Hanno Soans näitusest “Hetk”: galeriis ei oleks olnud mõtet neid näidata | Kunst

Tere tulemast Hanno Soansi näitusele “Hetk”! Selles väljapanekus avaneb kunstniku sügav ja mõtlik maailm, kus iga hetk on täis tähendust. Soans julgustab vaatajaid mõtlema ja tunnetama iga hetke tähtsust ning kordumatut ilu. Tema tööd peegeldavad sügavat inimlikkust ja elu keerdkäike, viies meid teekonnale läbi erinevate emotsionaalsete maastike. Galeriis võime avastada uusi perspektiive ja avastada end kaasa tõmbavas kunstimaailmas, kus pole mõtet neid näidata. Soovin teile meeldivat avastusretke kunsti imelises maailmas!

Kunstikriitik Hanno Soans leidis, et “Hetk” lükkas sukavarda meie kõige halvematesse unenägudesse just tänu kognitiivsele dissonantsile, mis tekkis teose ja linnaruumi vahel. Ta lisas, et reaktsioonist ilmnes, kui sanitaarne on tegelikult meie igapäevane meedia vastuvõtmine.

Soans peab provokatiivset linnaruumi näitust väga täpseks ja samal ajal õhukeseks fokusseeritud torkeks. “Ei oleks osanudki ette kujutada, et neljast pildist linnaruumis piisab kogu avaliku suhtlusvälja ümber sõrme mässimiseks. Siin ei ole ju ainud linnaametnikud arvamust avaldanud, vaid minu teada on siit läbi käinud ka vähemalt kahe endise presidendi arvamus ja “Pealtnägijas” spekuleeriti, et ka Alar Karise vabariigi aastapäeva kõne motiivid, kus räägiti sõjaaja kunstist, küll mitte konkreetseid tööd mainides, olid sellest ajendatud. Huvitav on retseptsiooni jõudmine ühiskonna väga erinevatesse prestiiži tsoonidesse,” selgitas Soans Klassikaraadio saates “Kunstiministeerium”.

Soans peab huvitavaks arvamuste laia levikut, mis meenutab talle itaalia kunstniku Maurizio Cattelani kommentaare, kelle mitmed tööd on samuti säärase infopommina töötanud. “Cattelan ütleb, et tänapäeva kunsti põhinebki sageli mingisugusel väikesel ühiskonnas tohutu kiirusega levival anekdoodil. “Kas te teate juba, mida see ja see kunstnik tegi?”,” ütles Soans ning tunnistas, et ei jõudnud isegi pilte vaatama, vaid opereerib täiesti meediavälja tekitatud resonantsi põhjal, mis omakorda illustreerib Cattelani anekdoodi-mõtet.

Kuigi üldiselt Soansile projekt väga meeldib, siis ainsa kriitikana toob ta välja asjaolu, et projekt ei piirdunud linnaruumis kujutatud lõpptulemusega. “Minu arvates ei oleks tohtinud kuhugi lasta ühtegi muud kaadrit, kui need töötavad kaadrid. Tööprotsessi kaadrid oleks tulnud avalikkuse silmade eest täiesti kaotada,” sõnas Soans, nentides, et instagrami-keskses ühismeediamaailmas kipubki protsess lõpptulemust varjutama.

Soansi sõnul lükkasid pildid sukavarda eestlaste kõige halvematesse unenägudesse. “See näitab, kui turvaliselt sanitaarne on meie tavapärane meedia vastuvõtu režiim, kus me neid samu varemetes maju oleme harjunud nüüd juba mitu aastat vaatama,” ütles Soans, kes Ukraina sõja alguses veetis tunde telefoni otsas, kuni nädala või pooleteise pärast mõistis, et niimoodi ei ole võimalik elada. “Tekitasin pehme ja paksu polstri selle kuskil meist sugugi mitte nii kaugel toimuva tegelikkuse ja selle kujutise vahele meedias,” lisas ta.

“Aga piisab, kui see hävingupildiline režiim tuuakse meile linnatänavale ja ma arvan, et tugevaks tegi näituse just see, et need ei ole abstraktsed majad Tallinnas, vaid selles samas vaates, milles me näeme hävitatud maja, meil on seesama maja tervena. Just see kognitiivne dissonants töötab seal väga hästi,” leidis Soans ning lisas, et galeriisaalis ei oleks olnud mõtet neid teoseid näidata.

Õiguslikus mõttes tegid kunstnikud Soansi hinnangul kuuldu põhjal kõik õigesti ja neil oli õigus pilte avalikus ruumis näidata. Samas leiab Soans, kes on ka ise avalikus linnaruumis performance’id loonud ja nende eest laiemalt palju negatiivsemat vastukaja saanud, et ühiskonna vastuvõtlikkus aktsioonikunstile on kasvanud.

“Tolerants või oskus mõelda ka avaliku ruumi kontekstis asjadele ümber jutumärke on kindlasti tõusnud. Aga kunstnik peabki sedalaadi sekkuvat kunstiteost tehes jääma sellele piirile, kus need jutumärgid seal tinglikult aeg-ajalt oleks ja aeg-ajalt ei oleks. Me korraga tajume seda kui kogu meie mugava sotsiaalse konstruktsiooni kokkuvarisemist, aga samas tajume, et need on ju kõigest pildid. Need on ju kõigest Photoshop,” selgitas Soans.

Soans tunnistas, et ei ole tavaliselt suur Photoshopi või simuleeritud pildi fänn. “Mulle tundub, et reaalsuses on kunstil mingisuguse lõigu lõikamisel vahedam tera. Aga see, mida selle näituse puhul tajume, ongi see, kuidas reaalsus duubeldub ja midagi meie seest, mida me kardame, tuuakse meie silme ette, aga see on kõigest hetk,” tõdes Soans.

Soans, kes on tuttav ka stsenograafia kateedri kollektiivsete väljapanekutega, rõhutas, et kuigi nii Parbus kui Andreen on stsenograafia osakonna taustaga, mida juba paar aastat juhib Ene-Liis Semper, siis Parbuse ja Andreeni tööd mõjusid Soansile iseseisvalt ning Semperi mõjutatud poeetilist jõhkrust ta ei tajunud. “Siin ei ole seda Semperi minaveskit jahvatavat autobiograafilist psühhoanalüütilist mehhanismi, mis nendes kateedri üldnäitustes kuidagi väga domineeris. Seal tundus, et sekundaar-ene-liise on nagu hästi palju. “Hetke” puhul ma just vastupidi leian, et kuigi on olemas Semperile omane jõulisus, siis on see nii üldsõnaline, et seda joont ei pruugigi sinna niimoodi vahele tõmmata,” ütles Soans.

Kaasaegse kunsti šokielemendiks peabki Soans maailma simuleeritavust. “Me võime luua pildiliselt realistlikke tehismaailmu või anda selle loomise üle sootuks tehisintellektile. See on võib-olla vormilise šoki variant, mis praeguses hetkes töötab,” tõdes Soans, kelle hinnangul purki sittumine enam Eesti avalikkust ei šokeeri ja selles osas on kaasaegse kunstiga rahu tehtud. “Kõikvõimalikud jutud selle ümber on ära räägitud. /…/ Oleme selle jutu nagu kunstiajaloo kommipaberisse mässinud ja võib-olla hoiatava kunsti võimaliku šokiväärtuse keskne õrritav moment ongi see, et tal ei ole seda kunstiajaloo kommentaari pakkepaberit veel ümber.”

“Mitmed selle projekti kirglikud vastased on maininud, et enne oleks pidanud kõik selle lahti seletama. Selge see, et nii poleks see pilt. Ära seletatud pilt on mõnes mõttes nagu ära lörtsitud pilt. Sellisel juhul võime ainult kuidagi kujutluslikult kunstiajaloolastena tagasi vaadata, mis see võiks olla, mis selle pildi laengu põhjustas,” selgitas ta.

Hanno Soansi näitus “Hetk” tõi galeriisse uue ja erilise energia, mis avardas kunstikogemust ning pakkus vaatajatele emotsionaalset sügavust. Ehkki mõned võivad arvata, et selliseid teoseid poleks olnud mõtet näidata, usun ma, et kunst peaks olema avatud kõigile väljendusvormidele ning võimaldama kunstnikel vabalt ennast väljendada. Soansi näitus oli inspireeriv ja kaasahaarav ning kindlasti vääris kohta galeriis. Loodan, et kunstimaailm jätkab uute ja julgete kunstnike avaldamist ning julgustab kunstnikke oma loominguliste visioonide järgi tegutsema.