Iris Pettai: ka vanuseline klaaslagi on olemas | Arvamus

Iris Pettai, kaasaegse Eesti ühiskonna kriitiline analüütik ja ajakirjanik, on tuntud oma teravate arvamuste ja sügavate sotsiaalsete vaatluste poolest. Tema viimane artikkel, mis käsitleb vanuselist klaaslagesid Eesti ühiskonnas, pakub silmapaistvat sissevaadet vanemaealiste diskrimineerimise probleemidesse ja nende tagajärgedesse. Pettai haarab lugeja tähelepanu juba esimestest lausetest alates ning sunnib mõtlema ja kaasa mõtlema selle ühiskondlikult olulise teema üle. Tema teravmeelsus ja intellektuaalne lähenemine teeb temast ühe valdkonna juhtivatest mõtlejatest Eestis.

Rahvastiku vananemine on üks pakilisemaid väljakutseid, millega Eesti silmitsi seisab. Kohandume samm-sammult rahvastiku vananemisega ja oleme harjunud, et kauem käiakse koolis, abiellutakse hiljem ja lapsi saadakse hilisemas eas. Traditsioonilisi tööjõustrateegiaid – õppimine lõpeb 20-ndates, karjääriredel 40-ndates ja töö 60-ndates aastates – ei peeta enam jätkusuutlikuks. Õppimine on muutunud elukestvaks, karjääri tehakse ka vanuses 50+ ja 60+ ning tööelu võib pikalt jätkuda pensionipõlves.

Eesti on olnud silmapaistvalt edukas vanemaealiste (50-74) tööhõive poolest ja nii oleme jõudnud rekordilise 60 protsendini 2022. aastal, mis tähendab juhtivat positsiooni Euroopa Liidus. 50-74-aastastest töötas 2022. aastal 251 300 inimest, mis moodustab kaaluka osa tööjõust, 35 protsenti.

Kunagi varem pole 50+ vanuses inimesi nii suurel määral tööturul olnud, kas ja kuivõrd on elanikkond selleks valmis, kuivõrd kindlalt tunnevad 50+ vanuses inimesed end tööturul, kas tajutakse tõrjumist, selgus Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2022.aasta uuringust.1

Valmisolek vanemaealistega koos töötada on kõrge

Vanemaealiste kiire juurdekasv tööturul ei ole enamiku Eesti inimeste jaoks probleemiks. 83 protsenti elanikkonnast on valmis töötama segakollektiivis, kus vanemaealisi on kolmandik või enam. Mõneti nii kõrge valmisolek üllatab, sest paljudes muudes vanemaealiste töötamist puudutavates küsimustes samaväärset leplikkust ja paindlikkust pole.

Nii on väga selged piirid, kui kõrge vanuseni võiksid inimesed töötada. Kuni 65-aastaseid peab enamik Eesti inimestest (89 protsenti) tööturule vajalikuks. Edasine töötaja vanuse kasvu piirmäär hakkab aga kiiresti langema. 66-75-aastaste töötamist pooldab juba märksa väiksem arv vastajaid, 53 protsenti, 76-aastaste ja vanemate töötamist vajalikuks enam ei peeta, seda toetab vaid 7-12 protsenti.

Niinimetatud klaaslaest oleme harjunud kuulma soolise diskrimineerimise puhul, mis tähendab, et naistel on erinevalt meestest nähtamatu klaaslagi karjääri tegemisel. Ka vanuseline klaaslagi on olemas ja nii ei peaks uuringu andmetel kuni 20-aastased ja üle 65-aastased karjääri tegema, sobivaks peab seda vaid iga viies vastaja. Samas selgub, et 62 protsenti kuni 20-aastastest ja 25 protsenti vanuses 65+ inimestest peab tööalast karjääri loomulikuks ja vajalikuks ning nad on sellest huvitatud.

Jäigad raamid kehtivad ka juhi vanusele. Küsitluse andmetel on juhi parim vanus 43 aastat. Juhiroll ei peeta sobivaks kuni 30-aastastele (sobivaks peab vaid kuus protsenti) ja üle 60-aastastele (sobivaks peab vaid kaks protsenti).

Eestis on iga kolmas linnapea üle 60-aastane ja kõige vanem on ületanud 70. eluaasta künnise. Kui eelarvamuslikust seisukohast lähtuda, ei oleks 60+ vanuses linnapead tohtinud mõeldagi nii vastutusrikkast ametikohast, ometi on nad populaarsed ja valimistel edukad.

Stereotüübid panevad kahtlema vanemaealiste töövõimes

On hulgaliselt eelarvamusi ja stereotüüpe, mille kohaselt tuleks tööandjatel olla ettevaatlik ja mitte riskida vanemaealiste tööle võtmisega. Stereotüüpse mõtlemise kohaselt jaksavad vanemaealised noorematest märksa vähem tööd teha, ei ole huvitatud õppimisest ja uuendustest, neile käib kaasaegne tehnika üle jõu, ka on neil kehv tervis. Nii arvas 2022. aastal 23-35 protsenti elanikkonnast ja 2018.aastal 16-29 protsenti.2

“Vanemaealisel on tööturul võrreldes noorematega tugevamaid külgi nagu töökogemused ja oskused, rahulikkus jne.”

Uuringud paljudes riikides näitavad, et enamik taolistest stereotüüpidest ei pea paika, tegelikud erinevused põlvkondade vahel ei ole nii suured, kui levinud arvamused seda näitavad. Vanemaealisel on tööturul võrreldes noorematega tugevamaid külgi nagu töökogemused ja oskused, rahulikkus, tasakaalukus, läbirääkimisoskused jne.

Stereotüübid, aga ka muud hoiakud ja suhtumised loovad vanussurvet ehk ebavõrdset kohtlemist soodustava tausta. Ebavõrdset kohtlemist hakatakse tundma üsna varakult, juba 40-ndate keskpaigas, kui selgub, et noorematel on paremad võimalused leida hea töökoht, saada palgalisa, teha karjääri, pääseda koolitustele jne. Paratamatult võtab inimene ühiskonna negatiivse suhtumise omaks ja loeb end tööturu jaoks liiga vanaks ja sobimatuks.

Iga viienda 45-54-aastase inimese jaoks on vanus suurim takistus töö leidmisel, millega nad silmitsi seisavad ja see kehtib olenemata haridustaustast, kvalifikatsioonist, tööoskustest, keeleoskustest jms. 55-64-aastastest tunnetab vanust peamise takistusena juba iga teine, 65+ vanustest kaks kolmandikku. 20-44-aastastest on vaid ühele protsendile vanus töö leidmisel takistuseks.

Tõrjumise tagajärjed

Tõrjumisel on tõsised tagajärjed: sotsiaalsed ja psühholoogilised pinged ja probleemid, enesega mitte toimetulevate, abitute, saamatute sh haigete inimeste hulga kasv, kasvavad kulutused sotsiaal- ja haigustoetustele.

Töö kaotanud vanemaealised võivad piirata oma tööotsinguid (nt keskendudes ainult halva kvaliteediga töökohtadele) või lõpetada tööotsimine üldse. Samuti on tõrjumise tagajärjeks suur palgalõhe ja madalamad ametikohad. 50+vanuses inimesed teenivad Eestis viiendiku võrra vähem kui 25-49-aastased. Suurim palgalõhe on lihttöölistel. Samuti näitavad uuringud, et 50+ vanuses inimesed töötavad üle kahe korra sagedamini lihttöölistena, vähem on nad hõivatud juhtivatel kohtadel ja spetsialistidena.

Tõrjumine tööturul viib vanemaealise tööjõuressursi raiskamiseni. Vanemaealistele jäävad sagedamini madalapalgalised ja kehvemad töökohad, neil on vähem ametialase arengu ja koolitusvõimalusi, ka on neil takistatud liikumine ülespoole ja nad jäävad oma karjääris seisma.

Tõrjumine muudab vanemaealise tööjõu passiivseks ja rutiinseks massiks, kellelt ei oodata loomingulisust, aktiivsust ja uuendusi, kes oma peaga ei pea eriti mõtlema ja pingutama, et olla kompetentne ja konkurentsivõimeline.

Eestis ei ole tehtud arvutusi, kui palju vanemaealiste tõrjumine maksma läheb, ilmselt pole need summad väikesed. Ka pole tehtud arvutusi, kui palju oleks Eestil võita, kui tööturul kehtiksid võrdväärse kohtlemise reeglid, mis aitaksid ületada halvustavaid stereotüüpe, klaaslagesid ja muid ajale jalgu jäänud piiranguid.

Vanemaealine tööjõud kui uus majanduskasvu ressurss

OECD ekspertide hinnangul on aeg muuta suhtumist vanemaealisse tööjõusse ja näha selles uut majanduskasvu ressurssi. Prognoosi kohaselt võib 55+ vanuses inimeste kauem töötamine OECD 37 liikmesriigi SKP-d suurendada 3,5 triljonit dollarit, kasvada tarbijate ostujõud ja riigile laekuvad maksud.

Töötamine parandab vanemaealiste tervist, hoiab neid vaimselt ja füüsiliselt aktiivsetena. OECD uuringud näitavad, et mitme põlvkonnaga töökollektiivid on tööturul konkurentsivõimelisemad, neis on parem organisatsiooni sisekliima, toodete/teenuste kvaliteet, konkurentsivõime tööturul jne.

Eestilgi on aeg vaadata vanemaealisele tööjõule kui majanduskasvu ressursile. Luua töökeskkond, kus vanemaealine tööjõud ei peaks pidevalt kahtlema oma oskustes ja võimetes, kus tema arendamisse panustatakse võrdselt noorematega. Kindlasti mõjuks see positiivselt Eesti jätkusuutlikkusele.

2 Üle-eestiline esinduslik uuring vanemaealiste tõrjumise kohta tööturul 2018, Küsitleti 1000 inimest. Tehniliseks läbiviijaks Norstat Eesti AS. Uuring on läbi viidud Eesti Inimõiguste Keskuse ja Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi toetusel.

Kokkuvõttes võib öelda, et Iris Pettai artikkel vanuselisest klaaslagist Eestis on oluline ja mõtlemapanev. Pettai tõi esile, kuidas vanuseline eelarvamus ja diskrimineerimine võivad takistada inimeste arengut ja võimalusi ühiskonnas. On oluline mõista, et igaühel on õigus võrdsetele võimalustele sõltumata vanusest. Artikkel innustab meid kõiki mõtlema oma eelarvamustest ja tegema pingutusi, et luua avatum ja targem ühiskond, kus kõik inimesed saavad täielikult osaleda ja panustada.