Helde: puidutööstuse ja looduskaitsjate vahel käib kommunikatsioonisõda | Film

Tere tulemast Eestisse! Helde on dokumentaalfilm, mis uurib puidutööstuse ja looduskaitsjate vahel käivat kommunikatsioonisõda. Film sukeldub sügavale selle konflikti juurde, rõhutades olulisi keskkonnaküsimusi ja nende keerulisi tagajärgi Eestis. Vaatajad saavad teada, kuidas need kaks vastandlikku poolt on püüdnud leida ühist keelt ja lahendada oma erimeelsusi. Helde paneb vaatajad mõtlema üle maailmas toimuvate sarnaste konfliktide üle ning on ühtaegu kaasaegne ja inspireeriv dokumentaalfilm, mis toob esile olulised teemad meie metsade ja looduse säilitamise kohta.

Puidutööstuse ja looduskaitsjate vahel käimas kommunikatsioonisõda, mistõttu on tekkinud olukord, kus metsa puudutavad teemad on üldsusele väga segaseks muutunud, märkis režissöör Martti Helde “Vikerhommikus”.

Sel reedel jõuab kinodesse Martti Helde uus dokumentaalfilm “Vara küps”, mis on juba enne esilinastumist avalikkuses palju tähelepanu pälvinud – seda eelkõige seetõttu, et Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit nõudis filmi ümber monteerimist ja nendega filmitud intervjuude filmist väljajätmist. Helde sõnul jõuab film vaatajateni nii, nagu alguses planeeritud olid.

“Puidutööstusel oli aasta alguses võimalus film kogu pikkuses läbi vaadata, pärast vaatust tõdesid nad, et materjali ei ole kuritarvitatud ja me ei ole nende sõnu väänanud. Nad otsustasid, et see võib sellisel kujul kinolinale jõuda,” selgitas režissöör, kes usub, et ümber monteerimise soov oli seotud hirmuga.

“Puidutööstus nägi filmi treilerit, mis eelmise aasta lõpus välja tuli, ja tõenäoliselt tuli neile natukene üllatusena, et film on keskkonnakaitselise suunaga, seetõttu nad reageerisid väga aktiivselt, et enda osad ja intervjuud sealt välja võtta. Mul on raske hinnata, mida nad eeldasid, milline see film tuleb, aga see neid vähemalt käivitas. Ilma nägemata midagi keelata või nõuda tundub mulle natukene meelevaldne,” rääkis Helde.

Martti Helde dokumentaalfilm “Vara küps” soovib näidata, millises seisus on Eesti mets täna ning anda ülevaate, mis juhtub kolmekümne aasta pärast, kui kaitsealuste metsade kaitseks midagi ette ei võeta. “Me suuname pilgu tuleviku ja noorte poole, loodushariduse suunas, aga räägime ka metsarahva müüdist, eestlaste suhtest metsaga ja kuidas me läbi ajaloo oleme loodusega koos rahvana muutunud ja arenenud,” selgitas režissöör ja stsenarist.

Kokku võeti film linti 60-s kohas üle Eesti. “Me võtsime eesmärgi, et kui tulevased põlved tahaks ajas tagasi rännata ja vaadata, milline meie looduskeskkond oli, siis meil oleks sellist digitaalset metsa,” sõnas Helde, kelle sõnul tuleb eelkõige looduskaitsealadega tegeleda.

“2023. aasta riigikontrolli audit on päris valus lugemine, mis annab selge signaali, et tegelikult see protsent, mis justkui kaitse all on, ei tähenda seda, et need alad oleks reaalselt kaitstud. Alates 2015. aastast on kaitsekorralduskavasid teadlikult ja järjepidevalt leevendanud. See leevendamine tähendab seda, et nendel aladel on võimalik teostada lageraied,” rääkis ta.

Helde sõnul on puidutööstuse ja looduskaitsjate vahel käimas kommunikatsioonisõda, mistõttu on tekkinud olukord, kus metsa puudutavad teemad on väga segaseks muutunud. “Metsateema on nii raske, seal on palju osapooli: kes räägib tõtt? Kes ei räägi? See kuidagi lükkab inimesed sellest metsateemast eemale,” nentis ta.

Režissöör leiab, et kuigi inimene vajab metsa, siis mets inimest ei vaja. “Me tunneme, et metsa on vaja tohutult hooldada ja majandada, sest muidu ta mädaneb ära – need on need põhilised sõnumid –, aga see on nagu ühiskond – seal peab olema igas vanuses kodanikke: väikseid puid, vanu puid, keskealisi puid. See süsteem on järjepidev, metsad on miljoneid aastaid meieta hakkama saanud. Ma ei ole metsamajandamise vastu, aga kaitsealad on mõeldud kaitsmiseks, me peame neid alasid hoidma,” märkis ta.

Helde arvates vaatab puidutööstus looduslikku keskkonda ainult läbi majandusliku prisma. “Ma näen, et puidutööstuse perspektiiv või nägemus on võrdlemisi kitsas. Nende hinnangul on kaitsealasid väga palju, kuigi küsimus ei ole mahus, vaid mis me kaitsealadel teeme. Nende põhilised sõnumid on ikkagi tööhõive, eksport ja see, mis riigikassasse kukub,” lausus ta. “Me kaotame neid hüvesid, mida mets ja loodus pakuvad, järjest ära. See on see kriitiline koht, mida ma näen, et nemad ei näe. See väärtus asub mujal.”

Helde usub, et tulevikus võetakse ka puidu väärindamine üha enam fookusesse. “Meie ressursid, meie metsa pindala ei suurene, aga majandusse on sisse kodeeritud sõnum, et me peame tohutult kasvama. Siin tulebki konflikti teravik – me ei saa lõputult looduslikus piiratud keskkonnas kasvada. Seetõttu jõuab väärindamine veel rohkem esile,” arutles ta.

Režissööri sõnul on kätte jõudnud murdepunkt. “Eesti inimesed näevad, et selline röövmajanduslik suhtumine meie loodusesse ei saa lõputult kesta, ja ma näen, et puidutööstuse kommunikatsioonisõnumid hakkavad maha käima, sest neil ei ole mitte midagi, millele toetuda. Need faktid, mida nad esitavad, ei ole vettpidavad, inimesed on hakanud seda läbi nägema,” lausus Helde.

Kommunikatsioonisõda puidutööstuse ja looduskaitsjate vahel on endiselt väga aktuaalne teema Eestis. Dokumentaalfilm “Helde” toob selgelt esile konfliktide sügavuse ja keerukuse. Kommunikatsioonipuudused ja vastastikune mõistmatus on selles valdkonnas endiselt väga suured ning see takistab edasiliikumist ja konstruktiivset dialoogi. Oluline on leida ühine keel ja avatud suhtlemine, et leida kompromisse ja lahendusi, mis arvestavad nii majanduslikke kui ka keskkonnaalaseid huve. Film julgustab avatud arutelusid ning koostööd, et leida jätkusuutlikke viise puidutööstuse ja looduskaitse ühendamiseks.