Jaan Tätte: tahan, et ma ei peaks üldse mitte midagi tegema | Pealtnägija

Tuntud Eesti näitleja ja muusik Jaan Tätte on alati olnud avalikkuse tähelepanu keskpunktis oma mitmekülgse talendi ning väljendusrikkate arvamuste tõttu. Tema hiljutine intervjuu saates “Pealtnägija” on aga pannud inimesed mõtlema sügavamalt kui kunagi varem. Tätte avaldas soovi, et ta ei peaks üldse mitte midagi tegema ning tekitas sellega palju kõneainet. Kas see on lihtsalt kaasaegse töökultuuri kriitika või midagi enamat? Olgu mis on, Jaan Tätte jätkab oma juba aastaid kestnud karjääri ja paneb meid kõiki mõtlema oma elukvaliteedi üle.

Pühapäeval, 24. märtsil saab 60-aastaseks armastatud näitekirjanik, laulumees, kahe poja isa ning kuulsaim vilsandlane Jaan Tätte. Mehel, kes on teinud lihtsast elust ja väikestest rõõmudest oma kaubamärgi, käis tähtpäeva puhul mere taga külas Margit Kilumets.

Kevadeti, kui meri on osaliselt jääs, pääseb Saaremaalt Papissaare sadamast Vilsandile hõljukiga. Kõik need seitse inimest, kes aastaringselt saarel elavad, on sel ajal maailmast peaaegu ära lõigatud – post ja toidukaup jõuavad Vilsandile ainult siis, kui ilmaolud on soodsad ja hõljukijuht Harri sõidu ette võtab. Viimased 16 aastat on Jaan Tätte koos abikaasa Margitiga elanud aastaringi Vilsandil ja säärane eraldatus sobib neile.

Jaan Tätte on tegelikult hoopis Viljandi, mitte Vilsandi poiss. Lõpetas Viljandi esimese keskkooli ja läks otsejoones Tartu Ülikooli bioloogiat õppima, aga sattus aastakäiku, kust kõik armeeteenistuseks kõlbulikud noormehed kohe pärast esimest kursust Vene sõjaväkke võeti.

Pärast armeed Tätte Tartusse ei naasnud, vaid hakkas 1985. aastal Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist õppima ja tutvus seal ka oma tantsujuhist tulevase abikaasa Margitiga. Aasta hiljem sai Tättes lavakooli tudeng. Kalju Komissarovi käe all õppis ta 14. lennus teiste hulgas koos Maria Avdjushko, Kärt Tominga ja Marko Matverega.

Töö näitekirjaniku ja muusikuna

1990. aastast alates töötas Tätte 13 hooaega Tallinna Linnateatris, aga oma näitlejavõimetes kahtles ta aasta-aastalt üha enam. Hoopis teistsugune anne andis endast märku, kui ta kirjutas 1997. aastal näidendi “Ristumine peateega”, millest sai tõeline publikulemmik.

“See oli nii valmis näidend. See küll rääkis lihtsatest asjadest, aga ta oli ka well-made-play. See on vist siiamaani Jaani kõige universaalsemalt kirjutatud näidend, sellepärast teda ongi maailmas 426 korda lavastatud, Saksamaal vähemalt sada korda,” rääkis kolleeg Tõnu Oja.

Tätte on kirjutanud ühtekokku 12 näidendit, millest vähemalt pooli on lavastatud ka välismaal, mõnda isegi mitu korda. Näidendeid kirjutab Tätte endiselt.

“Praegu on üks pooleli, eelmisel aastal kirjutasin ühe, Tõnu Oja ja Pääru Oja tellisid kahemehenäidendi. Sel sügisel hakkavad vist tegema nüüd. Praegu kirjutan Tallinna Linnateatrile ühte lõbusat lugu,” avaldas ta ning lisas, et kirjutab kõik oma näidendid käsitsi kollase paberi peale.

“Kõik see on nagu pealekauba. Ma olen kindlasti kõik omad eluasjad juba ära teinud. Ma ei arva, et ma arenen ja järjest paremaks lähen, aga eks ma ikka loodan, et lähen,” sõnas Tätte.

Kui näidendite kirjutamisse tekkis vahepeal 15-aastane paus, siis laulud ja laulude sõnad on tiksunud Tättega koos juba ligi 40 aastat. Autorikaitsest tiksub talle iga kuu umbes 300 eurot tema muusika mängimise eest ja 15–20 päeval aastas – nagu mees ise ütleb – ta tõesti töötab ehk annab kontserte.

Tätte kahest pojast vanem ja tuntum ehk Jaan Tätte juunior kasutab artistinime Meisterjaan ning on isalt pärinud nii musikaalsuse kui oskuse vaimukalt sõna seada. Teine poeg Kunter tegeleb loodusteadustega ja kahepeale kokku on nad teinud Jaanist tänaseks juba viiekordse vanaisa. Kui külmal ajal satuvad lapselapsed Vilsandile peamiselt koolivaheaegadeks, siis suviti kolivad nad kõik koos vanematega kolmeks kuuks saarele ja mehe loometöö pannakse pausile.

Soovib mitte midagi teha

Tätte sõnas, et loodab ühel jõuda punkti, kus ta ei pea üldse midagi tegema. “Minu meelest tehakse maakera peal liiga palju asju ja sellepärast ongi kõik halvasti. Kui kõik teeks vähem asju, oleks kõik väga hästi,” usub ta.

“On see kuulus lause, et kui sa tahad maailma muuta, siis ainult üks tee on selleks – sa pead ennast muutma. Ja mina kõvasti nüüd muudan. Mulle ei meeldi maailm, kus kõik on ainult telefonides, mina ei ole kaks aastat telefoni kasutanud, keegi mind kätte ei saa, ei käi Facebookis, telekat ei vaata ja mõtted muudkui tulevad pähe vaikselt,” rääkis Tätte.

Kuigi Tätte armastab eralikkust, on ta samas maakerale tiiru peale teinud. “Matkamine on mul terve elu olnud, keskkoolist alates käisin iga talv Koola matkadel ja kõik Venemaa mäestikud on elu jooksul läbi matkatud. Aga tead, kui hea on siin praegu elada, seda erakuelu mängida? Sa oled nii palju käinud, et sa ei tahagi enam kuskile minna,” märkis 126 riigis käinud Tätte, kelle lemmikud on olnud kohad, kus inimene ei ole midagi koledat teinud. “See, mida inimene siin maakera peal teeb, maakera ei pea seda vastu,” muretseb ta.

Jaan Tätte’s interview on Pealtnägija sheds light on the reality of many artists in Estonia who struggle to make a living in their profession. Tätte’s desire to not have to do anything reflects the challenges artists face in a society that often undervalues their work. The interview serves as a reminder of the importance of supporting and valuing the arts in Estonia. It is clear that more needs to be done to ensure that artists like Tätte can pursue their passion without financial struggles.