Harri Tiido: ühe Nobeli preemia laureaadi teest kommunismist liberalismini | Arvamus

Harri Tiido on Eesti poliitik, diplomaat ja ajakirjanik, kes on tuntud oma julgete seisukohtade poolest kommunismi ja totalitarismi vastu. Tema töö on keskendunud sellele, kuidas endine kommunistlik riik on suutnud liikuda ajalooliselt liberaalsema ühiskonna suunas. Tema sõnavõtud ja artiklid on toonud talle rahvusvahelist tunnustust ning ta on kaasa rääkinud olulistel rahvusvahelistel konverentsidel. Harri Tiido on hinnatud arvamusliider, kes on aidanud Eestil ja teistel endistel kommunistlikel riikidel liikuda edasi demokraatia ja liberaalse ühiskonna suunas.

Liberalism ja liberaalid on juba mõnda aega ülemaailmselt surve all. Leitakse, et liberalism on liiga kaugele läinud ja konservatiivsed vaated tuleks tagasi au sisse tõsta. Kuigi sellel jaotusel skaalal liberalismist konservatismini on palju küsimärke ja puhtal kujul ei oleks ükski maailmavaade vist piisavalt suurele osale inimestest vastuvõetav, et üksinda pjedestaalile jääda.

Sama on ka parem- ja vasakpoolsete vaadete skaalal. Puhtaid valikuid pakuvad vaid diktatuurid ja totalitaarsed režiimid, kus ülalt on lubatud vaated paika pandud ja neile vastu urisejad kuuluvad kas trellide taha või üldse likvideerimisele.

Seekordse jutu ajendiks on peruu päritolu kirjaniku, aastal 2012 Nobeli preemia saanud Mario Vargas Llosa esseekogumik “The Call of the Tribe”, mida võiks tõlkida kui “Hõimu kutse”. Originaalis ilmus see 2018 ja mul oli ees mullu ilmunud ingliskeelne tõlge aastast 2023. Raamatut võiks pidada kirjelduseks ühe inimese teest kommunistlikest vaadetest liberalismini. Pluss seitse esseed mõtlejatest, kes seda teekonda on kujundada aidanud.

Peatun põhiliselt sissejuhataval esseel, kuna ülejäänud seitse kirjutist on mõeldud pigem selgitustena. Vargas Llosa on kirja pannud arvamused oma mõtete kujundajatest. Ja need on šoti majandusteadlane ja üks liberalismi isadest Adam Smith, Hispaania eksistentsialist José Ortega y Gasset, austria-ameerika majandusteadlane Friedrich Hayek, austria-briti filosoof Karl Popper, prantsuse filosoof Raymond Aron, Riias sündinud vene-briti mõtleja Isaiah Berlin ja prantsuse mõtleja Jean-Francois Revel.

Soliidne seltskond, kelle kohta võib igaüks lisainfot vabalt leida nii netist kui ka ilmselt raamaturiiulilt. Ja muide, raamatu pealkiri “Hõimu kutse”, on pärit Karl Popperilt, kes on ehk tuntud eelkõige oma tööga “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”.

Kuid Vargas Llosa mõtteteekonna juurde. Sündis ta keskklassi perekonda, kes oli suhteliselt heal järjel ja kasulike tutvustega. Tema enese väitel avastas ta poliitika 1948. aastal, kui oli 12-aastane ning kui Peruus tuli riigipöördega võimule kindral Manuel Odria. Tolle kaheksa aasta pikkune valitsemine tekitas noores Marios sügava vihkamise igat laadi diktaatorite vastu. Ta võttis omaks vasakpoolsed vaated ja astus San Marcose ülikooligi põhjusel, et seal oli riigis keelatud kommunistliku partei põrandaalune rakuke. Sellest astus ta peatselt küll välja, kuid jäi vaadetelt sotsialistiks.

Ideoloogiliseks veelahkmeks olla kujunenud Fidel Castro ja Kuuba revolutsioon. Ajakirjanikuna Kuubale sattudes vaimustus Vargas Llosa sealsetest oludest ja läbi 1960. aastate oli ta kindel revolutsiooni pooldaja, kaitstes seda nii oma kirjutistes kui tegevuses uues asukohariigis Prantsusmaal.

“Samuti mõjus sõit Nõukogude Liitu, mis jättis talle sealsete võimude püüdlustest hoolimata halva maigu suhu.”

1960-ndate lõpul tuli tema vaadetes pööre. See sai alguse koonduslaagrite asutamisest Kuubal, mis oli talle vastukarva. Samuti mõjus sõit Nõukogude Liitu, mis jättis talle sealsete võimude püüdlustest hoolimata halva maigu suhu. Vargas Llosa sai aru, et selles riigis elades olnuks ta peatselt mõnes vangilaagris mädanemas.

Edasi tuli pettumine Jean-Paul Sartre’is, kes suhtus nõukariigi tegevusse positiivselt. Ja lõplik lahutus sotsialismiga tuli seoses kuulsa kuuba kirjaniku Heberto Padilla looga. Padilla hakkas arvustama Kuuba kultuuripoliitikat, sai süüdistuse töötamises USA Luure Keskagentuuri heaks ja pandi kinni. Ehk selline praegusel ajal Venemaalt tuttav lugu, et tehakse välisagendiks ja siis represseeritakse. Vargas Llosa oli üks kultuuritegelastest, kes Padilla kaitseks välja astusid ja selle eest Kuubale sissesõidukeelu said.

Kuid Vargas Llosale oli loost kasu, kuna ta leidis, et puudustele vaatamata on demokraatia siiski tagatis vabadeks valimisteks ja sõltumatuteks poliitilisteks ühendusteks. Aitas ka neil aastail Hayeki ja Popperi lugemine.

Kuigi liberalismi omaksvõtmiseni läks veel paar aastat aega, aitas sellele kaasa asumine Suurbritanniasse, kus ta võis vahetult jälgida Margaret Thatcheri valitsuse tegevust. Tulemuseks oli Thatcheri fänniks saamine ja tolle võrdlemine Ronald Reaganiga, kes Vargas Llosale samuti hingepärane oli. Tekkis arusaam, et Thatcher ja Reagan andsid vabaduse kultuuri arengusse suure panuse. Samas möönis ta, et mitmes sotsiaalses ja moraalses küsimuses, nagu homoabielud, abordid, uimastite legaliseerimine või eutanaasia, olid tema vaated erinevad neist kahest liidrist.

Demokraatia suurimaks vaenlaseks kujunes Vargas Llosa jaoks nõukaliit, mis koos Hitleri Saksa, Mussolini Itaalia ja Castro Kuubaga apelleeris nii-öelda hõimu vaimule. Ehk siis Popperi järgi primitiivsete inimolendite ebaratsionaalsusele, mis pesitsevat tänini inimeste hingesoppides. See hõimuvaim olla ka natsionalismi allikas ja koos usufanatismiga on see vastutav inimajaloo suurimate veresaunade eest. Tänapäeval võib sellist vaimu kohata ehk jalgpallivõistlustel või vabaõhukontsertidel. 

1990. aastal kandideeris Vargas Llosa Vabaduse Liikumise asutamise järel edutult Peruu presidendivalimistel Demokraatliku Rinde kandidaadina. Ta leiab, et kuigi konservatiivsus ja liberaalsus on eri asjad, on neil ka puutepunkte ja jagatud väärtusi.

Sama pädeb ka sotsiaaldemokraatia ja liberalismi kohta. Liberalism on tema jaoks õpetus, milles on ruumi eri arvamustele ja kriitikale. Seda väikese, kuid ühemõttelise veendumuste tuuma kõrval. Näiteks vabadus on väärtus, mis ei ole jagatav ja demokraatlikus ühiskonnas peab see olema kohal nii majanduses kui poliitikas ja kultuuris.

Liberaalne valitsus ei tohi olla dogmaatiline ja peaks tegelema sotsiaalse reaalsusega paindlikult. Võrdsus seaduse ees ei tähenda võrdsust sissetulekutes, kuna inimesed on erinevad. Liberalism peab aga tagama noortele võrdsed võimalused hariduse saamiseks sõltumata nende vanemate majanduslikust seisundist. Valitsus peab olema minimaalne, sest siis on ta efektiivsem kui suur haldusaparaat.

Liberaalne doktriin on Vargas Llosa sõnul andnud väljenduse demokraatia kõige arenenumatele vormidele ehk see on andnud meile suurima kaitse selle ürgse kustumatu “hõimu kutse” eest.

In conclusion, Harri Tiido’s journey from communism to liberalism is a powerful testament to the enduring human spirit and the capacity for ideological transformation. His experiences and insights as a former member of the Communist Party and his subsequent embrace of liberal values serve as an important reminder of the dangers of totalitarian regimes and the importance of freedom and democracy. Tiido’s story is a beacon of hope for those still living under oppressive systems and a reminder of the continued struggle for human rights around the world. His perspective and advocacy for liberalism in Estonia offer valuable lessons for the ongoing fight for democracy and individual freedom.