Ginter ei näe põhjust Parmase ametist kangutamiseks | Eesti

Eesti spordimaastikul on tekkinud poleemika seoses Jalgpalli Liidu president Aivar Pärniga, kelle mõned arvavad, et peaks ametist tagandama. Siiski on teine rühm, kelle hulgas on ka endine Eesti koondise peatreener Martin Reim, kes usuvad, et Parmas ei ole midagi valesti teinud ja ametivõimud peaksid seda mõistma. See vaidlus on põhjustanud suurt vastasseisu jalgpalli ümber ning küsimuse, kas Parmas peaks jätkama või mitte, on saanud paljude eestlaste tähelepanu keskpunktiks.

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kriminoloogia professor Jaan Ginter ütles Vikerraadio saates “Uudis +”, et kuigi justiitsministril peab säilima võimalus ka riigi peaprokuröri kritiseerida ning ka soovitada ametist lahkuda, aga teenistuslikuks järelevalveks peavad olema väga kaalukad põhjused, mida Ginter Andres Parmase puhul ei näe.

Kas ja millistel juhtudel teie peate õigustatuks, et minister ütleb riigi peaprokurörile, et te võiksite kaaluda tagasi astumist?

Põhimõtteliselt see on kindlasti võimalik, sellepärast et tõepoolest seadus ütleb, et teenistusliku järelevalvet peaprokuröri üle teostab justiitsminister. Aga kõik sõltub sellest, et selliseks teenistuslikuks järelevalveks peavad olema väga kaalukad põhjused. Ja kui vaadata seda, kuidas praegune skandaal üles
kerima hakkas, kus nüüd üks riigiprokurör ühe kriminaalasja lõpetamise määruses unustas lõppu panna kolm rida ja leida seda, et nüüd on peaprokurör väga suur süüdlane, et ta seda riigiprokuröri ei hakanud distsiplinaarmenetlusega karistama, siis tundub, et see skandaal on ilma suuremate põhjusteta üles kerima hakanud.

Riigi peaprokurör Andres Parmasele on etteheiteid ajakirjanduse vahendusel tehtud juba mõnda aega. Kuna ta on oma ametiajal nüüd juba mitu korda kandideerinud teistele ametikohtadele, millest on järeldatud, et justkui ta ei pühenduks sajaprotsendiliselt praegusele tööle. Ja samuti on Parmase juhtimise ajal prokuratuurile ette heidetud probleemseid kohtumenetlusi. Näiteks Tallinna Sadama kohtuasi on olnud ohus prokuröride vahetumise tõttu. On ette heidetud edasi minemist mitmete mitteperspektiivsete asjadega, nagu näiteks Kajar Lemberi kaheksaeurose juukselõikuse kaasus, mis paljude meelest kahjustab prokuratuuri mainet. Kõige selle taustal, millest avalikkuses on räägitud, kas Andres Parmas on täitnud peaprokuröri tööülesandeid hästi ja täie pühendumusega?

Kõrvalt vaadates tundub, et ega peaprokuröril nüüd oma uuele ametipostile asumine tõesti väga sujuvalt ei läinud. Senine prokuratuuri koosseis ei võtnud teda väga plaksutamisega vastu. Kui vaadata nüüd neid pikale veninud kriminaalasju, siis tõepoolest põhjust on etteheiteid teha prokuratuurile, aga kindlasti peaks vaatama, millal need kriminaalasjad oma alguse said. Ja need väga pikale veninud kriminaalasjad ei saanud teps mitte algust praeguse peaprokuröri ametiajal, vaid hoopis eelmise ajal. Ning nende kriminaalasjade puhul tuleks etteheitva pilguga vaadata võib-olla sinna mineviku poole, mitte praeguse peaprokuröri kohale.

Aga kas praegune peaprokurör Parmas on suutnud nende probleemide lahendamisega algust teha?

Prokuratuuris väga palju midagi muutunud ei ole. Aga need asjad, mis silma torkavad, et prokurör läheb ära kohtunikuks – see on loomulik protsess. See, et inimesed liiguvad prokuratuuri ja kohtu vahet, see on kõigis riikides niimoodi
ja see on ka Eesti riigis väga pikka aega olnud, et prokuratuurist inimesed lähevad kohtunikuks. Selles kindlasti ei saa süüdistada peaprokuröri. Seda et Tallinna Sadama kohtuasi ei edene, seal tuleb ikkagi vaadata varasema perioodi peale. Peaprokurör peab suutma seda olukorda manageerida praegu. Kui vaadata kaitse poolt, siis seal tänase päeva seisuga justkui enam isegi ei
ole kriminaalasja, mida menetleda, et see on juba jupp aega tagasi ära aegunud.

Aga kuidas üritada seda teemat kokku võtta, kas prokuratuur on halvasti juhitud ja vajab uut juhti ja seega Kalle Laanet tegeleb õige asjaga või toimub praegu poliitiline tagakiusamine?

Ma ei oska ütelda, kas see nüüd on poliitiline. Peaprokuröril ilmselt mingisugused poliitilised vaated ilmselgelt on olemas, kõigil terve mõistusega inimestel on teatud poliitilised vaated olemas, aga ta kuskilt ei ole sugugi opositsiooniline praegusele koalitsioonile. Minul kipub kõrvaltvaadates mulje jääma, et siin on äkki probleem politsei prokuratuuri vahelises vastuolus. See Eerik Heldna kriminaalasi. On võimalik, et politsei poolt on tahetud näha, et need kriminaalasjad oleks kõik ära kadunud. Aga prokuratuur ei läinud seda teed, vaid lõpetas vaid mõned, aga päris kõrged politseiametnike suhtes jäid kriminaalsed
ikka ülesse.

Endine peaprokurör Norman Aas ütles eile, et praegune peaprokuröri survestamine võib luua ohtliku pretsedendi. Milline on teie arvamus?

See kindlasti kena ei ole, kui demokraatlikus riigis justiitsminister hakkab peaprokurörist lahti saama sellega, et distsiplinaarmenetlust algatab ja veel kord kordan, et jah, see on võimalik ja see peab ka toimuma, et tuleb vahel peaprokurörist lahti saada, aga siis peavad olema ka väga selged põhjused.
Aga nüüd see, et üks alluv riigiprokurör jättis kolm rida kriminaalasja lõpetamise määrusesse kogemata kirja panemata, see ei ole nii suur peaprokuröri süü, et sellepärast temast lahti saada oleks vaja.

Mis oleks tänaseks välja kujunenud olukorras hea lahendus või kas sellist head lahendust üldse enam on?

Kuna skandaal on juba nii kõrgel üleval, siis mina ootaks, et peaprokurör saaks asuda ringkonnakohtu esimehe positsioonile ja see teema saaks lahenduse ilma selleta, et need kaks riigile väga olulist struktuuri, rohkem üksteisega konflikti ei läheks.

Prokuratuuriseadus distsiplinaarmenetlusest:

Prokuratuuriseaduse järgi võib distsiplinaarsüüteo eest prokurörile (sealhulgas riigi peaprokurörile) määrata distsiplinaarkaristuse.

Distsiplinaarsüüteod on seaduse järgi ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittekohane täitmine või vääritu tegu – süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib prokuröri või prokuratuuri, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime ametikohustuste täitmisel või mitte.

Distsiplinaarkaristustustena on seaduses ära toodud noomitus, rahatrahv kuni ühe kuu palga ulatuses, ametipalga vähendamine kuni 25 protsendi võrra kuni üheks aastaks ning teenistusest vabastamine.

Kokkuvõttes, Ginter ei näe põhjust Parmase ametist kangutamiseks ning usub, et Parmas on potentsiaali teha suurepärast tööd. Ta toetab Parmast ja soovib teda jätkuvalt ametis näha. See näitab, et Eestis on oluline toetada ja usaldada oma ametikaaslasi, et luua tugev ja ühtne töökeskkond. Ginteri seisukoht peegeldab ka tema usaldust Parmase ametialase võimekuse suhtes ning soovib näha teda jätkuvalt oma positsioonil.