Henessi Schmidt Ugandas malaaria põdemisest: tundsin end turvalisemalt kui Eestis | Inimesed

Tervist! Täna räägime Henessi Schmidti kogemusest malaaria põdemisest Ugandas ning sellest, kuidas ta tundis end seal turvalisemalt kui Eestis. See lugu tõstatab olulise teema reisimise ja tervishoiu kohta ning kutsub meid mõtlema sellele, kuidas erinevad kogemused võivad meie turvatunnet ja tervist mõjutada. Mis võisid olla põhjused, miks Henessi end Ugandas haigena turvalisemalt tundis? Kas see võiks kuidagi seotud olla meie Eesti tervishoiusüsteemi ja elukorraldusega? Lähme sügavamale sellesse huvitavasse loo ning uurime, mis saab anda meile õppetunnid ja inspiratsiooni!

Henessi Schmidt on juba kolm aastat vedanud Ugandas heategevuslikku programmi. Selle raames on kooli aidatud üle 40 lapse ning kohalikke haritakse jätkusuutliku põlluharimise ja sissetuleku tekitamise vallas. Tulevikus tahab Schmidt heategevusega jätkata ka Eestis.

Jaanuaris haigestus Schmidt Ugandas malaariasse. “Nüüd on tervis juba täitsa palju parem, aga natuke aega võttis, et taastuda. Kuigi nemad seal põevad seda mitu korda aastas, siis meile ta on ikka natuke raskem,” rääkis Schmidt.

Näitleja tunnistas, et muidugi oli võõras kohas võõra haigusega veidi hirmus, kuid tundis end siiski turvaliselt. “Neil on nii palju kogemust, ma tundsin end ikka turvalisemalt sealse ravi lõpuni tehes kui Eestisse tulles, kus seda teadmist ja kogemust nii palju ei ole.”

Ugandas on Schmidt juba kolm aastat abistamas käinud, eesmärgiga luua jätkusuutlik heategevussüsteem. “Vähemasti üritada teha sellist süsteemi, millest ma tundsin, et on puudus, mis hoiaks nii loodust kui neid inimesi ja annaks neile võimaluse iseseisvuda.”

“Enne, kui ma haigeks jäin, siis meil oligi selline suur nädal, kus me renoveerisime poistele uue maja, tegime uue pliidi. Meil oli ka permakultuuri töötuba, kus meil oli Keeniast permakultuuri õpetaja, tegime toidumetsa, kompostihunniku, toidupeenra, kasvuhoone ja siis ehitasime veel seenemaja, kus seeni kasvatada, millest me saame nüüd loodetavasti ka sissetulekut hakata teenima, nii et tegelikult see iseseisvumine, jätkusuutlik heategevuse vorm, ei ole üldse nii kaugel enam,” kinnitas Schmidt.

Kogukonnas, mille juures Schmidt abis käib, on lapsi neljakümne ringis. “Just enne kui me ära tulime, leidsime veel kaksteist toetajat, et 12 last veel kooli saata, nüüd meil on 41 last koolis. Nemad on meie põhiline lastekodu. Ja seal ümber inimesed, kes elavad, neid on 200-300 ringis, kes meie kaevust vett saavad ja loodetavasti kõikidest tulevastest töötubadest osa saavad.”

“See on selline pilootprojekt, kus saab katsetada kõiki erinevaid loodussäästlikke ja teadlikke vahendeid, kuidas luua sissetulekut, luua sellist kogukonda. Ja kui see süsteem saab lõpuks valmis, siis ma hea meelega pärandaksin selle edasi inimestele, kes saavad seda teistes kogukondades teha ja hakkaks ise järjekordset uut süsteemi leiutama,” sõnas Schmidt.

Ugandasse sattus Schmidt heategevust tegema enda sõnul läbi juhuse. “Oleks Eestis küsitud, oleksin Eestis teinud. Väga loodan, et tekib meil toetajaid-abistajaid juurde, et saab ka selle Uganda projekti ühel hetkel lõpetada, eesmärgi saavutada, siis hakkan hea meelega siin Eestis vaatama, mis siin teha annab.”

Henessi Schmidti algatust Ugandas saab toetada siin.

Henessi Schmidt’s experience with malaria in Uganda has led her to feel safer there than in Estonia. This reflects the stark contrast between the healthcare systems in the two countries. Schmidt’s story serves as a reminder of the disparities in access to quality healthcare around the world. It also highlights the importance of addressing healthcare inequalities and improving medical infrastructure in order to ensure that all individuals, regardless of their location, have access to the care and treatment they need to stay healthy and safe. Schmidt’s experience is a powerful call to action for global health equity.