Joe Noormets: treeneri ja sportlase inimväärikus ei tohi sõltuda edust spordis | Arvamus

Joe Noormets on tuntud Eesti treener ja endine sportlane, kellele on südamelähedane inimese väärikuse teema spordis. Tema arvates ei tohiks treeneri ja sportlase inimväärikus sõltuda üksnes nende saavutustest spordiväljakul. Noormets usub, et oluline on näha inimest tervikuna ning anda neile võimalus arendada oma isiksust ja oskusi ka väljaspool spordiringkondi. Tema seisukoht pakub uut perspektiivi spordimaailmale ja tõstatab olulisi küsimusi eneseväärikuse ning terviklikkuse kohta.

Treeneri argipäev sisaldab endas hulgaliselt küsimusi. Kas ma panen ta seda harjutust veel korra tegema? On ta on juba liiga väsinud? Kas mul on õnnestunud sellel treeningul saavutada kõik, mida soovisin? Kas ma olen teinud piisavalt valmistumaks järgmise nädala võistlusteks?

Iga sellise küsimusega seotult küsib treener samas, enamasti ilmselt enesele teadvustamata, tegelikult ka “milline inimene ma olen, kui käitun nii või naa” või tegutsemise järgselt “mis inimene ma selline olen, et ma midagi sellist tegin”.

Treeneril tuleb pidevalt mõelda oma suhtele sportlasega. Teise inimese mõjutamise kaudu tulemuste poole püüdlemisel peab treener hindama seda, milline inimene ta on ja milline inimene ta olla tahab. Mida aga mõeldakse inimese all ja mida tähendab inimesega töötamine ning kuivõrd üldse võetakse aruteluks treeneriks ja inimeseks olemine?

Juhendamist spordis ei nähta kahjuks mitte alati inimliku ja dialoogilise tegevusena, vaid juhtimisel ja valitsemisel põhineva tehnilise ettevõtmisena, sisend-väljund-protsessina. Sellest on aga vaid mõni samm võimu kasutamisele treenitava peal. Sportlane on liiga sageli üksnes vahend süsteemis toimetavate tehnikute käes. Objekt, mida vormida hingeliselt ja kehaliselt tippspordile sobivaks. Treeneril tuleb lahti lasta materialistlik-mehhanistlikust maailmavaatest ja sellega seotud inimkäsitlusest. Spordisoorituse tõhustamise masinavärgist tuleb taas inimene üles leida.

Treeneri ja sportlase vahel valitseb tähenduslik inimsuhe. See on samas võimusuhe ja lepinguline suhe. Mõlemal on üksteise suhtes õigused ja kohustused ning need on sportlase arenguetappidel erinevad. Treener peab mõistma võimusuhte tähendust ja oma võimu kasutuse piire. Treener ja sportlane peavad saama üksteist usaldada, et mõlemad peavad kinni vastastikku kokkulepitust. Hea treenerisuhte eelduseks on sportlase elu kui terviku mõistmine ja sellega arvestamine. Treeneri ja sportlase inimväärikus ei tohi kunagi sõltuda edust spordis.

Dialoogilise suhte möödapääsmatus

Kui soovitakse ühel või teisel moel inimest muuta, kuna mis muud spordi treening on kui inimese olemisviisi muutmise soov, tuleb endale selgeks teha vastutuse tähendus. Juhendamise puhul on alati küsimus ühest inimesest, kes aitab ja teisest inimesest, keda aidatakse. See tõstab esile aitamissuhte laadi, selle eeldused, eetilised küsimused ja võimupositsiooni iseloomu. Milline on see meetod, mida võib kasutada nii, et teine inimene jääb teiseks inimeseks? Kahjuks põhinevad paljud inimsuhted manipulatiivsetel tehnikatel, kus on sageli põhilähtekohaks arusaam, et minu (kui aitaja) tahe määrab maailma ja teisele inimesele lähenetakse justkui juba tuntakse teda.

Püüdlema peab aga dialoogilise suhte poole. See rõhutab, et inimene on algusest alates maailmas koos teiste inimestega. Ei olemas mind ilma sinuta. Me oleme siin maailmas koosolemises. Ja loomulikult ei ole ka treener ja tema juhendatavad sportlased üksteisest eraldatud, vaid üksteise olemasolemise tingimused. Nii mõistetaks paremini ka enda eetilist vastutust.

Sportlane on liiga sageli üksnes vahend süsteemis toimetavate tehnikute käes. Objekt, mida vormida hingeliselt ja kehaliselt tippspordile sobivaks. Treeneril tuleb lahti lasta materialistlik-mehhanistlikust maailmavaatest ja sellega seotud inimkäsitlusest.

Vaid dialoogis luuakse abistava tegevuse seisukohalt oluline teadmine. Dialoog kahe inimese vahel on isiklik ja situatsioonipõhine. Selles väljendub viis, kuidas abistaja asetub vastastikusse suhtesse abistatavaga. Oluline on siin treeneri tegelikkuse taju ehk tema praktiline tarkus. Treeneri töö peab olema inimesest kui tervikust lähtuv ja avanev. Tegutsemine, mis on vabadusi ja võimalusi loov ning inimeseti ja situatsiooniti muutuv. See on pigem kunst ja looming, kui teaduslik juhtimine ja mehhanistlik liinitöö.

Treenerid ei tohi pimesi uskuda ette antud meetodeid ega rakendama neid kaalutlemata ühtviisi kõigile juhendatavatele. Treeneritöö põhialuse peaks moodustama treeneri inimkäsitlus, tema loov olukorraga seotud tegutsemistarkus. Kõik treeningul kasutatavad abinõud peavad lähtuma konkreetsest inimesest ja tema elumaailmast ning seda arvestavalt olema temale tagasi suunduvad. Vaid nii saab treeningtöö olla eetiliselt kestev.

Mis tähendab olla eetiline treener?

Sporditreenerite tähtsaimad kutsealased nõuded on esitatud eetikakoodeksis ning neid ei tohiks treenerid rikkuda. Need ütlevad siiski üsna vähe selle kohta, milliseid eetiliselt olulisi iseloomujooni ja voorusi treener oma töös vajab. Siin võime toetuda Aristotelese eetikal põhinevale sotsiaalseid toimimisviise ja praktilisi valikuid käsitlevale eetikale.

Voorus on iseloomu kalduvus tegusid kas valida või kõrvale jätta. Voorused on alati midagi rohkemat kui pelgad teod või oskused, sest nendega kaasnevad iseloomulikud soovid ja motivatsioonimustrid. Näiteks kui ollakse lahke ja õiglase loomuga, aitab see õiges kontekstis määrata, kuidas inimene toimib. Kui inimesel on olemas mingi voorus, mõjutab see seda, kuidas ta arutleb ning ta sooritab teatud tegusid, sest neid on võimalik teataval moel kirjeldada, ja väldib teisi tegusid, sest neid on võimalik teistsugusel moel kirjeldada. Kui inimesel on mõni konkreetne voorus, siis muutuvad teatavad faktihulgad tema jaoks eetilisteks kaalutlusteks.

Eetiliselt hea inimene koos õige eelduste, tunnete, soovide ja motiivide konfiguratsiooniga mõistab tõenäolisemalt, mida peaks tegema, tõenäolisemalt sooritab vastutulelikumalt tegusid mida nõutakse ning tõenäolisemalt isegi kujundab eetilisi ideaale. Keda me usaldame, on see, kes omab juurdunud motivatsiooni ja soovi toime panna õigeid tegusid. Seega mitte üksnes rangelt reeglite järgija, vaid isik, kes iseloomult on suuremeelne, hooliv, kaastundlik, osavõtlik, õiglane jne, on see, keda imetleme ja tõstame eeskujuna esile.

Sportlased ei ole treenerite tööriistad, vaid väärtuslikud eesmärgid iseeneses. Tähtis on kuidas inimesi koheldakse. Treener, kes kohtleb teist inimest väärikalt, on hea inimene.

Aristotelesele toetudes võime seega väita järgnevat. Põhimõtted juhivad meid tegudele, kuid me peame siiski korrektselt hindama konkreetset olukorda ja asjaolusid ning kujundama sobiva reageeringu olukorra üksikasjadest lähtuvalt (teadmine, mida). Hindamine ja reageering tulenevad samas iseloomust ja harjutamisest. Spontaanse käitumusliku tegevusvalmiduse loob harjumuslik eetilise hoiaku kujundamine (kultiveeritud taju), mis toodab taiplikkuse tulla vahetult toime tekkinud olukordadega (teadmine, kuidas).

Sportlased ei ole treenerite tööriistad, vaid väärtuslikud eesmärgid iseeneses. Tähtis on kuidas inimesi koheldakse. Treener, kes kohtleb teist inimest väärikalt, on hea inimene. Treeneri voorustest rääkides on siiski oht, et treeneritööd või treeneri rolli võidakse hakata nägema ülejäänud elust eraldiseisvana. Kuid võib-olla ongi nii, et treeneri voorused erinevad teiste inimeste voorustest? Seega võib küsida, kas on võimalik olla hea treener olemata hea inimene. Jaatav vastus sellele on problemaatiline ning see võib sillutada teed arusaamale, et treenerile on lubatud inimeste teistsugune kohtlemine. Kuid treenerile ei saa kehtida teine eetika.

Vooruslikud isikud kasutavad praktilist tarkust ja head otsustusvõimet, mida nad arendavad kogemuste kaudu, selle asemel, et järgida mehaaniliselt üksnes kirjapandud reegleid. Targad treenerid teevad otsuseid, mis peegeldavad nende voorusi ja soodustavad sportlaste hea iseloomu kasvu. Nii teavad targad treenerid, millist tegevust millisel hetkel teostada, kuidas sportlasi motiveerida ja kuidas tasakaalustada selliseid väärtusi nagu võistlusedu ja laiapõhjaline osalus. Seda mitte jäikade reeglite rakendamise, vaid hea otsustusvõime kaudu.

Treeneri praktiline tarkus

Aristoteles rõhutas, et praktiline tarkus (phronēsis), mitte reeglid, on eetikas fundamentaalne. See on tavadega ja õige tegutsemisega sotsiaalses olukorras seotud tarkus. See on ka suutlikkus arutleda hästi selle üle, mis on inimsuhetes hea ja kasulik.

Parimad treeneri otsused ei põhine aimdustel ega emotsioonidel, vaid need on sügavalt juurdunud iseloomuomadused ehk seadumused, mis võimaldavad treeneril vooruslikult tegutseda. Eetiline treener kui praktilise tarkusega inimene peaks suutma konkreetses kontekstis õigeid otsuseid langetada. Ta peaks püüdlema selle poole, et ta saaks praktiliselt targaks inimeseks (phronimos), kes oskab mõtiskleda hea ja halva üle ning vältida äärmusi.

Oskuslik treener peab loomulikult omama teadmisi organismi talitlusest, oma spordiala tehnikatest ja taktikast. Lisaks peab ta omama psühholoogilist taipu ning suutma pikaajalist perspektiivi silmist laskmata teha kiireid otsuseid treeningul ja võistlussituatsioonis. Treener ei vastuta mitte ainult sportliku tulemuslikkuse, vaid ka juhendatavate heaolu eest. Seda kõike hõlmab Aristotelese sõna technē, mis hõlmab teadmise, oskuse ja kogemuse eesmärgiteadlikku ja produktiivset rakendamist.

Hea treeneritöö peaks stimuleerima sportlaste kui moraalsete agentide vooruslike iseloomujoonte kujunemist ja kinnistumist, valikuvabadust ning oma valikute eest vastutuse võtmist.

Kui rääkida aga praktilisest tarkusest (phronēsis), ei ole siin selgelt määratletavat tulemust, mida saaks eraldada ja identifitseerida lahus teost ja tegutsevast agendist. Seetõttu on treeneritöö eesmärk leitav juhendamisest endast. See tähendab, et treeneri praktiline tarkus on teostatava teadmise vorm ja viide sellele, kuidas millegi tegemise toiming sooritatakse. See on võime tegutseda vastavalt voorustele ehk võime tegutseda eetiliselt hästi. Praktiline tarkus ei ole mingi väljastpoolt antav või eelnevalt omandatud teadmine ega oskus, vaid sellest tuleks mõelda rohkem kui iseloomuomadusest, mis on lahutamatult seotud tegutseva inimesega.

Praktilist tarkust omava ja eetiliselt kaalutleva treeneri lähtekohaks peab seega olema, et igal inimesel on moraalne kohustus arendada vooruslikul viisil oma loomulikke andeid ja eelsoodumusi ning et igal inimesel on kohustus sarnaseid arenguid teistes inimestes stimuleerida ja julgustada. Hea treeneritöö peaks stimuleerima sportlaste kui moraalsete agentide vooruslike iseloomujoonte kujunemist ja kinnistumist, valikuvabadust ning oma valikute eest vastutuse võtmist. Ja lõpuks, eetilised kaalutlused ei peaks kerkima esile tegevuste järel, vaid need peaksid neile eelnema.

Joe Noormets toetus arvamusloos osaliselt enda materjalile, mis oli kasutusel Tallinna Ülikoolis toimunud treenerite koolitusel “Sporditreenerite professionaalne eetika: mis, miks ja kuidas?”.

Joe Noormets on õigesti rõhutanud treeneri ja sportlase inimväärikuse tähtsust sõltumata nende spordiedust. Spordis on oluline püüelda parima tulemuse poole, aga see ei tohiks saada ainsaks mõõdupuuks inimese väärtuse hindamisel. Kõige olulisem on austada ja toetada sportlasi nende pingutustes ning aidata neil arendada mitmekülgselt nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Joe Noormetsi seisukoht on inspireeriv ning me peaksime kõik tegema pingutusi selle nimel, et edendada spordis inimväärikust ja lugupidamist.