Ivar Must: kartsin küll,aga ikkagi läksin Silvi Vraidi ukse taha abi paluma | Inimesed

Welcome to Estonia, where stories of courage and determination are celebrated. One such story is that of Ivar Must, who despite his fears, mustered the courage to seek help from Silvi Vraid. His inspiring journey of overcoming obstacles and facing his fears is a testament to the strength of the human spirit. Join us as we delve into the compelling narrative of Ivar Must, a reminder that even in the face of uncertainty, there is always hope and the possibility of a better tomorrow.

“Elasin ja töötasin tol ajal Soomes, kui ühel päeval helistas mulle ETV režissöör Leo Karpin, kes ütles, et ETV-s tuleb üks laulukonkurss, hakka lugu kirjutama. Veebruaris helistas ja aprillis olime juba Dublinis,” meenutas laulukirjutaja ja produtsent, Eesti ainsa Eurovisiooni võiduloo kirjutanud Ivar Must, kust tuli idee lauluga “Nagu merelaine” Eurolaulul võistelda.

Must istus klaveri taha ja kirjutas loo ühe hooga valmis. Üldse sündisid tol ajal kõik tema laulud kiiresti. “Silvi Vraiti ma isiklikult varem ei tundnud. Lihtsalt läksin ühel õhtul tema koduukse taha ja küsisin, kas ta tahaks minu lauluga lauluvõistlusel üles astuda,” meenutas Must, kuidas algas tema koostöö Silvi Vraidiga. “Mulle tundus, et see laul võiks Silvile sobida, sest on suure diapasooniga, võimas, aga esitada on seda väga raske, sest laulus pole eriti hingamiskohta. Talle laul meeldis ja ta oli praktiliselt kohe nõus.”

Laulu salvestamisega oli väga kiire. Must jooksis mööda linna ja otsis loo arranžeerijat, lõpuks saadi Urmas Lattikas nõusse. “Aga kogu protsess läks väga libedalt.”

Karmi olemisega Silvi ajas hirmu nahka

Must oli toona 33-aastane noormees. “Mäletan, et kartsin teda natuke, sest ta tundus nii karm ja konkreetne, võis vajadusel pitsatiga panna, ta oli ju koolis pedagoog, aga meil klappis väga hästi.”

Pärast Silvi Vraiti tegi Must väga paljude artistidega koostööd ja tema sõnul tuli alatihti salvestus katkestada, et uuesti proovida, sest kõik ei tulnud kohe alguses päris hästi välja. “Aga Silviga sellist asja ei olnud, et teda pidi katkestama ja paluma uuesti laulda või teistmoodi teha. Ta oli niivõrd professionaalne artist. Ma ei julge öelda, et me olime sõbrad, sest nii lühikese ajaga sõpradeks saada ei jõua, aga olime tõesti väga head koostööpartnerid.”

Sõit Dublinisse oli väga lõbus ja jabur. Eesti artistid olid seni tiirutanud ju põhiliselt mööda Venemaad, aga Dublin on ikkagi Euroopa. “Mäletan, et jooksin paaniliselt mööda Tallinna poode ja otsisin endale esinduslikku pintsakut ja mantlit, millega minna.”

Eestlased olid Dublinis vaiksed ja vagurad, kui ülejäänud Euroopa pidutses

Dublinis kohapeal olime aga “vaesed” postsovjetliku riigi artistid, meenutas Must naerdes. “Mäletan, et Soome esinejad üürisid uhke limusiini, šampus voolas ojadena, kogu aeg käis neil pidu, meie käisime vaikselt ringi, olime väga intelligentsed, meie jaoks oli see alles showbusinessi (meelelehutusäri-toim.) algus.”

Kõige suurem probleem Dublinis oli aga see, et kõik intervjuud, mis ajakirjanikud Silviga tegid, algasid sõnadega, et teie sealt Nõukogude Liidust. “Silvi andis väga palju intervjuusid,” meenutas Must. “Aga ei tahetud tunnistada või ei teatud, et Eesti on nüüd iseseisev riik. Vähe küsiti tema kui laulja kohta ja see käis talle küll väga närvidele.”

“Silvi oli perfektne suhtleja, tal oli väga hea inglise keel, ta oli koolis ju inglise keele õpetaja, aga pidevalt kõnetati teda nõukogude inimesena ja see oli väga tüütu. Meil puudus kogemus, kuidas välismeediaga suhelda, Silvi visati otse külma või lausa keeva vee sisse,” ütles Must.

Laul ei lasknud hingata ja kleit ei lasknud liigutada

Tol ajal saatis lauljaid suur orkester, mida dirigeeris iga riigi dirigent, meil oli dirigendiks Urmas Lattikas. “Loo esitamise Eurovisiooni laval tegi eriti raskeks see, et kuna laul oli juba oma ülesehituselt selline, kus hingamiskohti praktiliselt polnudki, siis eurolaval võttis orkester kiirema tempo kui originaalis, nii et kui tolleaegset videot vaadata, siis on näha, et Silvi terve laulu peaaegu ei hinganudki.”

Musta sõnul oli aga väga suur apsakas esinemiskostüümi valik. “Silvi kostüümiga panime mööda. ETV-st tehti pakkumine, millest ei saanud keelduda või mina ei julgenud ära öelda,” meenutas Must. “Moekunstnik pani Silvile selga kleidi, mille materjal ei hinganud ja teiseks, see oli ka väga raske, nii et Silvi ei saanud ennast praktiliselt liigutadagi. Võib olla oli tol ajal nii kiire, et polnud aega sobivamat kleiti valida.”

Suure meelitamise peale tegi uue soengu

Must meenutas, et ta pidi paar nädalat Silvil järgi käima, et meelitada teda uut soengut tegema. Lõpuks jäi Silvi nõusse ning Kairi Viigi lõigatud soeng ning meik andsid tema enesekindlusele veelgi hoogu juurde. “Kui Dublinisse sõites oli meil mõte ühine plaat teha, siis tagasi tulles see plaan ei realiseerunudki, me mõlemad tegelesime edasi oma projektide ja teiste töödega.”

“Nagu merelaine” jäi paljude tema fännide arvates Silvi Vraidi leivanumbriks, kuigi Mustale seostub Vraidiga pigem Priit Pihlapi loodud laul “Vana pildiraam”.

Tagantjärgi mõeldes on Must väga õnnelik, et nende teed Silvi Vraidiga ristusid. “Jumal tänatud, et nii juhtus, ju oli tol ajal tähtede seis selline, et me kokku sattusime,” on ta saatusele tänulik. “Meil on ka sünnipäevad lähestikku, temal on 28. aprill ja mul 7. mai, sõnnid panid oma sarved kokku.”

Põeb praegu oma lugude pärast palju rohkem

Seitse aastat hiljem saavutas Ivar Musta kirjutatud eurolugu “Everybody” Taanis esimese koha.

“”Everybody” kirjutamise ajal sain juba aru, et aeg on muutunud. Inimesed tahavad ikka pidu,” meenutas Must. “Kui “Nagu merelaines” on mul 40 akordi, siis “Everybodys” ainult neli akordi. Selle loo kirjutasin ka ühe hooga, ei olnud mingit pikka mõtlemist.”

Musta sõnul on väga oluline meeskond, kellega see tee ette võetakse. “Mõlemal korral õnnestus mul kokku panna väga hea tiim, kus kõik olid ühise eesmärgi nimel väljas, kõik toetasid, selle üle olen küll väga õnnelik.”

Mustal on elu jooksul olnud väga eriline suhe numbritega. “Mulle meeldib number seitse. Ma olen 7. mail sündinud, mu tütrel Rebeccal on nimes seitse tähte, seitse aastat oli vahet Dublinis ja Kopenhaagenis toimuval Eurovisiooni lauluvõistlustel,” loetleb ta õnnelikke numbrilisi kokkulangevusi oma elus. “Aga võib olla on mul elus lihtsalt vedanud.”

Musta sõnul põeb ta praegu palju rohkem oma lugude pärast kui toona. “Kui noorena tegid laulu ühe hooga valmis, siis nüüd muudkui kaalud ja kaalutled.”

Ehitas maa-aita stuudio

Mõni aeg tagasi pakkis ta kokku oma stuudio Tondil, mis oli väga pikka aega tema loominguline kodu. “Elan maal, restaureerisin aida ära ja ehitasin sinna stuudio. Teen praegu muusikat multifilmidele ja treileritele, tööd on kogu aeg. Ma polegi elus mitte midagi muud teinud kui ainult muusikat, juba 45 aastat.”

Pillimehe karjääri lõpetas ta ära seetõttu, et ei tahtnud enam, pill kaenlas, mööda maailma sõita. “Ma ei taha üldse enam kuskile sõita,” märkis Must. “Kui stuudio veel linnas asus, kulus tükk aega, et sinna jõuda. Vahepeal oli tuju juba ära läinud. Aga nüüd, kui pole tahtmist stuudios olla, kõnnin üle õue tuppa või mängin koeraga.”

Musta sõnul pole lugu kirjutades võimalik ette prognoosida, kui hea loo sa kirjutad. “Mõlemal korral oli mul supertiim, väga head laulud, aga ühel korral jäime eelviimseks, teine kord võitsime. Aga mina olen ikka sama.”

Ivar Must’s decision to overcome his fear and seek help from Silvi Vraid shows immense courage and determination. His willingness to face his fears and ask for assistance serves as an inspiration for others facing similar challenges. It is a reminder that it is okay to seek help and that there is always someone willing to lend a helping hand. Must’s story highlights the importance of reaching out for support and the impact it can have on one’s well-being. It is a powerful reminder that we are never alone in our struggles, and there is always hope for a brighter future.