Ilmus raamat Siberis sündinud eesti laste mälestustest | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Hiljuti ilmus raamat, mis käsitleb Siberis sündinud eesti laste mälestusi. See haarav teos avab ukse minevikku ja räägib loo nendest, kes sündisid ja kasvasid karmides Siberi tingimustes. Nende lugude kaudu saame aimu nende keerulistest kogemustest ja vastupanuvõimest ning avastame nende sügava sideme Eestiga. See raamat on oluline tunnistus ajaloost ning kindlasti pakub see põnevat ja emotsionaalset lugemist kõigile, kes huvituvad Eesti rahva sügavast vastupanuvõimest ja ellujäämisvõimest.

Eesti Rahva Muuseumis (ERM) oli raamatu “Sunnitud sünnimaa. Siberi laste lood” esitlus. Raamat koosneb erinevates Siberi paikades sündinud laste lapsepõlvemälestustest.

Raamatus meenutavad oma lapsepõlve 84 inimest. Raamatu üks autoritest ja ERM-i hariduskeskuse metoodik Virve Tuubel ütles, et lugude kaudu saame teada, kuidas inimesed lapsena oma sünnipaika ja elutingimusi tajusid.

“Kirjeldab oma kodu, et muldpõrand, üks ruum. Seal koos elas väga palju erinevaid inimesi, aga koos inimestega ka rotid, hiired, prussakad, täid, kirbud, suvel ka sääsed. Ja veel ta ütleb, et kui Eestisse emaga tagasi jõudsid, siis siin neid väga ei tahetud. Elasime siin ja seal,” kirjeldas Tuubel.

Mälestusi raamatus on Tuubeli sõnul nii karmimaid kui ka helgemaid.

Raamatu on koostanud ja välja andnud Siberis sündinud laste MTÜ, mis asutati kaks aastat tagasi ja mille liikmete arv on jõudnud 200 inimeseni.

“Ilmselt meie oleme nüüd see kolmas põlvkond, pärast vanaisasid-vanaemasid tulevad vanemad, siis meie. Ja ilmselt oleme meie nüüd selles eas, kus meil on natukene aega vaadata tagasi ja mõelda,” sõnas Tuubel.

Lisaks kutsus ERM lugude autoreid üles tooma muuseumisse esemeid, mis on küüditamisel kaasa võetud, seal valminud või Eestist Siberisse saadetud. Esemed on väljas ERM-i püsinäitusel “Kohtumised”. Näiteks on seal väike saag ja kirves, mille pakkis kaasa isa oma 11-aastasele pojale Jürile 14. juunil 1941. aastal.

“Isa siis hukati, aga poeg ja ema küüditati Tomski oblastisse. Ja tegelikult oli nii, et Jüri hoidis nende tööriistadega, mille isa talle kaasa pakkis, seal Siberis elus ennast ja oma ema, sest ema oli tal ikkagi nii-öelda linnaproua ja ei olnud selliseid Siberi töid ja sellist ränka füüsilist tööd teinud,” selgitas etnoloog Terje Anepaio.

1963. aastal sai Jüri aga lõplikult Eestisse tagasi tulla ning seda sama kirvest ja saagi kasutas ta oma elupäevade lõpuni.

Muuseumile laenatud esemed jäävad püsinäituse juurde aastaks.

Kokkuvõttes võib öelda, et raamat Siberis sündinud eesti laste mälestustest annab väärtusliku ülevaate nende rasketest ning samas ka lootusrikkast elust Siberis. Laste südamlikud ja avameelsed jutustused pakuvad lugejatele võimaluse paremini mõista nende emotsionaalset ja füüsilist kogemust sealviibimisest. See teos on oluline osa Eesti ajaloost ning aitab hoida mälestust nendest, kes pidid läbi elama keerulised ajad kodumaast eemal. Raamat toob esile eesti rahva vastupidavuse ning järjepidevuse ning paneb meid hindama meie vabadust ja kodumaad.