Harri Tiido: Venemaa kavad mittelääne maailma suunal | Arvamus

Tere tulemast! Harri Tiido artikli “Venemaa kavad mittelääne maailma suunal” teemaks on Venemaa kavatsused ja mõjud mittelääne maailma suunas. Tiido, kogenud poliitik ja endine diplomaat, pakub sügavat ülevaadet Venemaa välispoliitika suundumustest ning nende mõjust lähiriikidele ja kaugematele riikidele. Artikkel pakub huvitavat vaatenurka ning analüüsi, mis on oluline mitte ainult Eestile, vaid kogu maailmale. Harri Tiido arvamus on informatiivne ja julgelt väljendatud, pakkudes lugejatele ülevaadet ja mõtteainet Venemaa poliitika suundumuste kohta.

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all aruanne “Vene poliitika maailma enamuse suhtes”. Vene ja lääne vastasseis pole aruande kohaselt mitte ainult geopoliitiline ja majanduslik, vaid ka väärtuseline ehk tsivilisatsiooniline ja seetõttu saab see olema pikaajaline, märgib Tiido.

Venemaal ilmuvaid välispoliitilisi aruandeid, ettekandeid ja analüüse tasub võtta paraja annuse skeptitsismiga, kuid mingeid viiteid Vene poliitikale paljud neist siiski annavad. Eriti kui need on seotud ametlike struktuuridega. Seekord vaatame aruannet “Vene poliitika maailma enamuse suhtes”, mis on koostatud Venemaa välisministeeriumi eestkoste all.

Ametlikult on töö kuraator meilgi tuntud Sergei Karaganov, kellel hulgaliselt auväärseid tiitleid alates teenelise professori aunimest. Tegemist on oportunistliku ja küünilise tegelasega, aga see selleks.

Muuhulgas nimetab Karaganov venemaalasi “õigeteks, terveteks eurooplasteks” kontrastina muudele, mandunud ja fašismi langevatele eurooplastele. Ja Vene ajaloo Euroopa-periood on nüüdseks tema sõnul läbi. Aruande nimest seda, et selles on jutt maailma enamusest, mitte muidu tuntud globaalsest lõunast, kuna too päramine olla läänelik termin ja seetõttu sobimatu.

Vene välisministeeriumi esindaja ütles mullu aasta lõpul töö tutvustamisel, et kõik aruandes sisalduvad soovitused olla juba töösse võetud ja kujunevad aluseks praktilisele tegevusele. Üks töö juhtivautoreid Dmitri Trenin ütles toodetu vajalikkust selgitades, et lääne viiesaja aastane domineerimisajastu on lõppemas ja loomisel on midagi täiesti uut. Selleks ongi vaja suhtumine kujundada, eriti seetõttu, et Trenini sõnul on Venemaa mitte lihtsalt üleilmse kogukonna liige, ta olla selle avangard ja arsenal.

Trenin on teadupärast endine Nõukogude sõjaväeluure ohvitser, seejärel 1990. aastatest kuni tunamulluseni Carnegie Fondi Moskva mõttekeskuse juht. Sealt sai ta kinga Vene agressiooni toetamise pärast.

Töös nimetatakse maailma enamust ehk mitteläänt Venemaa loomulikeks partneriteks uue ilmakorra kujundamisel. Kõik selle enamuse liikmed ei olevat veel õiget mõtlemist omandanud, mida olla näha ka ÜRO hääletustel.

Tõesti, täieulatusliku sõja alguse järel on Venemaad hukka mõistva kolme resolutsiooni poolt hääletanud 141, 140 ja 143 riiki. Raske niisiis öelda, et enamus oleks Venemaa poolel olnud. Aruanne märgib, et niinimetatud sõjalise erioperatsiooni alguse järel jagunes maailm paarikümneks USA juhitavaks riigiks ühelt poolt ja ülejäänud maailmaks teiselt poolt. Kuigi paarkümmend on tugevalt alahinnatud arv, kui vaadata kasvõi Ramsteini koalitsiooni osaliste hulka.

Aruandes on massiliselt kasutatud nii-öelda õiget terminoloogiat: rahu eest võitlemine, suveräänsus, mittesekkumine teiste riikide asjadesse, demokraatia, inimõigused ja kõik muu vajalik. See muudabki teksti üpris skisofreeniliseks, sest kogu aeg tuleb meelde Vene sõda Ukrainas. Kuid taoline haige hobuse unenägu meenutav sõnapruuk ongi omane väga paljudele Vene päritolu tekstidele, olgu siis tegemist sõnavõttude või ametlike, poolametlike ja mitteametlike võimutruude tekstidega.

Jutuks olev töö pakub uute rahvusvaheliste organisatsioonide loomist maailma enamuse poolt. Lääneriikidel neis kohta ei peaks olema. Üleüldse ei peaks suhete normaliseerimine läänega olema Venemaa jaoks mingi prioriteet. Ukrainas olevat tegemist lääne tõelise sõjaga, mida peetakse hübriidvariandis. Seetõttu olla Vene ja lääne vastasseis mitte ainult geopoliitiline ja majanduslik, vaid ka väärtuseline ehk tsivilisatsiooniline ja seetõttu saab see olema pikaajaline.

Maailma öeldakse jäävat teravalt konfliktseks ja ebastabiilseks lähema 15–20 aasta jooksul. Normaliseerumine peab aga tulema maailma enamuse ühe keskse riigi tingimustel. Silmas peetakse ilmselt Venemaad ennast.

“Autorid lisavadki kohe, et Venemaa välispoliitilise tegevuse eesmärk peab olema murda lääne tahe kujunenud vastasseisus.”

Lähemas tulevikus nähakse ülesandena muuta koostöö maailma enamusega ressursiks võitluses eeskätt Vene tsivilisatsiooni ja Vene maailma eest. Ehk lahti kirjutatuna tuleb mittelääne riigid rakendada Vene huvide elluviimise vankri ette. Autorid lisavadki kohe, et Venemaa välispoliitilise tegevuse eesmärk peab olema murda lääne tahe kujunenud vastasseisus. Maailma enamuse roll oleks aga lääne ühtsuse õõnestamine.

Koostöös mittelääne maailmaga tuleks kaotada lääne toetatav reeglitel põhinev ilmakord, kuna see olevat diktaadi vorm. Sellele vastandatakse vene identiteedist tulenev kultuurilis-tsivilisatsiooniline ühilduvus kui alus vägivallast, diktaadist ja kontrollist vabale maailmale.

Avangardi uues maailmakorras ei saa olema, mis on iseenesest üks näide teksti vastuoludest. Nimelt mujal on juttu Venemaast kui maailma uue korra loomise avangardist, ühendusest BRICS ja Shanghai koostööstruktuuris kui maailma enamuse avangardist ja nii edasi. Ja sama hingetõmbega kuulutatakse, et mingit avangardi olla ei tohi.

Vastu ollakse mõistele “ideoloogia”, mis olla lääne produkt. Samas paar lõiku edasi on jutt vajadusest luua enamuse ideoloogia. Euroopas, Jaapanis ja muudes USA liitlasmaades peab aga Vene toetama jõude, mis võimule tulles aitaksid kaasa Euroopa ja anglosfääri normaliseerumisele ehk siis Vene juhitavale kursile asumisele. Samas öeldakse, et Vene juhtimisel loodav ilmakord välistab igasuguse hegemoonia.

Maailma enamuse ülesanne on irduda läänest igas mõttes ja luua oma struktuur. ÜRO Julgeolekunõukogusse tuleks lisada alaliste liikmetena India, Brasiilia, Araabia ja Aafrika maade ühendused, kuid mitte Saksamaa või Jaapan, mis olla okupeeritud riigid. Lisatakse veel, et Venemaal ei ole ega saa ilmselt olema alalisi liitlasi peale ehk Valgevene. Kõik sõltub ilmselt oludest. Nähakse ette Venemaa sõjalise ja muu kohaloleku tekitamine maailma erinevates regioonides. OSCE-s tuleks aga Vene osalus viia miinimumini. See on hea mõte, ammu oleks aeg Vene sealt üldse välja arvata.

Hoiatav on väide vajadusest võtta vastasseisus läänega kasutusele tuumarelva argument. Ja meie seisukohalt lõpetuseks tekstis olev viide, et endise nõukaliidu aladel ajamist vajava poliitika kohta on vajalik eraldi raport. Jääme ootele.

Viited lugemishuvilistele​​

In conclusion, Harri Tiido’s analysis of Russia’s intentions towards the non-Western world brings to light important perspectives on geopolitical developments. Tiido’s insightful observations provide valuable insights into Russian foreign policy and its impact on the global stage. His article serves as a reminder of the complexities and challenges faced by Estonia and other non-Western countries in navigating their relationships with Russia. It is important for policymakers and analysts to consider Tiido’s analysis when crafting foreign policy strategies and managing international relations. Overall, Tiido’s article offers a thought-provoking examination of Russia’s ambitions and their implications for the non-Western world.