Harri Tiido: humanismist enne ja nüüd | Arvamus

Tere tulemast! Harri Tiido, tunnustatud ajakirjanik ja kolumnist, on tuntud oma teravate vaadete ja sügavate analüüside poolest. Tema viimane artikkel “Humanismist enne ja nüüd” on tekitanud palju kõneainet ning pakub põnevaid mõtteid humanismi rollist tänapäeva ühiskonnas. Tiido suudab haarata lugeja tähelepanu ning panna teda kaasa mõtlema olulistel teemadel. Siin on võimalus avastada uusi vaatenurki ja mõtteid, mis võivad tõstatada olulisi küsimusi meie ühiskonna tuleviku kohta. Tutvuge Harri Tiido artikliga ja olge valmis avastama uusi teadmisi.

Seekord humanismist ja aluseks on mul Sarah Bakewelli raamat “Inimlikult võimalik. 700 aastat humanistlikku vabamõtlemist, uudistamist ja lootust” (Bakewell, Sarah, “Humanly Possible. Seven Hundred Years of Humanist freethinking, enquiry and hope”, 2023).

Kõigepealt peab märkima, et humanism on autori arvates tihti isiklik, kuna puudutab just isikuid. Humanistid võivad olla nii usklikud kui ka mitteusklikud. Ühendab neid see, et valikuid tehes tuginevad nad empaatiale, mõistusele ja vastutustundele teiste elusolendite suhtes. Just nimelt elusolendite, mitte vaid inimolendite suhtes.

On ka neid humaniste, kelle arvates on humanitaarainete õppimine ja õpetamine midagi, mis võimaldab elada tsiviliseeritumat ja ka vooruslikumat elu. Humanistide alususk seisneb aga selles, et me oleme kõik vastastikku oma elus seotud.

See ei ole tegelikult midagi pelgalt euroopalikku või läänelikku. Näiteks Aafrika lõunaotsas nimetatakse sama põhimõtet ubuntuks. Peapiiskop Desmond Tutu ütles kunagi, et ubuntu tähistab mõtet, mille kohaselt iga inimene on inimene läbi teiste inimeste.

Humanismi positiivsema poole pealt tasub märkida veel hariduse ja harituse vajadust, seda eriti poliitikute ja riigijuhtide ning avaliku elu tegelaste seas. Just harituse, mitte pelgalt hariduse. Sama ka on intelligentsiga, poliitik ja avaliku elu tegelane võiks üldiselt omada ka emotsionaalset intelligentsi. Paraku on sellega vähemalt osal poliitikutel suuri puudujääke.

Sarah Bakewell käib läbi ka humanismi ajaloo, kuid seda pikemalt kajastama ei hakka. Oleme juba ühes varasemas taustajutus rääkinud näiteks sellest, et Itaalias nimetati 14.–15. sajandil humanistideks neid, kes otsisid ja soetasid antiikautorite käsikirju. Ja noorsoo kontrakultuuri vormiks võis tollal olla ka antiikautorite lugemine. Tänapäeval ilmselt raske uskuda.

Ajaloost tasub ehk märkida humanismi kõrval seda varitsenud humanismivastast traditsiooni ehk antihumanismi. See tõstab esile meie viletsusi ja läbikukkumisi, samuti võimetust leida elule mõtet ja muud sellist. Teiste saavutuste kiitmise asemel leiavad antihumanistid, et inimesi on vaja alandada. Huvitaval kombel on humanism ja selle vastand teineteist uuendanud ja energiaga varustanud ning mõlemad nähtused võivat esineda ka ühes ja samas inimeses.

Terminina tuleb humanism tegelikult kasutusele alles 19. sajandil ja seda läbi saksa keele ehk humanismusena. Algselt tähistas see sõna tervet tegevusvaldkonda või elufilosoofiat. Sõnal oli ka tihe seos haridusega, mis põhines tugevalt kreeka ja rooma klassikutel. Hiljem sõna tähendus laienes, hõlmates kogu ajalugu, keeleteadust, kunste ja kaasaegset mõtlemist, kuid endiselt ka haridust.

Euroopa põhjaosa haridustegelased leidsid, et haridus peab olema suunatud mitmekülgsusele või inimese täielikule harmooniale, mitte aga oskuste koondamisele mingile kitsale alale. Sellise suhtumise esimene ulatuslik rakendaja oli Wilhelm von Humboldt, kellele Preisi valitsus usaldas kogu haridussüsteemi reformimise.

19. sajand tõi koos humanismi kui terminiga ka mitmeid kirikule peavalu valmistavaid uudiseid. Geoloogid leidsid, et Maa on vanem kui piibel viitas. Speleoloogid ja paleontoloogid leidsid kivistunud ja piibli ajast vanemaid humanoidide jäänuseid. Ning tagatipuks tuli Charles Darwin oma liikide päritolu ja loodusliku valiku teooriaga.

“Teaduslik humanism meenutab meile, et oleme ka loomad ning elame pidevalt muutuval planeedil suures universumis.”

Samal ajal hakkas õhkkond humanismi ümber muutuma, areenile tõusis teaduslik humanism, mis asus varasemate humanitaarhumanismi ja valgustusaja maailmaparandajaliku humanismi kõrvale. See tundis huvi teaduslike meetodite ja mõtlemise vastu koos naturalistliku nägemusega inimese kohast suures pildis. Teaduslik humanism meenutab meile, et oleme ka loomad ning elame pidevalt muutuval planeedil suures universumis.

19. sajand tõi ka draamad seoses jutuga “jumala surmast” ja katsed asendada jumal humanismi religiooniga. Lisandus igatsus moraalsete mentorite järele ja see kõik kujunes üheks suureks segaduseks paljude inimeste peas. Üks eelis oli tollel ajastul see, et inimesi tõukas tagant pigem lootus kui hirm.

20. sajand tõi juba fašismi oma ideoloogiaga ja dehumaniseerimisele suunatud haridusega. Humanistid olid arvanud, et parem haridus ja mõtlemine on piisavad uue maailma loomiseks. 1930. aastad tõestasid, et nad eksisid. Mõni humanist, nagu Stefan Zweig, põgenes ja lõpetas enesetapuga.

Thomas Mann tõdes, et asi ei olnud humanismi suutmatuses end kehtestada, asi oli selles, et paljud inimesed näisid tegelikult igatsevat vägivalla ja mõistusevastasuse maailma. Humanistid olid Manni arvates liiga paindlikud ja püüdsid vaenlase stiiliga kohaneda. Sajandi hädade hulka võib lisada ka kommunismi ideoloogia.

Pärast ilmasõda jätkuski inimväärikuse ja vabaduste hävitamine nõukaliidus ja selle satelliitides. Uued kriitilised kirjanikud hakkasid tõstma teemasid, mida humanistid ei olnud varem märganud. Rassism, sotsiaalne tõrjutus, kolonialism ja kultuurilised erinevused. Kuid maailmas tekkis mitmeid humanistlikke ühendusi, mis püüavad olla kõigile kättesaadavad ja suhelda kõigiga, ka vastastega. Probleemideks on julmus nii inimeste kui ka teiste elusolendite suhtes, sallimatus, vabaduse mahasurumine ning palju muud.

On aga tekkinud ka posthumanismi esindajad, kes vaatavad tulevikku, kus inimelu on kas drastiliselt kärbitud või ei ole seda enam üldse. 1991 asutati näiteks vabatahtlik inimese väljasuretamise liikumine, mis propageerib Maale teene tegemist paljunemise lõpetamise ja inimkonna hääbumisega. Lisaks on olemas ka transhumanistid, kes ootavad tehnoloogiaid, mis pikendavad inimese eluiga ja võimaldavad laadida meie aju sisu digitaalsel kujul mingisse muusse vormi.

Need kaks suunda on vastandlikud, kuid saavad äärmustes kokku. Mõlemad arvavad, et praegune inimkond on mööduv või vale nähtus ehk midagi, mis tuleb maha jätta. Autor ise ütleb selle peale, et tema eelistab siiski humanistlikku kombinatsiooni vabamõtlemisest, uurivast vaimust ja lootusest. 

In conclusion, Harri Tiido’s article on humanism in Estonia provides valuable insights into the historical and contemporary relevance of humanism in our society. Tiido’s analysis of humanism’s roots in ancient philosophy and its enduring impact on Estonian culture offers a compelling argument for the continued relevance of humanistic principles in today’s world. By advocating for empathy, tolerance, and reason, Tiido reminds us of the importance of humanism in shaping a more harmonious and compassionate society. This article prompts readers to reflect on the enduring significance of humanism and its potential to inspire positive change in Estonia and beyond.