Helena Lotman: mind inspireerivad minust võimalikult erinevad inimesed | Teater

Tere tulemast Eestisse! Helena Lotman, teatrikunstnik ja -õppejõud, on alati olnud pühendunud erinevuste ja mitmekesisuse uurimisele. Tema kirglik huvi erinevate inimeste ja nende mõtete vastu on toonud talle inspiratsiooni ning on olnud oluliseks osaks tema loomingus. Tema töö teatris on olnud avangardne ning ta on tuntud selle poolest, et ta toob välja erinevad vaatenurgad ja mõtted. Tema missioon on aidata inimestel avastada nende endi ainulaadsust ning mõista, kui oluline on hinnata kõiki inimesi nende erinevuste ja omapära poolest. Tema loengud ja töötoa on alati inspireerivad ning avavad uusi perspektiive teatri valdkonnas.

Kultuurisaade “Killud” käis seekord ringi Draamateatri näitleja Helena Lotmaniga, kes rääkis, et teda inspireerivad loomingus endast võimalikult erinevad inimesed, sest see laseb tal vaadelda maailma alternatiivse nurga alt.

“Mulle meeldib inimesi jälgida. Ma tahaksin proovida olla nagu kõik need inimesed, keda ma veel ei tea. Proovida kuidagi näha maailma nii nagu nemad näevad,” rääkis Lotman ja märkis, et teda inspireerivad inimesed, kes on temast võimalikult erinevad. “Teistsuguste inimestega vesteldes ma taban ennast mõnikord mõttelt, et ma pole kunagi osanud mõelda nii, nagu ma mõtlen pärast seda vestust. Need on rikkad hetked,” kinnitas Lotman.

“Näitekunstis on räägitud sellisest asjast nagu näiteadvokaadiks olemine. Seda võib mõista nii, et selleks, et kehastada kedagi või edastada mingit maailmavaadet, peab seda mõistma ja õigustama. Aga inimvõimetel on piirid, me ei ole tegelikult võimelised mõistma ja õigustama kõike, mis meid ümbritseb ja ma arvan, et ei peakski,” arvas näitleja. “Küsimus on selles, kas sa võtad suhestuda nende küsimuste ja inimestega, kellega sa ei oska esialgu midagi peale hakata. Et sa ei pööraks neile selga ega oleks ükskõikne,” rõhutas Lotman.

Lotman rääkis, kuidas eri lavastustes on tal olnud erinevaid väljakutseid, näiteks kaheksa minutit järjest keerutamine või kaks ja pool tundi suu lahti olemine. “See ei ole ainult füüsiline väljakutse, see on väga seotud sellega, mida ma oma peas samal ajal teen,” märkis ta, kuid lisas, et neil asjadel on väärtus üksnes siis, kui need kannavad trupi jaoks mingit suuremat eesmärki.

“See algab hästi konkreetsest tahtmisest luua üht kindlat maailma. Alati on küsimus, kas peab ennast ületama, ma arvan, et ei pea. Tuleb osata valida neid eneseületusi. Ma olen aru saanud, et iga inimese või töö ja projekti jaoks on vaja aega ja on vaja armastust. Kui sul ühte neist pole, siis pole kogu ülejäänud asjal ka mõtet,” arvas näitleja.

Proovisaal on Lotmani arvates looja jaoks unistuste ruum. “See võib olla ükskõik milline ruum, aga siin võiksid kehtida mingid reeglid. Teater võiks olla selline koht, kus me saame rääkida asjadest, millest me muidu ei räägi või märgata asju, mida me muidu ei oska märgata,” sõnas ta.

“Esimene kokkulepe, mis võiks kehtida meie vahel, kes me proovisaali tuleme, on see, et me kõik oleme inimesed ilus ja valus, absoluutselt ebatäiuslikud inimesed. Kui me oleme kõik lihtsalt inimesed, siis võib-olla me jõuame mingile asjale lähemale, kui me ei proovi olla üliinimesed,” arutles ta.

“Kui õnnestub nende inimeste vahel luua mingi usaldus, siis see on see hetk, mille ma tunnen ära selle järgi, et käima läheb mängumootor. See on minu vaatluste põhjal umbes sama situatsioon, kui laps on oma koduses turvalises keskkonnas ja ta võib mängida ükskõik mida, olla täpselt see, kes ta parajasti tahab olla.”

“Mind käivitab ja sütitab enamasti ikkagi mingisuguse igapäevase situatsiooni nägemine teise nurga alt. See on see hetk, miks tasub kunsti vaadata,” kinnitas Lotman.

“Killud” on ETV2 eetris teisipäeviti kell 22.00.

Kokkuvõttes võin öelda, et Helena Lotmani seisukoht, et teda inspireerivad võimalikult erinevad inimesed, on väga inspireeriv ja avatud mõtlemisega lähenemine. Tema julgus astuda välja mugavustsoonist ja otsida inspiratsiooni erinevatest inimestest on imetlusväärne ning see avab uusi perspektiive nii temale endale kui ka tema publikule. Samuti näitab see tema teadlikkust ja soovi pidevalt arendada oma loomingulist väljendust. Kindlasti on see ka õpetlik teistele, et erinevus ja mitmekesisus võivad olla äärmiselt rikastavad ning avardavad meie maailmavaadet.