alkoholireklaami on Eestis sotside initsiatiivil järsult piiratud, on alkoholi tarbimine kolmandiku võrra kasvanud. Enne piiranguid see aga aasta-aastalt langes. Kasutades ministri loogikat, võiks öelda, et kogu Eesti rahva peal sooritatud viieaastane uuring näitab, et alkoholireklaami piiramine suurendab alkoholi tarbimist. Leebemalt võib öelda ka, et reklaami piiramisel puudub igasugune seos alkoholi tarbimiskogustega per capita.

Praxise taustaga ministril ei tohiks olla probleeme selle väite tõepärasuse mõistmisega. Muide, täpselt samale tulemusele jõudis hiljuti ka Saksamaa terviseministeerium oma laiapinnalise teadusuuringuga – reklaamil ja alkoholi liigtarbimisel puudub seos. Konteksti mõttes olgu öeldud, et alkoholireklaam moodustab Eesti reklaami kogumahust ca 0,9 protsenti. See on rahasse ümber panduna alla miljoni euro aastas, mis on oluliselt väiksem maht kui keskmise partei valimiskampaanial enne riigikogu valimisi.

Sikkut ütleb: “Selgus, et ligi 70 protsenti reklaamist, mida näidati multifilmide ees või järel või lastele suunatud kanalites oli see, mille puhul oli kokku lepitud, et selliseid asju me lastele ei näita.”

Minister viitab ringhäälingute liidu telekanalite ülesele kokkuleppele lastele sobimatu kulinaarse sisuga reklaami näitamiseks ja selle kontrollimiseks tehtud Tartu Ülikooli 2023. aasta analüüsile. Ministri eesmärk on demonstreerida, et turuülesed eetikat puudutavad kokkulepped ja eneseregulatsioon laiemalt ei toimi.

Sikkut ei pruugi teada, et telereklaami planeerimine käib üle riigi vastavalt Kantar Emori teleauditooriumi mõõdikuuringule, mitte tellijate suvale. Igal saatel on kindel reiting, mis näitab, kas seda vaatab kriitiline arv kuni 12-aastaseid lapsi või mitte.

Tartu Ülikooli uuring seda parameetrit ei arvestanud ega soovinud seda infot ka Kantar Emorilt. Nemad lähtusid oma uuringus maailma terviseorganisatsiooni (WHO) riikideülesest juhisest, mis ei arvesta kehtivate kohalike reeglite ja tavadega. Samuti ei teinud Tartu Ülikooli uuring vahet reklaamil ehk äriteatel, sponsorteabel või kaubamärgi kuvamisel.

Kõik ei ole reklaam, mis ekraanil vilgub. Selleks, et see asi klaariks saaks, ongi vaja selgemaid reegleid. Lugupeetud minister, ebakompetentsus ei vabasta vastutusest ja metoodiliselt vildakalt tehtud uuringud ei saa olla tõe kriteeriumiks. Nüüd peaks toonitama, et Eestis kehtivad endiselt Eesti reeglid ja seadused, me ei ole WHO alamad.

Majanduslikust jätkusuutlikkusest

Sotside manifest ütleb: “Majanduslik jätkusuutlikkus eeldab, et riik koos kodanikuühendustega võtab vastutuse ühiskondlike protsesside suunamise, kriiside ennetamise ja leevendamise eest.”
ERR vahendab ministri hoiakuid seoses reklaamituru eneseregulatsiooni ideega: “Sikkut märkis, et senised katsed reeglite kehtestamine ettevõtjate kanda jätta, pole häid tulemusi andnud.”

Börsi hea ühingujuhtimise tava, advokatuur, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja selle arbitraažikohus, kindlustuse vahekohus, pressinõukogu, poliitilised erakonnad ja teised ettevõtjate või ametimeeste ellu kutsutud valdkondi reguleerivad kokkuleppelised organisatsioonid ja reeglid on Eestis vana nähtus. Mõni üle saja aasta kestnud. Kas kõik need organisatsioonid on läbi kukkunud? Ebausutav.

Hiljuti käis Eestis Ühendkuningriigi sõltumatu reklaamiregulaatori ASA reklaamipoliitika ja -praktika direktor Shahriar Coupal, kes näitas väga täpselt, kuidas Inglismaa saab eneseregulatsiooniga edukalt hakkama juba aastast 1961. Tänu sellele saavad Suurbritannia poliitikud tegeleda oma põhitöö, poliitikaga. Ja reklaamiturg, mis on Eesti omast 200 korda suurem, saab oma asjadega kenasti ise hakkama. Ma ei taha uskuda, et inglased Eestis nimme valetamas käisid. Või äkki minister lihtsalt ei usu, et riik koos kodanikuühendustega oleks võimeline vastutust võtma?

Sikkut arutleb loogika teemal: “Miks panna nii palju raha reklaamidesse, kui see ei suurenda nende inimeste arvu, kes hasartmängu mängivad või kiirlaenu võtavad.”

Ma jagan seisukohta, et hasartmängu mängima õhutavasse reklaami ei tohiks panustada (kuigi riik ise teeb seda Eesti Loto vahendusel suures mahus). Ja võlgades siplevatele inimestele antav nn kiirlaen on kindlasti halb.

“Hasartmängukorraldajad võivad avalikult edastada ainult sponsorteateid ja sedagi selgete piirangutega.”

Kontrollime seadust: hasartmängude reklaam on keelatud (ja tegelikult võiks see olla keelatud ka riigi puhul või siis vastavalt kõigile lubatud). Hasartmängukorraldajad võivad avalikult edastada ainult sponsorteateid ja sedagi selgete piirangutega.

Kontrollime seadust ka kiirlaenude osas. Selgub, et sellist asja nagu “kiirlaen” pole olemas. Mitte üheski seaduses ega mitte ühegi panga hinnakirjas, kunagi Swedbankis töötanud inimesena võiks minister seda ometi teada.

Finantsteenuste reklaamijuhendis on koguni selgelt öeldud, et igasuguse krediiditeenuse puhul on kiirusele apelleerida keelatud. Millest siis käib jutt?

Kas sotse häirib, et hasartmängufirmad ja laenuettevõtted üldse eksisteerivad ja kõige muu seas sponsoreerivad Eesti sportlasi? Sellisel juhul tahaks jätkusuutlikkuse kontekstis küsida, milline on ministri plaan spordi rahastamisel, kui hasartmängu- ja tarbijakrediidi firmad peaksid ka sponsorlustegevusest loobuma. Ükski teine valdkond ega ka riik seda auku täita ei suuda ega soovi. Või las jääb selle kunstlikult tekitatud kriisi leevendamine reformierakondlasest kultuuriministri hooleks?

Püüdlus konsensuse poole

Manifest ütleb: “Eesti valitsemise aluseks peab olema püüd konsensus- ja osalusdemokraatia poole, mitte võimu võõrandumine, ülbus ja arrogants.”

Oleks nii, et reklaamiseaduse diskussioon oleks ainus riiklik protsess, milles jõulises vähemuses olevad sotsiaaldemokraadid demonstreerivad lõhestavat ässitamist, ärapanemissoovi, ülbust ja arrogantsi. Meedia vahendusel oleme kõik tunnistajateks, et tegemist ei ole erandiga. Reklaam, energeetika, toiduainetööstus, rahandus, kodakondsus, haridus, Tallinna linn, kõikjal on katalüsaatoriks samad jõud, samad inimesed.

Sotsiaaldemokraadid on pikalt rääkinud ühiskonnas valitsevast väärtuskonfliktist. Jah, see eksisteerib. Aga seda oleks palju vähem, kui valju häälega sotsidest juhtivpoliitikud praktiseeriksid oma manifesti. Ma tean mitmeid sama partei inimesi, kes teevad poliitilist tööd harmoonias oma pühakirjaga. Tean ka mitmeid valijaid, kes alati hääletavad sotside poolt. Sümpaatsed inimesed.

Kui aga pangandust, tervishoidu ja ühiskonnauuringuid süvitsi tundev minister (olgu ta inimesena ükskõik kui tore, nagu väidab ajakirjanik Mikk Salu) esineb avalikkuse ees isegi nii väikeses asjas, nagu seda on reklaamiseaduse uuendamise kavatsus, demagoogiliste valedega, siis pole kindlasti tegemist püüuga konsensus- ja osalusdemokraatia poole. Täpselt vastupidi.

Lõpuks on tegemist usaldusvalikutega. Kui terviseminister otsustab usaldada ebapädevaid ja laetud nõustajaid, aga ei usalda majandusministrit, Eesti ettevõtjaid ega ka rahvast tema tarbimisvalikutes, siis milline peaks olema kodanike usaldus oma valitsuse vastu?

Miks peaksid naised sünnitama, ettevõtjad investeerima ja makse maksma, reservistid õppekogunemistele minema ja erinevad väärtusleerid lepitust otsima? Hiljuti viis pahatahtlik laimamine ja alandamine võimeka kindrali erru. Ma kardan, et kui valitsejad oma suhtumist ei muuda, siis võib ühel hetkel erru minna kogu võimekam ja progressiivsem osa ühiskonnast.

Kokkuvõttes võib öelda, et Joel Volkov pakub huvitavaid ja mõtlemapanevaid perspektiive väärtuskonfliktidele Eesti ühiskonnas. Tema artikkel annab selge ja terava ülevaate erinevatest vaadetest ja argumentidest ning julgustab lugejat sügavamalt mõtlema sellele, kuidas erinevad väärtused ja maailmavaated omavahel põrkuvad ning kuidas neid konflikte leevendada. Volkov on tõestanud end tugeva ja terava arvamusliidrina, kes suudab keerulisi teemasid selgelt ja arusaadavalt välja tuua. Tema kirjutis annab kindlasti hoogu arutelule ja refleksioonile väärtustest Eestis.