Jan Teevet: tõeotsingus on palju naeruväärset | Kultuurisaated

Tere tulemast! Jan Teevet on tuntud Eesti lavastaja, kelle looming on tõsiselt naeruväärne. Tema lähenemine kultuuri ja tõeotsingutele on kordumatu ja haarav. Teeveti kultuurisaated on kaasahaaravad ning pakuvad vaatajatele sügavat mõtlemisainet ja naeruturakaid. Tema julge ja teravmeelne lähenemine teeb teda üheks huvitavamaks kultuuritegelaseks Eestis. Tule veeda õhtu Jan Teeveti seltsis, avasta tõeotsingute naeruväärne külg ning naudi kultuuri uues ja põnevas valguses.

Katrin Viirpalu kultuurisaates “Elamus”, kus tuntud eestlased jagavad oma elu meeldejäävamaid kultuurielamusi, oli sel nädalal külaliseks lavastaja Jan Teevet, kelle jagatud elamusi iseloomustab hargnevus ja maailma paljususe tajumine.

Ilukirjandus

Ilukirjandus elamusena võttis Teevet saatesse kaasa Poola kirjaniku ja Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Olga Tokarczuk teose “Rändajad”, mis pälvis 2018. aastal ka rahvusvahelise Bookeri preemia. Raamat oli Teeveti mõtetes pikalt ja lõpuks võttis ta selle aasta alguses, kui lendas Istanbuli. Ise teel olles tegi lugemiskogemuse huvitavaks raamatu pideva teeloleku tunde kirjeldused. “Sa ise oled liikumises, vahetad kohta, ei ärka oma kodus ja pea ise voodit tegema, vaid ärkad hotellis, ilmud sinna mingil hetkel tagasi ja keegi on su voodi ära teinud. See ajutisuse element, mis Tokarczuk selles raamatus kätte on saanud, oli midagi vaimustavat. Mulle tundub, et ma ei oskaks seda teost lugeda Tallinnas kodus diivanil,” selgitas Teevet.

“Kui ma olin ta läbi lugenud, siis proovisin teda lugeda ka nii, et võtan suvalise koha pealt lahti ja loen. Seda saab niimoodi ka lugeda, ei pea otsast alustama ja lõpuni välja jõudma. Natukene heas mõttes hektiline lugu. Mulle meeldib kusjuures kõigi teoste puhul nad juhuslikust kohast lahti võtta,” sõnas Teevet.

Dramaturgi jaoks on oluline tekst ka Tokarczuk loeng, mille kirjanik pidas, kui Nobeli kirjanduspreemia võitis. “Ta ütleb, et meil ei ole tänase päeva jaoks veel lugu. Aeg on nii kiiresti muutunud ja meil olid väga pikalt olemas lood, millega maailma üles tähendada. Lood, millega maailmast rääkida, aga täna meil seda keelt veel ei ole. Mulle tundub, et see keele puudumise seisund või uue keele otsimise seisund on hästi pinev praegu,” selgitas Teevet.

Muusika

Muusikamaailmas on Teeveti jaoks oluline tegelane kunstnik ja laulukirjutaja Laurie Anderson, kelle lavastaja avastas enda jaoks gümnaasiumi ajal. Teeveti sõnul iseloomustab Andersoni, ja tema teisigi elamusi, hargnevus ja maailma paljususe tajumine.

“Kui Lou Reedile, kes oli läbi elu Andersoni partner, andi postuumselt koht Rock & Roll Hall of Fame’is, siis Anderson pidas kõne ja jõudis ühel hetkel lõiguni, kust ta ütles, et neil olid Lou Reediga elamiseks kokku lepitud kolm reeglit. Ära karda mitte kedagi. Hangi endale võimalikult hea bullshit detector või jama detektor. Ning kolmandaks, et ole nii õrn kui võimalik. Need on üsna universaalsed reeglid. Olla nii õrn kui võimalik, mitte karta ja jama ära tunda.

Möödunud suvel avanes Teevetil võimalus käia ka Andersoni kontserdil, kus publikus oli nii 10-aastaseid kui ka 100 aastale lähenevaid muusikasõpru. Toreda üllatusena kohtus ta kontserdi lõpus ka ühe Eesti tšellistiga, kelle selja taha Teevet 2000-kohalises saalis sattuma oli istunud.

Teater

Teatrielamusena juhib Teevet tähelepanu Katariina Undi ja Aare Toika 2011. aasta VAT teatri lavastusele “Nisa”. “Ma olin siis gümnaasiumis ja mäletan, et tulin VAT teatri väikesest saalist välja, olin koos ühe sõbraga ja ta küsis midagi stiilis, et kuidas meeldis. Mäletan, et oli 10–20 minutit, kus ma füüsiliselt ei saanud rääkida. See oli hästi kummaline kogemus. Mul ei ole seda enne või pärast teatriga olnud. Üritasin isegi mingeid sõnu öelda, aga ei tulnud välja. See, mida Katariina Unt seal laval tegi toimus minu jaoks kehalisel tasandil. Ta küll rääkis sõnadega selle inimese lugu, aga sellist kehastumist, mida ta seal läbi tegi, ei ole ma Eestis ega kusagil mujal teatris näinud,” selgitas Teevet.

Täna käib Teevet vähem teatris kui lavakunstikooli ajal, mil tuli ette, et teatrisse sattus ta isegi seitsmel õhtul nädalas. Lisaks ei saa ta tihti ka läbiraputavat elamust. “Võib-olla on seal professionaalne otsing, et ma pigem otsin ja ei lähegi elamust saama. Jälgin ja vaatan professionaali pilguga, rikutud pilguga,” sõnas Teevet.

Film

Filmidest valis Teevet välja Paolo Sorrentino “Kohutav ilu”, kus sai samuti määravaks esimese kokkupuute kogemus. “Nägin seda esimest korda Viru keskuse katusekinos. Üks fenomen, mida enam ei ole, aga augustiööl sai vaadata Viru keskuse katusel istudes vaadata filmi, kus tegevus toimub Rooma katustel,” meenutas Teevet, kes vaatab Sorrentino hinnatud teost igal aastal ka uuesti, valides vahel välja ka kindla stseeni, kus ta jälgib järgnevusi, mõtete vedamist ja atmosfääri loomist.

Filmis esitletud glamuuri ja sära juures hindas Teevet selle kokkuleppelist olemust. “Meil on ühiskonnas ka mingid kokkulepped, kuidas me elame, kuidas mängime, milline see meie suhe on ja jumal hoidku, et keegi hakkaks seda mängu nüüd rikkuma ja otsustama, et nüüd ma näitan teile, kuidas tõeliselt elu käib. Selles mängus ongi tõde mingil hetkel ja selles mängus on ka mingi ilu,” ütles Teevet.

Teevet hindab režissöörina ka teist itaallast, Fellinit, kes on režissööre, kelle esteetikat meeldib Teevetile aeg-ajalt tüki kaupa vaadata. “Nad mõlemad julgevad näidata maailma naeruväärsena. Julgevad seda naeruväärsust omakorda naeruvääristada. Aga just nimelt selles tõeotsingus on nagunii palju naeruväärsust. Aga see on positiivne. Me olemegi naeruväärsed inimestena Jumala ees,” nentis Teevet.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Jan Teeveti vaade tõeotsingule ja kultuurile pakub huvitavaid mõtteid ja perspektiive. Tema arvamus selle kohta, kuidas kultuur mõjutab meie arusaamu tõest ja reaalsusest, kutsuvad kindlasti esile arutelu ja mõttevahetust. Lisaks on tema märkused naeruväärsete aspektide kohta selles protsessis õpetlikud ning panevad meid enda ümber toimuvat kriitilisemalt hindama. Teeveti kultuurisaated pakuvad kindlasti mõtlemisainet ning aitavad laiendada meie arusaamu kultuuri ja tõeotsingu teemadel.