Hiidinimahvid ei suutnud muutustega kaasas käia | Loodus

Tere tulemast Eestisse! Siinse looduse keskel on palju avastamist, sealhulgas ka huvitavat teavet hiidinimahvide kohta. Viimastel aastatel on muutused keskkonnas viinud hiidinimahvide raskusteni nende kohanemisel uute tingimustega. See on tekitanud mitmeid küsimusi ja muret nende olendite tuleviku suhtes. Kuidas nad on suutnud end kohandada ja millised mõjud on see avaldanud nende elukeskkonnale? Tule avasta koos meiega, kuidas hiidinimahvid on pidanud hakkama saama muutuvates tingimustes ning millised õppetunnid see meile pakub. Loodame, et see paneb sind meie loodust veelgi rohkem imetlema!

Sadu tuhandeid aastaid tagasi elasid Hiinas ja Kagu-Aasias hiigelsuured inimahvid gigantopitekused liigist Gigantopithecus blacki.

Need loomad, kes võisid olla kuni kolm meetrit pikad ja kuni 250 kilo rasked, surid välja enne kui inimesed nende asualale elama saabusid.

Alles on neist jäänud ainult hulk hambaid ja lõualuufossiile, mida Hiina, Austraalia ja Ameerika Ühendriikide teadlased on nüüd hoolega uurinud, selgitamaks gigantopitekuste väljasuremise asjaolusid.

Yingqi Zhang Hiina Teaduste Akadeemia selgroogsete paleontoloogia ja paleoantropoloogia instituudist kirjutab koos kaasautoritega ajakirjas Nature, et need kõigi aegade suurimat kasvu primaadid kadusid maamunalt ajavahemikus 295 tuhat kuni 215 tuhat aastat tagasi.

Seda aega on kasulik teada, sest nii on rohkem lootust saada jälile väljasuremise põhjustele. Varem on arvatud, et gigantopitekusi elas veel palju hilisemalgi ajal, kuni umbes sada tuhat aastat tagasi.

Gigantopitekuste väljasuremine on teadlastele mõistatamist pakkunud palju, sest teised primaadid, sealhulgas gigantopitekuste lähisugulased orangutanid elasid samal ajal toimunud kliima- ja keskkonnamuutused ilusti üle.

Zhang ja ta kolleegid on kümne aasta jooksul kogunud uurimismaterjali 22 Lõuna-Hiina koopast, kus gigantopitekusi on omal ajal elanud.

Peale hammaste ja lõualuude kogusid ja analüüsisid nad ka pinnasematerjali, mis fossiile sisaldas, ja seal leidunud vana õietolmu. Fossiilide ja pinnase vanust määrasid nad kuuel eri meetodil.

Kogu selle info põhjal nuputasid nad välja, millised keskkonnaolud valitsesid gigantopitekuste asualal enne nende väljasuremist.

Hammastes leidunud keemiliste elementide ja väikeste kulumisjälgede põhjal tegid nad järeldusi selle kohta, mida need loomad sõid ja kust toitu hankisid.

Umbes 700 tuhat kuni 600 tuhat aastat tagasi läksid Ida-Aasia keskkonnaolud varasemast muutlikumaks.

Kui näiteks orangutanid kohastusid uute oludega suhteliselt sujuvalt, siis gigantopitekused ei suutnud leida oma haruldaseks muutunud lemmiktoitudele piisavalt tervislikku asendust. Nad jäid paiksemaks, nende toiduretked jäid lühemaks ja nad kannatasid stressi all.

Zhang ja ta kaasautorid leiavadki, et saatuslikuks sai neile suurt kasvu inimahvidele just spetsialiseritus ja vähene kohastumisvalmidus.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.

Kokkuvõttes võime öelda, et Hiidinimahvid ei suutnud muutustega kaasas käia ning nende populatsioon vähenes oluliselt. See on õpetlik näide sellest, kuidas loodus võib olla muutuste suhtes habras ja kui oluline on kohanemisvõime. Hiidinimahvide harimatu loomus ja vastupanu muutustele tõi kaasa nende hääbumise. Kuid see annab meile ka võimaluse õppida ja mõista, kui oluline on loodust hoida ja kaitsta, et säilitada tasakaal meie ökosüsteemis. Jätkuv haridus ja teadlikkus on võtmetegurid, mis aitavad vältida taolisi olukordi tulevikus.