Jahimehed on mures põtrade arvukuse vähenemise pärast | Eesti

Tere tulemast Eestisse, kus on viimastel aastatel tekkinud mure jahimeeste seas põtrade arvukuse vähenemise pärast. Põdrad on alati olnud oluline osa Eesti looduskeskkonnast ja jahimeeste kultuurist. Kuid nüüd on märgatavalt vähenenud põtrade populatsioon, mis tekitab muret nende jätkusuutlikkuse ja keskkonna tasakaalu pärast. Jahimehed seisavad silmitsi väljakutsega leida lahendusi, mis aitaksid säilitada ja taastada põdrapead. See on oluline teema, mis puudutab kogu Eesti ühiskonda ja loodusarmastajaid üle kogu maailma.

Jahimehed on mures, et metsa- ja maaomanike surve tõttu on põtrade arv liiga kiiresti vähenema hakanud. Kliimaministeeriumi jahindusnõuniku Aimar Rakko sõnul on põtru praegu mõistlikul hulgal ja liigseid metsakahjustusi ei tohiks enam olla.

Eesti Jahimeeste Seltsi teatel kütiti lõppenud jahihooajal kokku 4037 põtra – see on 164 looma vähem, kui keskkonnaagentuuri seirearuande järgi oleks lubatud. Jahimeeste seltsi juhatuse liige Priit Vahtramäe on mures, et põtrade arvukus väheneb liiga hoogsalt.

“Hindame arvukuseks 7500 ja see arvukus on meie arvates minimaalne, mille puhul mets saaks kasvada ja jahimees saaks veel jahti pidada. Meie hinnangul ei tohiks seda arvukust enam allapoole viia, vaid me peaksime seda hoidma,” rääkis Vahtramäe.

Kliimaministeeriumi jahindusnõuniku Aimar Rakko sõnul on jahimehed liiga pessimistlikud ja kõigepealt tuleks ära oodata värsked seireandmed, mis selguvad jaanipäeva paiku.

“Põtrade arvukus viimastel aastatel on mõnevõrra vähenenud, aga kindlasti mitte nii palju, kui praegu jahimehed seda püüavad näidata. Põtrade loenduseks tehtavad pabulaloendused, jäljeindeksid, ruutloendused on ju kõik veel keskkonnaagentuuril tegemata. Viimased seired tehti aasta tagasi, 2023. aastal, ja siis hinnati põdra arvukuseks Eestis ligikaudu 11 000 isendit. Jahimehed pakuvad välja 7500, mis oleks liiga suur langus ja ei ole väga tõenäoline, et põtrade arvukus selle ühe aastaga niivõrd palju on langenud,” rääkis Rakko.

2013. aastal oli põtru 20 000. Sel aastal kinnitati uus jahiseadus ja algas põtrade intensiivne küttimine.

Priit Vahtramäe sõnul saigi jahimeeste ülesandeks põtrade arvukust reguleerida. “Tuli viia see tasemele, kus kõik osapooled oleks sellega rahul. Kindlasti metsaomanik tahaks, et põtrade arvukus oleks võimalikult vähene ja kahjustused oleks võimalikult väiksed,” sõnas Vahtramäe.
.
Küttimismahud lepitakse kokku jahindusnõukogus, kus on esindatud nii jahimehed, metsa- ja maaomanikud kui ka riik. Aimar Rakko sõnul võiks praegu jahisurvet vähendada küll.

“Võib öelda küll, et kümmekond aastat tagasi oli põdra arvukus Eestis oluliselt kõrgem, põtrade tekitatud metsakahjustusi oli oluliselt rohkem. Seetõttu suurenes sel perioodil märgatavalt küttimissurve. Põdra arvukus läks alla, aga see küttimissurve, öelgem psühholoogiline surve jäi maoomanikelt ja metsaomanikelt alles. Jahindusnõukogudes saavad ju jahimehed ja maaomanikud ise seda küttimismahtu arutada ja mahud kokku leppida. Kui nad näevad, et selles maakonnas tegelikult seireandmete järgi on põtrade arvukus oluliselt langenud, siis ka seda küttimismahtu maha võtta,” kirjeldas Rakko.

Tema sõnul on jahindusnõukogudes väga mõistlikud inimesed, kes kohalikke olusid tunnevad.

Priit Vahtramäe sõnul võiks põtrade arvukus püsida umbes 10 000 peal ja seda saavad ka jahimehed ise mõjutada.

“Selleks tuleks edaspidi rohkem pöörata tähelepanu valiklaskmisele, struktuuridele. Laskmisel see tähendab seda, et kõiki sugupooli tuleb võrdselt küttida. Nii pulle, lehmi, vasikaid. Kui vasikaid on vähem, siis tuleb ka norme alandada. Kui vasikad on rohkem, saab seda tõsta, aga me ei tohiks küttida üle juurdekasvu,” ütles Vahtramäe.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti jahimehed on tõepoolest mures põtrade arvukuse vähenemise pärast. See mure on arusaadav, kuna põdrapopulatsiooni vähenemine võib mõjutada nii loodust kui ka jahindust. Seega on oluline leida tasakaal põtrade populatsiooni reguleerimise ja nende kaitse vahel. Selleks on vaja tõhusaid ja jätkusuutlikke meetmeid, mis tagaksid nii looduse kui ka jahimeeste huvid. Tuleb leida kompromiss, mis võimaldaks säilitada looduse tasakaalu ning samal ajal tagada jahinduse jätkumise ja arengu.